Salapärane maja. Leblanc Maurice
Béchoux?”
„Jah, ta oli tosinaks päevaks ära sõitmas. Kuid ta palkas kulla hinna eest kolm endist politseinikku – nood mehemürakad, kes ukse juures valvavad.”
D’Enneris märkis:
„Ka siis, kui te palkaksite terve rügemendi, ei piisaks sellest, et mõningaid knihve nurjata…”
Régine oli juba lahkunud ning läks detektiividest saadetuna saalist kulisside taha. Kuna tema pidi üheteistkümnendana esinema ja pärast kümnendat võistlejat oli väike paus, eelnes ta etteastele peaaegu harras ootus. Maad võttis vaikus. Kõik tardusid. Ning järsku tõusis võimas rõõmuhõiskamine – Régine astus esile.
Täiusliku ilu ja ülima elegantsi ühenduses on lumm, mis liigutab rahvahulka. Hunnitu Régine Aubry ja tema rõivastuse rafineeritud luksuslikkuse vahel oli harmoonia, mis mõjus enne, kui mõistus selle põhjust hoomas. Ent pilke köitis eelkõige juveelide hiilgus. Hõbedaga põimitud tuunikat hoidis piha ümber kalliskividest vöö ja rinda kattis korsaaž, mis tundus olevat ainult briljantidest. Need olid pimestavad. Vääriskivid küütlesid ja moodustasid ülakeha ümber värvilise ja veikleva õhulise leegi.
„Pagana pihta!” sõnas Van Houben. „Nad on veel ilusamad, kui ma arvasin, need pagana kivikesed! Ja kui hästi see võrukael neid kannab! Kas ta pole puhtatõuline? Tõeline keisrinna!”
Ta tõi kuuldavale väikese naeruturtsatuse.
„Usaldan teile saladuse, d’Enneris. Kas teate, miks ma Régine’i kõigi nende kividega ehtisin? Noh, kõigepealt selleks, et need talle kinkida päeval, kui ta mulle oma käe annab… loomulikult vasaku käe (ta pahvatas naerma), ja siis seetõttu, et see võimaldab mul talle määrata auvalve, kes mind tema tegemistega kursis hoiab. Mitte et ma kavalere kardaksin… kuid mina olen selline, kes silma lahti hoiab… ja terava silma!”
Ta patsutas kaaslasele õlale ilmega, mis andis mõista: „Sina, poja, ära mõtlegi tiiba ripsutada.” D’Enneris rahustas teda:
„Minu suhtes võite rahulik olla, Van Houben. Ma ei kurameeri kunagi oma sõprade naiste või sõbrataridega.”
Van Houben krimpsutas nägu. Jean d’Enneris oli nagu tavaliselt temaga kõnelenud veidi pilkaval toonil, mis võis mõnikord küllalt solvavaks osutuda. Et sotid selgeks saada, kummardus ta d’Enneris’ poole:
„Lõpetuseks pean ma teada saama, kas te peate mind oma sõbraks?”
Vastuseks haaras d’Enneris tal käsivarrest.
„Olge vait…”
„Mida? Kuidas? Teie kombed…”
„Olge vait.”
„Mis lahti?”
„Midagi ebaloomulikku.”
„Kuskohal?”
„Kulissides.”
„Misasjus?”
„Teie teemantide asjus.”
Van Houben võpatas.
„Kuidas nii?”
„Kuulake.”
Van Houben kuulatas.
„Ma ei kuule midagi.”
„Võib-olla ma eksisin,” tunnistas d’Enneris. „Ometi tundus mulle…”
Ta ei jõudnud lõpetada. Esimesed read saalis ja loožides lõid kihama ning publik vaatas kulisside sügavusse, nagu toimuks seal see midagi, mis oli d’Enneris’ tähelepanu köitnud. Paar inimest tõusid isegi hirmunult püsti. Kaks õhturiietuses härrasmeest jooksid üle lava. Järsku kostsid karjed. Heitunud lavatööline kisendas:
„Tuli lahti! Tulekahju!”
Paremalt poolt sähvatas valgus. Hakkas suitsu tupruma. Igast lava servast tormasid kõik statistid ja lavatöölised samas suunas. Nende hulgast volksas välja mees, kes oli samuti paremalt poolt tulnud, hoides väljasirutatud käes karusnahkset mantlit ning möirates nagu lavatöölisedki:
„Tulekahju! Tulekahju!”
Régine oli kohe alguses tahtnud välja joosta; kuid jõud jättis ta maha ja ta langes nõrkenult põlvili. Mees mähkis ta mantlisse, heitis õla peale ja põgenes, kadudes pagejate hulka.
Jean d’Enneris oli hüpanud looži serva äärde enne, kui mees tegutsema hakkas, võib-olla isegi enne, kui too oli välja ilmunud, ning hüüdis nüüd, kõrgudes paanikast lainetava rahvahulga kohal:
„Ärge liikuge paigast! See on provokatsioon!”
Ning osutades mehele, kes Régine’i kandis, hõikas ta:
„Pidage ta kinni! Pidage kinni!”
Olgu öeldud, et oli juba liiga hilja ja vahejuhtum möödus märkamatult. Publik hakkas maha rahunema. Ent lava peal valitses ikka veel täielik tohuvabohu keset säärast kisa-kära, millest ükski hääl ei võinud üle kosta. D’Enneris hüppas, jooksis läbi saali ja ronis vaevata lavale. Ta järgnes heitunud trobikonnale ja jõudis näitlejate sissepääsuni Haussmanni bulvaril. Ent kustkohast otsida? Kelle poole pöörduda Régine Aubry leidmiseks?
Ta päris ühelt ja teiselt. Keegi polnud midagi näinud. Üleüldises segaduses kandis igaüks iseenese eest hoolt ning pahategija sai hõlpsasti ja märkamatult Régine Aubry kaasa viia, plagada mööda koridore ja treppe ning majast väljuda.
Ta silmas tüsedat ähkivat Van Houbenit, kelle palgel voolas higiga laialivalgunud põsepuna, ning lausus:
„Ära hiivatud! Tänu teie pagana teemantidele… Mees toppis ta kindlasti mingisse valmis pandud autosse.”
Van Houben tõmbas taskust revolvri. D’Enneris väänas tal rannet.
„Ega te ometi ennast ära ei tapa?”
„Tuhat ja tuline, ei!” sõnas too. „Küll aga selle teise.”
„Mis teise?”
„Varga. Küll ta üles leitakse! Tuleb leida. Ma pööran maa ja taeva pahupidi!”
Ta paistis olevat segaduses ja pöörles ringi nagu vurr naerda turtsuvate inimeste keskel.
„Minu teemandid! Ma ei jäta seda nii! Neil ei ole õigust! Riik on vastutav…”
D’Enneris ei eksinud. Mees oli ületanud Haussmanni bulvari, karusnahksesse mantlisse mässitud teadvusetu Régine õla peal, ning suundunud Mogadori tänava poole. Seal seisis üks auto. Kui ta lähenes, avanes autouks ning tihedalt pitssalli mähitud peaga naisterahvas sirutas käed välja. Mees andis Régine’i talle üle ja sõnas:
„Läks õnneks… Tõeline ime!”
Siis lõi ta ukse kinni, ronis esiistmele ja võttis paigalt.
Tardumus, millesse õudustunne oli näitlejanna paisanud, ei kestnud kaua. Ta toibus, niipea kui tajus, et eemaldutakse tulekahjust, või siis sellest, mida ta tulekahjuks pidas, ning ta esimeseks mõtteks oli tänada oma päästjat või päästjaid. Ent ta tundis jalamaid, et tema pea ümber on keeratud midagi lämmatavat, mis ei võimaldanud vabalt hingata ja näha.
„Mis toimub?” sosistas ta.
Väga vaikne hääl, mis näis kuuluvat naisterahvale, ütles talle kõrva sisse:
„Ärge liigutage. Ja kui appi hüüate, siis süüdistage iseennast, kullake.”
Régine tundis õlas teravat valu ja karjatas.
„See pole õieti midagi,” sõnas naisterahvas. „Noa teravik… Pean ma vajutama?”
Régine ei liigutanud enam. Samal ajal hakkasid ta mõtted selginema, olukord ilmus oma tõelises valguses ning meenutades nähtud leeke ja tulekahju hakatust, kordas ta endale:
„Ma olen röövitud… seda tegi mees, kes paanikat ära kasutas… ja kes mind koos kaasosalisega minema toimetab.”
Ta kompas ettevaatlikult vaba käega – teemantkorsaaž oli