Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis. Mae Lender
sisin. Kui sa oled Hiiumaal ja rinnuni rohu sees, siis on arusaadavalt su esimene mõte: uss. Roomajad andsid siiski seekord Tõnisele armu ja pagesid vist hirmunult hoovilt. Paraku ei ole purunenud rehvi pahaendeline susisemine ussist oluliselt meeldivam variant, eriti kui oled alles enda jaoks vägagi võõras majapidamises, sobimatute või olematute tööriistadega ja veel kahtlaselt pehmel pinnasel kõrge heina sees. Saarel uustulnukana ei ole tagataskust võtta ka vajalikke kohalikke teadjamehi.
Meenus siis mehele, et oli suure tee ääres näinud rehvitöökoja silti, selle mõne kilomeetri vast kannatab veel ära sõita. Sildini jõudes selgus muidugi see, mida iga hiidlane oleks une pealtki teadnud: saare parimaid rehvitöid tegev Tondilossi-nimeline asutus asub Käinas ja sinna on oma 15 kilomeetrit minna.
Tondilossi nimi tekitab saarekülaliste hulgas üksjagu kihistamist. Kõlab ju põnevalt, kui mandrile naastes saab sõpradele rääkida, et ööbisin Hiiumaal tondilossis, nimelt pakuvad nad ka öömaja. Nimi pole omanikel ilmselt laest võetud – aegu tagasi asus vahetus naabruses teemaja, mis eelmise sajandi keskpaigas pooleldi varemetes seistes sai kohalikelt õigustatult Tondilossi hüüdnime.
Hiljem kuuleme majaostusaagasid veel igasuguseid, kuid kõige sagedamini jääbki pahaaimamatule ostjale tunne, et halvemal juhul müüja nagu ei kavatsekski müüa, paremal juhul on see tal alles viisaastaku plaanides.
Mõnikord jääb mulje, et maa- või kinnisvaraomanik istub ühel igavalt pikal õhtul lihtsalt tugitoolis, sügab oma taeva poole punnitavat kõhtu ja mõtleb, et hm, mul on ülearune maatükk/hütike. Ei tea, kas ma olen nüüd ka rikas mees? Mis see küll väärt võiks olla? Ah jaa, paneks selle õige müüki, siis saaks ju teada. Mõeldud-tehtud, kuulutus lehte ja ühtlasi ka kõne maaklerile, kes võiks tegudele asuda. Ega need niisama uudistajad ja vaatamas käijad teda veel üheski hinnatasemes ei veena, õige number tuleb ikka esimeselt tõsiselt huvitunud tegelaselt.
Ainuke kurb asi on, et õnnetu ostuhuviline ei ole sellest teadlik ja arvab, et nüüd läheb tehinguks – oli ju hind must valgel kirjas. Juba teeb tulevane majaomanik plaane, vaimusilmas suured renoveerimised ja uus sisekujundus ja… Ja siis ehmatab kõhusügajast hinnavaatleja korraga virgeks ja võib ilmsüüta näoga ohata, et pole tahtnudki müüa.
Paremal juhul on olemas küll tahe müüa, kuid hinna jaoks sondeeritakse esmalt pikalt ja mõnuga pinda. Talle ei tule pähegi, et kusagil on ehk inimene, kes juba unistustele rohelist tuld näitab. Omanik tahab ju lihtsalt teada, kas ja kui palju on talle kuuluvast varast huvitujaid ja mis nad ka valmis maksma on… Nii et mitmeski kohas ära trükitud hind müügikuulutuses ei tähenda veel midagi.
„OLI KESKÖÖ, KUID LOLLIDEMAAL EI MAGANUD ÜKSKI HING“[1.]
Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud tee pealt surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“
Paari aasta pärast leidis mees taskust kondid ja viskas minema, tõdedes: „Äi läind tarvis.“
Kui Tõnis on majaomanikuks saanud, hakkab ta ühtelugu kuulma küla pealt ja kaugemaltki kullalugusid. Üks ja teine ikka osatab, et mis sul viga nüüd, sul seal need pikad uhked kiviaiad, puha kulda täis, ole ainult mees ja otsi üles.
Kui Tõnisel siis asi esimesena kohatud külanaise Vilmaga jutuks tuleb, saab too vaat et kurjakski: „Mis kulda!? Pole sul seal miskit kulda. Heltermaa mehed jõid ju mitu nädalat ühtejutti seda kulda maha, kui teede ehituseks kive vedasid. Pole sulle sinna mingit kulda enam alles jäänud.“
Omakorda palju aastaid hiljem koguneb – saatuse vingerpussina just nimelt tee avamise peol – külarahvas ja keegi võtab jälle kulla teemal sõna. Tõnis saab siis näidata, et ta on ka ikka kohaliku eluga kursis, teab kullast ja sellestki, et seda ei ole enam seal. Siis kargab välja aga järgmine naabrinaine ja, kuuldes kulla mahajoomisest, sõitleb kõiketeadjalt: „Mis asja sa seletad! See oli ju see esimene kuld, see jah leiti ammu üles ja joodi maha, aga ega see ainus kuld olnud, mis sinna aia sisse peideti! Sul on seal veel kulda ju ja vot seda peidukohta pole veel keegi üles leidnud.“
Ja nii iga jumala kogunemine ja kokkusaamine, ikka tuleb mõni uus kullalaadung „välja“, mis kindlasti veel kiviaia sees peaks alles olema ja oma aega ootama.
Kulda pole küll tänini õnnestunud leida, ent majaga kaasa tulnud ajalooline pärand oli ometigi vägev. Sarvekad on ajast aega olnud parajalt ihnsad, teisalt ehk hoopis kokkuhoidlikud ja praktilised tüübid. Külarahvas kõneleb, et ka selles majas elanud sedavõrd koonrid inimesed, et näiteks kaks venda ja õde elasid vapralt koos ja ei abiellunudki, sest muidu oleks varandus ju perekonnast välja läinud. Liikusid naabrite seas suisa jutud, et mõnikord, eriti pikkadel ja pimedatel õhtutel, istunud nad kolmekesi küünlatule valgel laua ümber, võtnud kolmeliitrised purgid ligi ja hakanud siis neisse oma metallraha lugema. Lugemise ja arvutamisega olnud neil küll veidi keerulised lood, aga ega see siis neid takistanud. Minul tuleb seda kõike kuuldes muidugi kohe silme ette „Nukitsamehe“ film ja rahalaul, kuid muidugi olid meie maja asukad oluliselt targemad ja midagi ehk suutsid ikka kokku arvutada. Kas aia sisse peideti midagi sellestsamusest loetud rahast või juhtus see sootuks varem ja teiste inimeste aegu, sellest ei tea enam keegi kõnelda.
Oli selle rahaga nüüd, kuidas oli, aga kokkuhoidlikud olid nad küll. Naabri-Vilma ütles Tõnisele kohe, et seal lauda taga võpsikus on üks tuliuus hobuvanker, millega pole kordagi sõidetud. Kulus küll aastaid, enne kui Tõnis jõudis maaharimisega sinnamaani, kuid siis tuli sealt tõepoolest välja vanker. Palju sellest järele jäänud ei olnud, aga eks ta oli seal juba aastakümneid mädanenud ka.
Veel leidis Tõnis 12 looreha, mis olid päris puutumata. Alles olid hoitud kõik konservipurgid ja kaaned ja ühe sellise karbi sisse oli pandud veel ka täiesti kasutamata loorehapulki… Eks ikka varuks tulevaste parandamiste tarvis. Vana maja suure toa põrandalauad olid aga nii hoolikalt hoitud, et nende kaunite ja värskete laudade peale oli ilmselt kohe laotud mitmeid kihte vanu ja kopitanud põrandavaipu, et jumala pärast häid laudu ei kulutaks. Toas avanev vaatepilt oli esiotsa õige nutune, kuid kui koppanud kaltsud eemaldasime, vaatas vastu tõepoolest korralik ja kulumata ilus laudpõrand.
Kokkuhoid viis suisa nii kaugele, et kööki pliidi alla raatsiti hommikul küdema pista vaid üksik jändrik puuhalg, siis pandi siiber rõõmsasti kinni, et soe majast jumala eest välja ei läheks. Naabri-Vilma ütles ikka, et kui sinna külla sai mindud, siis oli köök nii paksult suitsu täis, et silmist purskas vett. Nagu suitsusaunas, kuigi oli tavaline elumaja köök. Kui Tõnis viimaks köögiseinast tapeedid palkideni maha kakkus, lõi vastu tüüpiline suitsusauna lõhn.
Ka kõrvalhoonetest tuli aastate jooksul palju täiesti kasutamata kraami välja. Neist üks suuremaid, siiani rautamata ja kasutamata regi, on meil laut-kontserdisaalis ka praegu välja pandud. Lustisõitu sellel küll keegi ei tee, aga vähemasti täidab ta nüüd kontsertide aegu tänuväärset tagumiku toetamise või lebotamispaiga rolli.
Ka kõige eriskummalisemate, nii terviklike kui ka esmapilgul suvaliste juppide leidmine kusagilt majapidamisest tuletab mulle iga jumala päev seda Käina mehe varese leidmise nalja meelde. Kontekstist väljarebituna näib anekdoot üsna ilmetu ja väheütlev, ent tabab paljude hiidlaste praktilise ja kokkuhoidliku olemuse.
1 „Kuldvõtmeke ehk Buratino tegutseb jälle“, kirjastus Olympia, 1996, tlk Paavo Kivine. [ ↵ ]
TULEMISED
Hiiumaa arsti juurde tormas sisse daam, kes juba uksel teatas, et ta on Tallinnast.
„Ja muud viga ei olegi?“ imestas arst.
Ma olen mõelnud, mis lugu nende saartega ikkagi on. Kui ma valin puhkuse sihtkohta, siis kuidagi alateadlikult jäävad sõelale ikka just saared. Olgu nad suured või väikesed, kaugel või lähedal, külmas või soojas kliimas – ikka ja alati saared.
Конец ознакомительного