Väävelkollane taevas. Kjell Westö
huvitas. Minu meelest oli ta sarmitu ja igav, ja tema tunded minu vastu olid kindlasti sama kohusetundlikud ja jahedad: Alex Rabell oli see hele lamp, kelle ümber meie nagu kaks porikarva putukat tiirutasime.
Augusti esimestel päevadel sõitis ema linna kantseleisse tööle ega tulnud enam Metsasuvilasse. Isa ei paistnud selle pärast eriti kurvastavat. Ta oli teoks teinud veel ühe unistuse ning ostnud pruugitud paadi ja neljahobujõulise Johnsoni mootori. Nüüd tema kalaretked pikenesid, ta jättis selja taha laheroostikud, kus ta oli kaldal ebamugavas asendis lanti loopinud, ja hakkas käima lõuna pool ja mõnikord valis ta läänekülje, kus lõppesid Ramsviki mõisa veed, ja vahetevahel sõitis ta Ramsnäsuddi ja liikus seejärel edasi mööda Ramslandeti idakallast.
Mina olin sel ajal peaaegu pidevalt Ramsvikis, sest kõik oli läinud palju lihtsamaks, kui Alex leppis sellega, et me olime tema juures ühel ajal. Ja isa tahtis iga päev kalal käia ja tundis vaid kergendust sellest, et ei pidanud mulle kastmes lihapalle soojendama või puiseid haugitükke praadima. Ühel augustiõhtul võitsin Krister Tuomist sulgpallis 15:0 ja veel samal õhtul veidi hiljem saabus Helsingist Poa Rabell elavate vähkidega, kelle ta oli ostnud ühest purjetajate restoranist, ja vahetult enne seda, kui Poa ja Clara kallasid nad keevasse tillivette, tulin mõttele, et vähid liiguvad karbis sama kohmakalt nagu Krister, kui ta asjatult sulgpalli taga ajab.
Alexil ja minul tekkis vaid kaks õhtut hiljem esimene tüli, ja kummalisel kombel oli tüli seotud isa ja tema paadiga. Krister Tuominen oli koos vanematega sõitnud Helsingisse, et kooli alguseks valmistuda, ja meie Alexiga istusime Alexi toas hoone vasakus tiivas. Õhtupäike paistis suurest aknast sisse ja mina rääkisin lõõpival toonil isa paadist ja selle tillukesest mootorist ja tema väsimatutest kalalkäikudest. Arvasin, et selline kirjeldus meeldib Alexile, kuid tema sai hoopis pahaseks:
Jah, peaasi, et ta ei tuleks meie hauge püüdma.
Mismoodi teie, küsisin pahaaimamatult. Meres peaks ju kala kõigile jätkuma.
Need on meie veed ja su isa peaks minu vanaisa käest luba küsima, enne kui ta siin kala püüab. Või siis võib ta rääkida emaga, kes helistab vanaisale või isale New Yorki ja küsib, mida nad arvavad.
Kas sa mõtled seda tõsiselt? küsisin ma. Keegi teist ei püüa ju õngega. Sa paned oma lestavõrgud lahesuule ega saa kunagi midagi, see on kogu teie kalapüük. Ja ometi leiad sa, et isa peab tulema Poalt luba kerjama?
See oli esimene kord, kui ma Alexile vastu hakkasin, ja ma ei saanud isegi aru, miks ma nii vihastasin. Aga me olime olnud sõbrad veidi üle aasta ja kõik oli toimunud Alexi tingimustel. Olin isegi sõudnud, kui ta võrke vette laskis, et ainult saaks temaga koos olla.
Häh, sa saad ju aru küll, mida ma mõtlen, ütles Alex ja tema hääletoon oli ebatavaliselt leplik.
Ega ei saa küll, vastasin ma tõredalt. Mismoodi saavad haugid tema omad olla? Kas neile kõigile on väike R külje peale graveeritud?
Sa ei tohi minu majas sellist tooni kasutada, ütles Alex hoiatavalt.
Tema hääl kõlas pühalikult, nagu tal vahel harva ette tuli, ja tema talitsetud hääletoon ajas mind veel rohkem raevu.
Ma kasutan mis pagana tooni ma soovin! kähvasin ma. Sinusugused on peast põrunud, kõik asjad peavad alati teile kuuluma, isegi need, mis ei saa kuuluda.
Vittu, sa ei tohi niimoodi rääkida! käratas Alex.
Kas ma ei öelnud just nii? vastasin trotslikult.
Jah ütlesid, ja nüüd ma tahan, et sa selle tagasi võtaksid.
Kuradile, ei võta.
Võta tagasi! Palu andeks!
PÕRGUSSE! Pigem pistan pea su ema vittu, kui sinult andeks palun!
Ta kargas mulle kallale tolles õhtupäikeselises ilusas toas. Olime ühetugevused ning maadlesime ja kaklesime kaua. Viimaks surusin talle sõrme silma, ta pistis röökima ja ma pääsesin tema peale ja võtsin ta kõri haardesse. Pigistasin nii tugevasti, kui söandasin, ja küsisin, kas ta annab alla. Vastuseks püüdis ta haardest välja rabelda ja virutas põlvega mulle kubemesse. Läksin raevu ja surusin veelgi kõvemini ning tema tulipunane nägu hakkas tõmbuma juba siniseks. Ta lõpetas vastupanu, mina kargasin püsti nagu terasvedru ja võtsin tagumise seina juures sisse võitlusasendi, tõstsin rusikas käed ette, et ta ei julgeks mind enam rünnata. Kuid Alex lamas selili põrandal, kompas ettevaatlikult kaela ja püüdis rahulikult hingata. Ta köhatas ja proovis rääkida, ning kui märkas, et hääl toimib, ütles ta:
Lase jalga. Võta oma kuradi inetu rattaloks ja kao sinna sääskedest kubisevasse vaestemajja. Siia sa oma jalga enam ei tõsta.
Nii lõppes see suvi minu ja Alexi riiuga ning ma ei läinud terve nädala Ramsviki. Ühel pärastlõunal sõitsin rattaga sinna, kuid leidsin eest ainult Clara, kes rohis lillepeenraid maja põhjapoolsel küljel pööraku juures.
Kas Alex on kodus? küsin ma.
Jah, vastas Clara jäise häälega. Aga ta ei taha sind näha.
Kui algas kool ja selgus, et Alex, Krister ja mina ja kahjuks ka Jan-Roger Johansson oleme kõik samas klassis, püüdsin kõikvõimalikul moel Alexile läheneda. Noogutasin talle igahommikusel kogunemisel, läksin vahetundidel ja toidusabas tema juurde ja püüdsin tere öelda, valisin endale isegi pingi, mis asus risti üle vahekäigu Alexi koha kõrval. Aga kui Alex märkas, et olen võtnud koha tema lähedale, siis küsis ta ühelt klassi tüdrukult, kas too ei taha temaga kohta ära vahetada, ja läks istuma klassi ette õpetajalaua juurde. Ta ei teinud minust välja terve septembri, mind ei olnud tema jaoks olemas, ja jõuetult vaatasin pealt, kuidas ta võlus ära kõik teised poisid, tüdrukud, klassijuhataja ja direktori. Ta sõbrustas isegi vastiku Jan-Roger Johanssoniga, kes kordagi ei proovinud Alexit kiusata, vaid käitus nagu truu peni: kui Jan-Rogeril olnuks saba, oleks ta seda liputanud, nii lahkelt suhtus ta Alexisse. Mina omakorda saatsin paberitükkidele kirjutatud kahetsevaid vabandusi Krister Tuomise vahendusel ja helistasin peaaegu igal õhtul Alexile koju, kuid alati vastas kas Clara, Stella või Anni, ja Alex ei tulnud kordagi telefonile. Miski ei aidanud, ja tasapisi halvas see mu justkui ära. Alexi vaenulikkus kurnas mind, ma ei suutnud mõelda millelegi muule, ärkasin öösel üles, nutt kurgus, ma ei suutnud keskenduda õppetükkidele, ei suutnud minna skautide kohtumistele, mu söögiisu kadus ja ma pidin end sööma sundima. Jäine käsi pitsitas mu rinnakorvi igal ärkveloleku hetkel, mu jalad värisesid, kõht oli korrast ära: täiskasvanuna olen tundnud end sama halvasti üksnes mõne lähedase inimese surma korral või kui armununa ei ole minu armastusele vastatud.
7.
KUI ALEX VIIMAKS minuga juttu tegi, otsustas ta teeselda, nagu kaht viimast kuud ei olekski olnud. Oli oktoobri lõpu vihmane õhtu, kui talle helistasin, nagu olin helistanud terve sügise. Stella vastas ja hüüdis siis Alexit, ja mina ootasin tavapärast kordust – Alex! Aaaleex! AALEEEX! – ja sellele järgnevat vaikust, kui ta pani toru lauale ja läks Alexi toa juurde ja koputas uksele, ja seejärel Stella häält, kohati sümpaatset ja kohati turtsakat: mul on kahju, aga ta ei soovi ka täna rääkida.
Seetõttu läbis mind värin, kui ma kuulsin torus hoopis Alexi häält. Noh, tervitus, ütles ta rämedalt ja tema hääl kõlas nii, nagu oleks tal alanud häälemurre. Ma ei suutnud öelda midagi toimunu kohta ja ega Alexki midagi kostnud, ning esialgse kohmetuse järel vestlesime tükk aega, aga vaid sellest, mis koolis oli juhtunud ja muudest igapäevastest asjadest.
Alex oli teinud Pistrikega lõpu: skautlus on lihtsalt pask ja Theslöf on pagana idioot. Ta oli tüdinud Krister Tuomise lugudest, mis pajatasid Talvesõjast ja sellest, kuidas sakslased Leningradi piirasid, kuid oli siiski uudishimulik: kas sa muuseas teadsid, et venelased pidid lõpuks hakkama üksteist sööma? Jakob Rabell oli elanud peaaegu terve sügise Ehrensvärdsvägenil, kuid äsja naasnud Amsterdami ja Londoni kaudu New Yorki: enne tema lahkumist saime kingitusi, mina sain kitarri ja Stella elektriklaveri.
Kas sa mängida oskad? küsisin imestunult, kui ta rääkis kitarrist.
Ei oska, aga peagi õpin ära, vastas Alex. Muuseas, kuidas sulle Jajo meeldib?
Ma