Mürsukild. Leblanc Maurice
moodustavad esplanaadi ja jätkuvad nii paremalt kui vasakult aedade, metsade ja puuviljaväljadena. Üks muruväljak lõppeb suure terrassiga, millelt avaneb vaade Liseroni orule ja millel kõrguvad lossiga samas reas neljakandilise lossitorni varemed.
Kõik näeb välja suurejooneline. Taludest ja põldudest ümbritsetuna maavaldus, kui see on hästi hoolitsetud, eeldab toimekat ja tähelepanelikku majandamist. See on üks suuremaid departemangus.
Seitsmeteistkümne aasta eest, kui viimane parun d’Ornequin suri ja valdus müüki pandi, ostis selle naise soovil krahv d’Andeville, Elisabethi isa. Abiellunud viie aasta eest, pärast erruminekut ratsaväeohvitseri kohalt, et pühenduda armastatule, olid nad koos reisimas, kui juhus viis neid Ornequini samal hetkel, kui hakkas pihta müük, millest maakonna ajalehtedes vaid riivamisi oli räägitud. Hermine d’Andeville läks põlema. Krahv, kes otsis maavaldust, mille pidamine tal aega viidaks, ostis advokaadi vahendusel valduse ära.
Järgmise talve jooksul juhatas ta Pariisist restaureerimistöid, mida vajas eelmisest omanikust laokilejäetud loss. Ta tahtis, et mõis oleks mugav ja ka ilus, ning saatis sinna kõik oma nipsasjad, vaibad, kunstiteosed ja meistrite maalid, mis ehtisid tema elamist Pariisis.
Nad said ennast sinna sisse seada alles augustis. Nad elasid seal nädalapäevi kalli Elisabethiga, kes oli nelja-aastane, ning poeg Bernardiga, kelle krahvinna oli just ilmale toonud.
Lastele pühendunud Hermine d’Andeville ei läinud kunagi pargist kaugemale. Krahv hoidis taludel silma peal ja pidas jahti koos oma vahi Jerôme’iga.
Kuid oktoobri lõpus krahvinna külmetus ja järgnev haigus oli küllalt tõsine, ning krahv d’Andeville otsustas ta koos lastega viia Lõuna-Prantsusmaale. Kaks nädalat hiljem haigus süvenes. Kolm päeva hiljem oli ta läinud.
Krahv elas läbi sedasorti meeleheidet, mis annab teile mõista, et elu on läbi ja et mis ka ei juhtuks, enam pole võimalik mingi rõõm ega rahu. Ta elas edasi, kuid mitte niivõrd laste pärast kui surnud naise mälestuse jäädvustamiseks, ja sellest sai tema ainuke elumõte.
Kuna ta ei suutnud ühest küljest naasta Ornequini lossi, kus ta oli tunda saanud täiuslikku õnne, ja teisalt nõustuda, et keegi võiks seal elada, andis ta Jerôme’ile käsu sulgeda uksed ja aknaluugid ning kinni lüüa krahvinna buduaar ja magamistuba, nii et keegi sinna iial sisse ei saaks. Peale selle pidi Jerôme talud välja rentima ja maksu sisse kasseerima.
Säärasest minevikust lahtirebimisest krahvile ei piisanud. Mehe jaoks, kes elas vaid oma naise mälestuse nimel, oli kõik, mis naist meenutas, tema jaoks piinarikas, kas siis igapäevased esemed, elupaik, kohad ja maastikud – kõik oli valulik – ja isegi tema enda lapsed tekitasid temas ületamatut ebamugavustunnet, millest ta üle ei saanud. Tal oli provintsis, Chaumontis lesestunud vanem õde. Ta jättis õele tütar Elisabethi ja poeg Bernardi ning läks reisile.
Elades koos tädi Aline’iga, kes oli loomult kohusetundlik ja ennastsalgav, oli Elisabethi lapsepõlv tundeline, tõsine ja usin, nii et tema hingeelu vormus mõistuse ja iseloomuga samaaegselt. Ta sai tugeva kasvatuse ja väga range kõlbelise korra.
Kahekümneaastaselt oli Elisabeth suurt kasvu neiu, tubli ja kartmatu, kelle loomu poolest pisut melanhoolset nägu valgustas mõnikord naiivne ja südamlik naeratus, ning ta nägu oli seda tüüpi, kuhu on juba eelnevalt kirjutatud läbielamised ja vaimustused, mis saatusel varuks on. Alati niisked silmad näisid kõike hinge võtvat. Heledad lokkis juuksed andsid näole reipa ilme.
Krahv d’Andeville, kes iga kord reiside vahepeal tütart külastades üha rohkem tema võlu alla langes, viis teda kaks talve järjest Hispaaniasse ja Itaaliasse. Nii kohtuski ta Roomas Paul Delroze’iga, ning uuesti Napolis ja Sürakuusas ja pärast veel pika reisi ajal läbi Sitsiilia ja nende vahele tekkis side, mille tugevust nad taipasid lahkumineku hetkel.
Nii nagu ka Elisabeth, kasvas Paul provintsis ja samamoodi ustava sugulase juures, kes püüdis hoolitsuse ja kiindumusega panna unustama lapsepõlve tragöödiat. Kuigi unustust ei tulnud, õnnestus tal vähemasti isa joont jätkata ja kasvatada Paulist sirgjooneline poiss, töökas ja laialdaselt haritud, teohimuline ja avatud meelega. Paul õppis insenerikoolis ning pärast sõjaväeteenistust jäi kaheks aastaks Saksamaale, kus õppis kohapeal mõningaid tööstust ja mehaanikat puudutavaid küsimusi, mis teda kirglikult huvitasid.
Hea kehaehitusega ja pikka kasvu, mustad juuksed tahapoole kammitud, kõhnavõitu näo ja tahtejõulise lõuaga, mõjus ta jõulise ja energilisena.
Kohtumine Elisabethiga avas tema jaoks tunnete ja emotsionaalsete seisundite maailma, mille ta enne ära oli põlanud. Nii tema kui noore neiu jaoks oli see midagi joobumusetaolist, segatuna hämmastusega. Armastus lõi neis uued, vabad ja kerged hinged, mille innukus ja õitselepuhkemine olid vastuolus karmide harjumustega, mida elu oli neile peale surunud. Niipea kui Paul Prantsusmaale tagasi jõudis, palus ta neiu kätt. See talle lubati.
Abielulepingu sõlmimisel kolm päeva enne pulma teatas krahv d’Andeville, et lisab Elisabethi kaasavarale Ornequini lossi. Noored otsustasid ennast sinna sisse seada ja Paul hakkas otsima regiooni tööstuspiirkondades ettevõtet, mida ta saaks ära osta ja juhatada.
Neljapäeval, 30. juulil abiellusid nad Chaumontis. Kombetalitus oli tagasihoidlik, sest räägiti palju sõjast, kuigi krahv d’Andeville kinnitas äärmiselt usaldusväärsele informatsioonile tuginedes, et seda võimalust ei saa arvesse võtta. Perekondliku lõunasöögi ajal, kuhu tunnistajad tulid, tutvus Paul Elisabethi venna Bernard d’Andeville’iga, kes oli vaevu seitsmeteistaastane kolledžiõpilane, koolivaheaeg algamas, ja kelle elurõõm ja otsekohesus talle meeldisid. Lepiti kokku, et Bernard tuleb neile paar päeva hiljem Ornequini järele.
Lõpuks sõitsid Elisabeth ja Paul Chaumontist rongiga minema. Käsikäes läksid nad lossi poole, kus pidid kulgema nende abieluliidu esimesed aastad, võib-olla isegi kogu tulevik õnnes ja hingerahus, mis avaneb armastajate kütkestatud pilgu ees.
Kell oli pool seitse, kui nad nägid peatrepi ees Jerôme’i naist Rosalied, naljaka moega matsakat punetava näoga matrooni. Enne õhtusööki tegid nad kiiruga aias ühe tiiru ja vaatasid ka lossi.
Elisabeth ei suutnud meeleliigutust tagasi hoida. Kuigi tal ei olnud mälestusi, mis oleksid võinud teda liigutada, tundus talle ikkagi, et leiab eest midagi emast, keda oli nii vähe aega tundnud, kelle nägu ta ei mäletanud, ja kes elas siin oma viimaseid õnnelikke päevi. Elisabethi jaoks jalutas kadunukese vaim puiesteedel. Suured rohelised muruplatsid hõngasid erilist lõhna. Puulehed värelesid kerges tuules sahinaga, mida ta oli siinsamas samal kellaajal oma arust kuulanud koos emaga.
„Te näete kurb välja, Elisabeth?” küsis Paul.
„Mitte kurb, vaid heldinud. Meid võtab siin varjupaigas vastu mu ema, kes unistas siin elamisest ja kuhu me saabume sama unistusega. Ning mind muserdab kerge rahutus. Ma oleksin nagu võõras sissetungija, kes häirib rahu ja puhkust. Kuulge ometi! Mu ema elab siin lossis juba nii kaua aega. Ta on siin üksi. Isa ei tahtnud kunagi siia tulla, ja ma mõtlen, et võib-olla ei ole meilgi õigust siia tulla koos ükskõiksusega selle vastu, mis meile ei kuulu.”
Paul naeratas:
„Elisabeth, kallis sõber, te tajute lihtsalt ebamugavustunnet, mida tunneb igaüks, kes päeva lõpul uude kohta saabub.”
„Ma ei tea,” sõnas Elisabeth. „Teil on kahtlemata õigus… Ometi ei saa ma lahti mingist häiritusest, ja see on minu loomusega niivõrd vastuolus! Kas te usute eelaimustesse, Paul?”
„Ei, aga teie?”
„Mina samuti mitte,” ütles Elisabeth naerdes ja pakkus oma huuli.
Lossi salongides ja magamistubades üllatas neid mulje, nagu oleks seal pidevalt elatud. Krahvi korraldusel oli kõik jäänud nii nagu Hermine d’Andeville’i ammustel päevadel. Kunagised nipsasjakesed olid omal kohal, kõik pitspunutised ja linikud, kõik miniatuurid, kõik ilusad tugitoolid XVIII sajandist, kõik flaami seinavaibad, kõik krahvi kogutud mööbliesemed maja kaunistamiseks. Esimese sammuga sattusid nad võluvasse ja intiimsesse elukeskkonda.
Pärast õhtusööki jalutasid nad teineteise ümbert kinni hoides ja vaikides aias. Terrassilt nägid nad