Mürsukild. Leblanc Maurice
surm oli tema jaoks hirmus hoop. Ta tahtis iga hinna eest ise minu kasvatamisega pihta hakata. Füüsilisest vaatepunktist püüdis mu treenitust arendada ja teha minust tugevat ja vaprat poissi. Suvel läksime mere äärde, talvel Savoia mägedesse, lume ja jää peale. Ma armastasin teda kogu südamest. Veel tänagi ei saa ma temale mõelda ilma meeleliigutuseta.
Üheteistaastasena saatsin ma teda reisil läbi Prantsusmaa, mida ta oli juba aastaid edasi lükanud, kuna tahtis seda teha koos minuga siis, kui ma juba kogu tähendust mõistaksin. See oli palverännak samades kohtades ja samadel radadel, kus ta kunagi kohutaval 1870. aastal sõdis.
See rännak, mis oli määratud lõppema jubeda katastroofiga, jättis mulle sügava mulje. Loire’i jõe kallastel, Champagne’i väljadel, Vogeeside orgudes ja muidugi Elsassi külades – küll valasin ma pisaraid, nähes voolamas tema omi! Kui naiivne lootus minus tuksus, kui kuulasin tema lootusrikkaid sõnu!
Ta ütles mulle: „Paul, mul pole kahtlustki, et ühel päeval seisad sa vastamisi vaenlasega, kellega ma võitlesin. Tänasest päevast peale vihka teda kogu hingest, hoolimata kõikidest rahustavatest sõnadest, mida sa kuulda võid, vihka seda vaenlast kogu hingest. Mida ka ei räägitaks, on ta barbar, upsakas metslane, verejanuline ja kiskjalik. Ta põrmustas meid esimesel korral[1.], ning ta ei peatu enne, kui on meid lõplikult põrmustanud. Sel päeval tuleta meelde iga etappi, mida me koos läbime. Need, mille sa läbi käid, on võidukad, olen selles kindel. Kuid ära unusta hetkekski neid nimesid, Paul, ja ärgu lasku su võidurõõm kustuda neil nimedel, mis räägivad valust ja alandusest: Frœschwiller, Mars-la-Tour, Saint-Privat ja veel palju teisi! Ära unusta, Paul…”
Ja siis ta naeratas.
„Miks peaksin ma muretsema? Tema ise äratab vihkamise südametes, nii neil, kes on unustanud, kui ka neil, kes pole veel seda näinud. Tema ometi ei muutu. Küll sa näed, Paul, küll sa näed. Kõik minu sõnad ei väljenda kohutavat tegelikkust. Nad on koletised.””
Paul Delroze vakatas. Naine päris arglikult:
„Kas arvate, et isal oli õigus?”
„Võib-olla mõjutasid minu isa liiga värsked mälestused. Olen palju Saksamaal ringi reisinud, isegi seal elanud, ning arvan, et mõttelaad pole seal enam samasugune. Samuti pean tunnistama, et ei saa isa sõnadest alati aru… Ja ometi… ometi teevad need mind nii sageli rahutuks. Ja see, mis pärast juhtus, oli nii kummaline!”
Kaless oli käiku aeglustanud. Tee tõusis laugelt küngaste poole, mis kõrgusid Liseroni jõeoru kohal. Päike loojus Corvigny kohal. Neile tuli vastu kohvritega koormatud postitõld, seejärel kaks autot, täis reisijaid ja pagasit. Ratsaväesalk galopeeris üle põldude.
„Kõnnime veidi,” ütles Paul Delroze.
Nad järgnesid jalgsi sõidukile ja Paul jätkas:
„See. mis mul veel öelda jääb, Elisabeth, on minu mälus väga täpsete üksikasjadena, mis kerkivad esile paksust udust, kus ma midagi ei näe. Ma ei ole päris kindel, kuid mulle tundub, et pärast seda pidime minema Strassburgist Schwarzwaldi. Miks meie marsruut muutus? Ma ei tea. Mäletan, kuidas olen ühel hommikul Strassburgi jaamas ja lähen rongile, mis suundub Vogeeside poole… jah, Vogeeside. Isa luges ikka ja jälle kirja, mille oli just saanud ja mis näis talle heameelt valmistavat. Kas muutis see kiri tema plaane? Ka seda ma ei tea. Me lõunastasime reisi ajal. Ilm oli äikeseliselt lämbe ja ma jäin magama, nii et mäletan ainult ühe väikese Saksa linna keskväljakut, kus üürisime kaks jalgratast, jättes kohvrid pakihoidu… Ja siis… kui ähmane on kõik! Me sõitsime läbi kandi, millest ei jäänud mulle mingit mälestust. Ühel hetkel ütles isa:
„Näed, Paul, me läheme üle piiri… nüüd olemegi Prantsusmaal.”
Ja hiljem… kui palju hiljem?… pidas ta kinni, et küsida teed talupojalt, kes juhatas talle kätte otsetee läbi metsa. Aga millise tee? Millise otsetee? Minu peas oleks nagu läbitungimatu pimedus, kuhu mõtted on maetud.
Ning äkitselt pimedus hajub ja ma näen hämmastava selgusega lagendikku, suuri puid, sametist sammalt ja vana kabelit. Kõige peale sajab üha tihedamaid vihmapiisku ja isa ütleb:
„Lähme varju, Paul.”
Kuidas küll ta hääl minus kajab! Ja kui täpselt ma kujutan ette väikest kabelit, mille seinad on niiskusest roheliseks tõmbunud! Kabeli taga ulatus katus natuke üle kooriruumi, sinna panime jalgrattad varju. Siis kuulsimegi seest kõnelemist ja külgukse kääksatust.
Keegi tuli välja ja ütles saksa keeles:
„Kedagi pole. Teeme kiiresti.”
Sel hetkel tulime meie kabeli nurga tagant välja kavatsusega sellest uksest siseneda, ning juhtus nii, et ees kõndiv isa sattus äkitselt vastamisi mehega, kes arvatavasti need saksakeelsed sõnad välja ütles.
Mõlemad põrkasid tagasi, võõras näis äärmiselt ärritunud ja isa jahmunud ootamatust kohtumisest. Sekundiks või paariks jäid nad liikumatult vastamisi seisma. Kuulsin, kuidas isa pomises:
„On see võimalik? Keiser…”
Ning neist sõnadest üllatunult ei jäänud mulle mingit kahtlust, kuna olin sageli Kaiseri pilti näinud – meie ees seisis Saksamaa keiser.
Saksa keiser Prantsusmaal! Kähku langetas ta pea ja kergitas laia peleriini sametkrae allalastud kübaraservani. Ta pöördus kabeli poole. Sealt väljus daam, järel teenija moodi tüüp, kellele ma vaevu pilgu heitsin. Daam oli pikk ja küllalt noor, päris ilus ja brünett.
Keiser haaras tal tõelise ägedusega käsivarrest ja tiris kaasa, öeldes vihaselt midagi, millest me aru ei saanud. Nad läksid samas suunas, kust meie olime tulnud ja mis viis piiri poole. Teener oli metsa sööstnud ja liikus neist eespool.
„Tõesti veider seiklus,” ütles isa naerdes. „Mille pagana pärast Wilhelm Teine siiakanti tulla riskis? Ja seda veel päise päeva ajal! Võib-olla kujutab kabel endast kunstilist huviväärsust? Äkki heidame pilgu peale, Paul?”
Me läksime sisse. Tolmu ja ämblikuvõrkudega kaetud vitraaž laskis vaevu valgust sisse. Kuid sellest vähesest piisas meile, et näha tüüakaid sambaid, paljaid seinu, mitte midagi, mis oleks väärinud keiserliku visiidi au, nagu ütles isa, kes lisas:
„Ilmselge, et Wilhelm Teine tuli siia turistina, seikluse korras, ning oli õige pahane, et teda sellelt tabati. Võib-olla kinnitas kaasasolev daam, et karta pole midagi, ja sellest ka tema pahameel ja etteheited.”
Kas pole kummaline, Elisabeth, et kõik need väikesed seigad, mis minuvanuse lapse jaoks olid suhteliselt vähetähtsad, on mulle eredalt meelde jäänud, samas kui teised, palju olulisemad, pole mingit jälge jätnud. Ometi jutustan ma juhtunut, nagu näeksin seda oma silme ees ja nagu kõlaksid sõnad mu kõrvus. Ja praegu, rääkimise ajal näen ma sama selgelt kui toona, kui kabelist väljusime, keisri kaaslannat, kes tuleb tagasi ja tõtakalt üle lagendiku sammub, ja ma kuulen, kuidas ta isale ütleb:
„Härra, kas ma tohin teilt teenet paluda?”
Ta on hingetu. Ilmselt ta jooksis. Ja ta lisab otsekohe, vastust ära ootamata:
„Isik, keda te kohtasite, sooviks teiega vestelda.”
Tundmatu räägib ladusat prantsuse keelt. Mitte mingit aktsenti.
Isa kõhkleb. Kuid see kõhklus näib naist pahandavat, nagu oleks see mõeldamatu solvang inimese suhtes, kes teda saatis, ning ta ütleb juba tõredamalt:
„Ma eeldan, et teil ei ole kavatsust keelduda!”
„Miks mitte?” kostab isa, kelle kannatamatust ma tajun. „Mind ei käsuta keegi.”
„See ei ole käsk,” ütleb naisterahvas ennast talitsedes, „see on soov.”
„Olgu, ma nõustun vestlusega. Jään siia selle isiku käsutusse.”
Daam näib nördivat.
„Ei, ei, hoopis teie peate…”
„Mina pean endale tüli tegema,” hüüatas isa kõvasti, „ja kahtlemata selleks, et läheksin üle