Salapärane maja. Leblanc Maurice
Üldiselt peetakse prokuratuuris ja prefektuuris tõenäoliseks hüpoteesi, mille kohaselt on tegemist ettevalmistatud kuriteoga, mille eesmärgiks oli varastada Régine Aubry teemandid. Ei ole mitte mingit, isegi mitte ligilähedast kirjeldust mehest, kes kauni näitlejanna röövis, sest ta varjas oma nägu. Oletatakse, et mees sisenes jooksupoisina Ooperisse, kandes hiigelsuuri lillekimpe, ühe neist asetas ta uksetiiva lähedusse. Toaneitsi mäletab ähmaselt, et nägi teda, ning väidab, et mehel olid kõrge säärega drappriidest jalatsid. Kimbud olid arvatavasti kunstlilledest ja määritud eriti süttiva ainega, mida oli lihtne põlema süüdata. Seejärel jäi tal vaid üle kasutada ära vältimatut paanikat, mille päästis valla tulekahju puhkemine, nagu ta oligi ette näinud, et karusnahkne mantel toaneitsi kätest rebida ja oma plaan täide viia. Enamat ei saa selle kohta öelda, sest Régine Aubry, keda juba mitu korda on küsitletud, ei suuda täpsustada automobiili teekonda, anda kirjeldust röövija ja tema kaasosalise kohta ega peale teisejärguliste üksikasjade kirjeldada elamut, kus ta kallihinnalisest korsaažist ilma jäeti.”“
„Kuidas ma küll oleksin kartnud, üksinda seal majas selle mehe ja naisega!” ütles üks noor neiu. „Aga sina, Arlette?”
„Mina samuti. Aga ma oleksin kõvasti vastu hakanud… Kui midagi juhtub, olen väga vapper. Aga pärast seda läheb mul silme ees mustaks.”
„Aga sa ju nägid seda mees Ooperis?”
„Ma ei näinud… mitte kui midagi!… Ma nägin mingit kogu, kes teist kandis ja ma isegi ei mõelnud, mis see oli. Mul oli piisavalt tegemist oma naha päästmisega. Kujutage ette, tulekahju!”
„Ja sa ei pannud midagi tähele?”
„Ikka. Van Houbeni nägu kulissides.”
„Sa siis tunned teda?”
„Ei, aga ta huilgas: „Minu teemandid! Kümne miljoni eest teemante! See on kohutav! Milline katastroof!” ja hüples ühelt jalalt teisele, nagu oleksid põrandalauad teda kõrvetanud. Kõik hoidsid naerust kõhtu kinni.”
Arlette tõusis püsti ja hüples lõbusalt nagu Van Houben. Tal kandis väga lihtsat kleiti – mustast saržist, pihast veidi kokku tõmmatud – samasuguse sireda elegantsiga kui oma rikkalikku tualetti Ooperis. Pikk ja sihvakas, heade proportsioonidega kehakuju joonistus välja kui maailma kõige täiuslikum figuur. Nägu oli õrn ja peenejooneline, mati jumega, juuksed käharad ja kauni heleda läikega.
„Kui sa juba püsti oled, Arlette, siis tantsi!”
Ta ei osanud tantsida. Kuid ta võttis poose ja tegi tantsusamme nagu kõige ekstravagantsematel kleidiesitlustel. Võluv etendus, mis lahutas meelt ja millest tema seltsilised iial ei tüdinenud. Nad kõik imetlesid Arlette’i, ja nende kõigi jaoks oli ta see eriline inimene, kellele on määratud luksuse ja pidutsemisega täidetud elu.
„Braavo, Arlette,” hüüdsid nad, „sa oled vaimustav.”
„Ja sa oled parim seltsiline, sest tänu sulle lähevad kolm meist Vahemere äärde.”
Arlette võttis nende vastas istet, õhetades elevusest, silmad säramas, ning ütles poolusalduslikul toonil, millest kostis natuke lustakat vaimustust ja ka kurbust ja irooniat:
„Ma ei ole teist parem, sugugi mitte osavam kui sina, Irène, ma olen vähem tõsine kui Charlotte, ja mitte nii aus kui Julie. Mul on austajad nagu teilgi… kes küsivad minult rohkem, kui ma anda tahan… kuid kellele ma siiski annan rohkem kui tahaksin. Ja ma tean, et ühel päeval ei lõpe see hästi. Mis parata! Meid ju naiseks ei võeta. Meil on seljas liiga ilusad kleidid ja see ajab hirmu nahka.”
„Mida sinul karta on?” sõnas üks neiu. „Kaardid ennustavad sulle varandust.”
„Mismoodi? Rikka vanahärraga? Eluilmaski. Ja ometi tahan ma sihile jõuda.”
„Millisele sihile?”
„Ma ei tea… See kõik keerleb mul peas ringi. Ma tahan armastust ja ma tahan raha.”
„Mõlemat korraga? Tuhat ja tuline! Ja mille jaoks?”
„Armastust, et olla õnnelik.”
„Ja raha?”
„Ma päriselt ei teagi. Mul on unistused ja ambitsioonid, millest olen teile jutustanud. Tahaksin olla rikas… mitte enda jaoks… pigem teiste jaoks… teie jaoks, kullakesed… Tahaksin…”
„Räägi edasi, Arlette.”
Ta ütles naeratades, vaiksemal häälel:
„See on totter… lapsikud mõtted. Ma tahaksin, et mul oleks palju raha, mis ei kuulu mulle, aga mis oleks minu käsutuses. Näiteks oleksin kaasosanik või juhataja suure moemaja eesotsas, mis oleks teistmoodi korraldatud ja kus oleks hea olla… ja eelkõige kaasavara õmblejaneiudele… jah, et igaüks teist saaks omatahtsi mehele minna.”
Ta naeris leebelt oma totra unistuse peale. Teised olid tõsised. Üks neist pühkis silmi.
Arlette jätkas:
„Jah, kaasavara, tõeline kaasavara sularahas… Ma ei ole eriti haritud… Mul ei ole isegi kutsetunnistust… Aga ma kirjutasin ikkagi kirjatüki oma mõtetest, arvude ja kirjavigadega. Kahekümneaastaselt saab kaasavara… ja siis veel esimese lapse sündimisel… ja siis…”
„Arlette, telefon!”
Ateljee juhataja oli ukse avanud ja kutsus neiut.
Arlette ajas end sirgu, korraga kaame ja murelik.
„Ema on haigeks jäänud,” sosistas ta.
Moekunstnik Chernitzi juures teati, et töötajatele anti edasi ainult tõsised telefonikõned, mis puudutasid õnnetusi ja haigust perekonnas. Samuti oli teada, et Arlette jumaldas oma ema, et ta oli vallaslaps ja et tal oli kaks õde, mõlemad endised mannekeenid, kes olid meestega välismaale põgenenud.
Tekkinud vaikuses tihkas Arlette vaevu liigutada.
„Kiirustage,” käskis juhataja.
Telefon asus kõrvalruumis. Surudes end vastu praokil ust, kuulsid neiud oma kaaslase nõrkevat häält kogelemas:
„Ema on haige, eks ole? See on süda? Aga kes räägib?… See olete teie, proua Louvain? Ma ei tunne teie häält ära… Aga doktor? Kuidas palun, mida te ütlesite? Doktor Bricou, Mont-Thabori tänav number 3B?… Ta juba teab? Ja ma pean koos temaga tulema? Hästi, ma lähen sinna.”
Sõnagi lausumata haaras värisev Arlette kapist kübara ja tormas minema. Tema kaaslased kiirustasid akna juurde ja nägid tänavalaternate valguses, kuidas ta jooksis ja majanumbreid vaatas. Tänava lõpus ta peatus vasakul pool, kahtlemata maja nr 3B ees. Seal oli auto ja kõnniteel seisis meesterahvas, kellest ei olnud näha midagi muud kui siluett ja heledad kõrge säärega jalanõud. Mees võttis kübara peast ja pöördus Arlette’i poole. Arlette istus autosse. Härrasmees samuti. Auto kihutas minema.
„Naljakas,” sõnas üks mannekeen, „ma käin iga päev selle maja eest läbi. Ma pole seal kunagi ühtegi arsti silti näinud. Kas sina tead doktor Bricoud nr 3B-s?”
„Ei. Vasksilt on võib-olla kangialuses.”
„Igal juhul võime vaadata telefoniraamatut,” pani juhataja ette. „Ja Pariisi teatmikku…”
Nad kiirustasid kõrvaltuppa, palavikulised käed haarasid lauakeselt kaks köidet, mida kiiruga lehitsema hakkasid.
„Kui majas number 3B on doktor Bricou või üldse mingi arst, siis pole tal telefoni,” teatas üks neiu.
Ja teine kajana järele:
„Doktor Bricoud pole Pariisi teatmikus, ei Mont-Thabori tänaval ega mujal.”
Üleüldine ärevus ja mure. Igaüks andis oma arvamuse. Lugu tundus kahtlane. Juhataja leidis, et peab hoiatama Chernitzi, kes tuli jalamaid. See oli õige noor mees, kalbe ja näotu, riides nagu rääbakas, kes püüdis kiretuks jääda ja väitis, et oskab alati ja otsekohe astuda õigeid samme igas olukorras.
„Siin pole midagi mõelda,” sõnas ta.