Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis. Mae Lender
metsavaheteed sõites tulevad silme ette minu lapsepõlvekodu lähedal metsaveerel kasvanud kadakad, nii poolteist tükki. Nad nägid ääretult viletsad välja, aga ikkagi olid. Haruharvad ristiga käbid olid oodatud ja imetletud nagu kord aastas jõuluehted. Siin on kõik kohad kadakaid täis ja selleks, et mõni isend üldse silma hakkaks ja meelde jääks, peab viimane päris korralikult võimlema – olema kas eriti kõrge või mitme tüvega või erakordselt saagirikas. Ja isegi selliseid on siin rohkem kui küll.
Meie külla viivast pikast sissesõiduteest ilusamat ei ole. Kahel pool kadakad ja mõned jässakad pigem noorepoolsed tammepuud, nende vahel varjatult kiviaed. Teetunneli lõpus paistab nurgake moonakamaja. Edasi peab juba pilku teritama, sest Ennu postkast on täpselt sellise koha peal, et kunagi ei saa aru, kas Aino seisab oma moonakamaja hoovil või mitte. Enamasti siiski seisab. Ja siis, sõltuvalt aastaajast ja looduse rüüst, vilksatab korraks hõbedaselt sinavat lahevett. Sel hetkel tekib rõõmus ootusärevus: kiiremini, kiiremini sinna… Ei loe see, et tuled Tallinna-kodust enam-vähem vee äärest, ega see, et siia saamiseks on tund ja veerand suisa merel loksutud. Need mered, need oleksid justkui sootuks teised ega läheks arvesse.
Lapsepõlveaegseid külatanumaid ääristasid lepavõsad või plankaiad, kiviaedadest võisin vaid und näha. Sood ja lõputud laaned olid kõikjal. Siin on iga nurga taga kiviaiad ja kadakatega palistatud rajad, silm ei oska neid märgatagi. Põldmarjakoht oli minu noorusmaadel üksainus ja kindel, suurt saaki sealt saada polnud, aga purgi või paar moosi võlus paaril korral välja. Nüüd on põldmarjavääte kõikjal nii palju, et peksa vikati või trimmeriga kahte lehte laiali. Kui seda ei teeks, kasvaksid kõik teed ja rajad kinni.
Esimestel kordadel torisen ma aina ja aina selle üle, kuidas hiidlased on ikka lollid ja kõik ilusa vaka all hoiavad. Miks nad ei reklaami ja ei kuuluta oma saare ilust ja võlust, miks ei meelita turiste siia. Jah, needsamad teedki ju ei aita kaasa, et külaline midagi näeks, osa saaks, raha maha jätaks (jah, turumajandus). Või näituseks spaadki. Lubage esitleda, Hiiumaal suurt ja korralikku ei ühtegi.
Ja nüüd tõstan ma nimetissõrme püsti! Sest eelnev tingibki selle peamise, ühtlasi äärmiselt nauditava erinevuse naabersaarest, miks turistihordid ei ründa Hiiumaad ja kohalikke. Sellist põhjanaabrite numbrimärkidega autode rodu nagu Kuressaares või mandri pool Pärnus ja Haapsalus, Hiiumaal ei kohta. Mis ongi tore. Kes tahab – aga see peabki väga tahtma! –, leiab saare nagunii üles, tuleb kohale ja naudib, kuid teistele polegi vaja saart lörtsimiseks välja käia. Nii näib olevat hiidlaste suhtumine ja mida kauem siin viibin, seda enam kaldun seda suhtumist nendega jagama. Kahtlustan, et tegelikult on päris palju saarlasi, kes spaade puudumise pärast meie peale hoopis kadedad on.
Peatüki alguses olnud saarlaste ja hiidlaste naljaloo juurde tagasi tulles pean siiski lisama, et kahe saare rahvas hoiab üldjuhul vägagi kokku. Hiidlased satuvad Saaremaale ja saarlased Hiiumaalegi ning suhted on ennemini sõbralikud kui vaenulikud. Meie kohalikus toidupoes on Saaremaa viin kenasti riiulis ja olen ise näinud kohalikke mehi seda ostmas. Kui nüüd päris lõpuni aus olla, tunduvad hiidlaste ja saarlaste kurikuulsad ühisnaljad olevat rohkem ülejäänud eestlaste pärusmaa. Mandriinimesed teavad neid sageli pareminigi kui kohalikud ja ikka on saarekülalised need, kes mõnd nalja nuruvad või teema üles võtavad.
Ajast aega kestnud legend kahe saare asukate tögamisest on siiski mu meelest nähtus omaette ja kuna ma ise tänaseni ühe jalaga suure maa rott olen, siis olgu mul lubatud mõni neist naljadest ka siia raamatusse lisada.
KÕIK, MIDA MA VEEL EI TEA
Kord küsinud mandrimees Heltermaal hiidlase käest: „Kuhu see tee ka läheb?“
„Ma ole eluaeg sii eland, äi see lehe kuskile, tee ikka oma koha pääl,“ vastanud hiidlane.
„No ütle siis, kuhu see tee viib?“ on mandrimees visa.
„Äi see vii kuskile, ise pead ikke minema.“
„Kuhu seda mööda minna saab?“
„Mo pärast mine või Sõru otsas mere, kui tahad,“ käratab hiidlane viimaks.
Saar ise on tegelikult täpselt samamoodi vimkasid täis nagu hiidlased isegi, algaja pannakse raudselt proovile. Kes paneb? Ma ei teagi, alati ei tulegi algtõuge inimestelt kui sellistelt, vaid ikka Saarelt endalt. Ma olen oma elu kõige hullemad matkad teinud just nimelt Hiiumaal, kus isegi GPS satub segadusse ja annab eksitavat infot.
Esimene, algse plaani kohaselt õige süütu jalutuskäik Suuremõisa poodi kujunes selliseks, et ega Tõnis, mu kaasteeline elus ja sellel konkreetsel retkel, eriti uskunud, et mind enam saarele õnnestub meelitada. Igatahes oleme kindlad oma otsuses vallutada „veidi rohtukasvanud“ vana otsetee ja asume kriitiliselt viimasel tunnil teele. Ühtlasi olemata veendunud, kas kauplus tegutseb alles talvistel või juba suvistel lahtiolekuaegadel. Jaa, saarel eksisteerib selline mõiste ka nii argise nähtuse nagu toidupood puhul. Tegelikult mulle taoline eksootika meeldib – mida enam oleme oma heaoluühiskonnas kaevunud leidlikkust pärssivasse ellu, seda põnevam on avastada ja kogeda uusi raskusi. Kui pood on kinni, kaugel või piiratud valikuga, siis millest ja mida süüa teha, millega asendada supermarketi riiulilt haaratavaid mugavuslahendusi koduse majapidamise jaoks? Elu kõrvalises saarenurgas paneb mõnikord nipitama ja esivanemate tarkusi meelde tuletama.
Aga mis sellest. Me astume ja astume, korraks jalutama läinud, nagu me oleme. See on uue külaga tutvumiseks tegelikult hea võimalus. Ma näen kõiki neid kohti, mis saavad peagi mu argipäeva osaks. Esmalt pikk tammeallee, selline veider ta siin ju välja näeb. Nagu veidi viledaks kulunud ja kohati lapitud talvemantel – on väga vanu ja jändrikke puid, kohati jällegi kahtlaselt noori puid, siis sootuks tühjalt haigutavad augud. On need leidnud oma loomuliku lõpu või ehk on inimkäsi ennatlikult appi tõtanud…? See viimane ei panekski imestama, sest siin Soonlepas on ennegi väärtuslikku inimese või looduse kätetööd tuimalt hävitatud. Teedeehituseks veetud vanadest kiviaedadest kõneleb iga natukenegi eakam külaelanik.
Järgmiseks viib tee üle künka, kus seisab üks kõpitsemisel olev maja – siin suvitab meie küla aktiivseim provva (seda me veel ei tea, isegi Tõnis mitte, nii värske on see asi). Siinsamas meie küla avara vaatega kohas toimub aga aegu hiljem vaese mehe asfalttee avamispidu (puhtalt kohalike algatus!), kus on surmale määratud Pühalepa valla viimane ametis olev vanemgi kenasti kohal. Aga praegu siin astudes ei oska mustkattega teest mitte unistadagi, kes see enam loodab… Siit tuleb ühtlasi ka ühe meie hooaja kontsertide puhvetipidaja (seda me ka veel ei tea – me ei tea isegi, et meil mingid kontserdid Soonlepa laudas toimuma hakkavad!) ja mis kõik veel, mis on seni teadmata ja jääb selleks kes teab kui kauaks. Aga sellepärast me ju elamegi, et me ei tea, mis on ees…
Siin vasakut kätt välja peal hakkan ma aeg-ajalt nägema üht asjatavat koera. Jälgin teda mõnikord, mõeldes lõbusast koeraelust ja tema väsimatust energiast. Mida ma aga ei tea – et tegemist on ussipüüdja-koeraga, kelle põllu peal ringiratast tiirutamine on enamasti seotud mõne konkreetse rästikuhärraga. Põld, mis esmapilgul näib nii süütu, ei ole seda teps mitte… Aga veel ma seda ei tea ja kõnnin rõõmsalt rihmikutega seal ringi.
Edasi tuleb maja, kus Tõnis laseb korra ja teisegi keevitada meie karjakastelli värava hinged. Mees, kes oli Siim Kallase valitsuses mingi asjamees – seda rõhutavad kohalikud temast rääkides alati ja iga järgneva looga saab talle osaks aina kõrgem ja väärikam ametipost –, aga nüüd on ta siin ja pole olemas tööd, millega ta hakkama ei saaks. Peab hobuseid ja teeb kõike muud, mida vaja. Ligimest aidates ei ole ta siin kellegi käest oma töö eest raha võtnud. Kui aga suur ja põhjalik keevitustöö valmis, ei saa Tõnis kuidagi aru, et kuidas või mismoodi nüüd selle tasumistunniga on.
„Ma pole enne sind kellegi käest võtt ja sulle ei tee ka erandit,“ on mehel konkreetne vastus varnast haarata. Oleksime segaduses ja solvunud, kui just hiljuti ei oleks kanged hiiu naised rääkinud oma majaostulugu, kus nad pärast läksid pudeliga samale mehele tänu avaldama ja too peaaegu et kurjaks sai. Hiidlased on sellised – imetabased inimesed. Ära imesta, ela ja mine edasi.
Me astume edasi, jõuame