Suvi paljajalu. Carolyn Brown
öelda.“ Rase tüdruk pani ühe käe kõhule ja ajas end püsti. „Conrad oli imeline abikaasa ja ma ei suuda uskuda, et teda ei ole enam.“ Ta hakkas jälle nuuksuma.
„Armas Jeesus!“ Kindlasti oli see kuumus Kate’i ajurakud ära praadinud. See laps ei saanud Conradiga abielus olla, aga ometi ei muutunud olukord, ükskõik kui mitu korda Kate silmi pilgutas.
Vanem naine tõusis ruttu ja pani käsivarre ümber tüdruku õlgade. „Pole midagi, Amanda, kullake. Anna lihtsalt Conradile oma lill ja palun jäta nutt.“
„Ma ei suuda. Ta oli nii hea mees ja nüüd ta ei näegi meie last kasvamas,“ ulgus tüdruk.
Kate’i kulmud kerkisid nii kõrgele, et tal hakkas kohe pea valutama. Conrad oli ilma Kate’ist lahutamata abiellunud ja see naine on rase? Ta jõllitas ikka veel neiut, kui hispaanlanna püsti kargas ja tema käed rusikasse tõmbusid.
„Sa ei saa Conradiga abielus olla! Mina olen tema naine.“
Kate hingas sisse ja siis aeglaselt välja, aga ta ei suutnud enam uuesti sisse hingata. Rinnus valutas ning ta käed tõmbusid higiseks, kui stseen aegluubis lahti rullus.
„Sa valetad!“ Amanda lükkas vanema naise käsivarre õlgadelt ja trampis teda kõnetanu juurde, kuni jäi tollega silmitsi. „Ma abiellusin temaga seitse kuud tagasi. Sa võid tema endine naine olla, aga praegu sa tema naine ei ole.“
„Mul on abielutunnistus, mis tõendab, et ma olen temaga seitse aastat abielus olnud. Ilma lahutamata, nii et kui ta eelmisel aastal sinuga abiellus, lapsuke, ei ole sa seaduslikult üldse abielus. See laps siin on tema tütar.“ Tumedad silmad pildusid välke.
Kate’i ema ohkas. „Ma ütlesin, et see mees toob pahandusi.“
„Püha põrgu!“ ahmis Kate viimaks õhku.
„Hea küll, daamid.“ Uurija Waylon Kramer astus nende vahele. „Te mõlemad võite sammukese tahapoole astuda. Kumbki teist pole Conradiga seaduslikus abielus. See daam siin on neliteist aastat tema seaduslik naine olnud.“ Ta osutas Kate’ile.
„Te ei saa seda väita. Mul on abielutunnistus. Amanda Hilton ja Conrad Steele abiellusid eelmise aasta detsembri viimasel päeval,“ vaidles Amanda.
„Minul samuti,“ ütles tumedapäine naine ja osutas sõrmega rinnale. „Jamie Mendoza ja Conrad Steele abiellusid seitse aastat tagasi detsembri viimasel päeval.“
Waylon vaatas Kate’i poole.
Kate kehitas õlgu. „Detsembri viimane päev neliteist aastat tagasi.“
„Sina…“ Amanda hääl oli vaid oktavi võrra madalam helitugevusest, mille juures klaas puruneb. „… oled tema õde. Ja sellele vanale naisele sinu kõrval – tema emale – meeldisid sina rohkem ning ta andis suurema osa rahast sulle. Conrad sai ainult natuke oma usaldusfondist, mis jääb mulle, kui temaga oleks midagi juhtunud. Ja mul on seda lapse jaoks vaja.“ Naise käed kerkisid ümarale kõhule.
„Vana naine!“ Teresa ahmis õhku.
Kate surus närvilist naeru alla. Toimuva juures ei olnud midagi naljakat, aga sellel rasedal punapeal polnud aimugi, et ta oli just avanud kohutava Tiiger Teresa puuri, kes võib ta kõri paljalt jäiste sõnadega puruks rebida.
„Mina olen tema seaduslik naine ja mingit fondi ei ole,“ ütles Kate.
„Matustel rahast rääkida,“ sosistas Teresa vaikselt. „See on hullem kui Jerry Springeri sõu. Kui mina oleksin selle tõpra sünnitanud, oleksin ta enne jõkke visanud, kui ta oleks nädala vanuseks saanud. Vana naine, põrgutki!“
„Te mõlemad eksite. Tule, tädi Ellie. Me läheme koju ja laseme advokaadil selle ära lahendada.“ Amanda surus huuled kriipsuks.
Vähemalt oli see ärritav nuuksumine lõppenud. Kate ei hoolinud oma kadunud abikaasast rohkem kui rotipoja taguotsast ning kui see naine ärkab ja taipab, et oli petturiga abielus, hakkab ta teist laulu laulma.
„Sinu roos,“ tuletas tädi Ellie talle meelde.
Amanda pani selle koos taskurätiga kirstule. „Kallis Conrad, võta mu roos ja pisarad taevasse kaasa, ühel päeval oleme jälle koos.“
See võiks naljakas olla, kui see poleks nii kummaline. Jumal, võib-olla on see nii hea, et jõuab kollastesse ajalehtedesse toidupoe kassa juures. Kate judises, kujutledes ajakirja esikaanel pilti kolmest higise näoga naisest Conradi kõrval. Mida teeks see tema mainega naftafirma presidendina?
Conradil oli kolm naist. Korraga. Kate hoidis oma käsi kinni, et neid mitte sõrmedel loendada. Kate, Jamie ja Amanda – kõik olid abiellunud samal kuupäeval seitsmeaastaste vaheaegadega. Vähemalt ei unustanud Conrad pulma-aastapäeva. See andis mõistele „seitsme aasta palavik“ küll uue tähenduse.
„Kas te teadsite sellest?“ küsis Kate Waylonilt.
„Eile sain teada.“ Mehe seksikas muie tõstis temperatuuri veel kümne kraadi võrra.
„Ja te ei hoiatanud mind!“ Kate põrnitses meest vihaselt.
„Tahtsin kindel olla, et te ei sepitsenud ega tellinud tema mõrva koos. Teine naine, Jamie, tuli jaoskonda, kui televiisorist uudiseid nägi. Kolmas, Amanda, tuli hullemas hüsteerias kui tänane, kui nägi ajalehes artiklit Conradi surma kohta,“ ütles Waylon.
„Ja mida te neile ütlesite?“
Waylon võttis kauboikaabu peast, tõmbas sõrmedega läbi paksude tumedate juuste ja pani kaabu uuesti pähe. „Et matused on täna, kus ja millal. Ja et perekond korraldab matused.“
„Ja nüüd?“
„Ma ei välista, et te tegite koostööd, aga teie olete endiselt minu peamine kahtlusalune. Ärge osariigist lahkuge, proua Steele,“ ütles uurija.
„Kuidas saab tema kahtlusalune olla? Ta oli Conradi mõrvapäeval kogu päeva minuga juhatuse koosolekul,“ sekkus Teresa.
„See ei tähenda, et ta ei oleks saanud kellelegi tapmise eest maksta, kui kahest teisest naisest teada sai.“ Waylon kergitas daamidele kaabut ja läks üle rohelise muruplatsi Kate’i Cadillaci taha pargitud kastiga pikapi poole.
„Sina tapsid Conradi?“ nõudis Jamie, käed puusas, pruunid silmad vihast välkumas.
„Ei tapnud.“ Kate astus sammu ettepoole, sõnade ootamatult ründavast toonist jahmunud, ja vaatas lühema naise poole alla. Nagu oleks ta mõrvaga vaeva näinud.
„Siis lasid ta tappa?“ ulgus Amanda uuesti Kate’i poole tulles.
Kate raputas ruttu pead. „Ei, ma ei teinud ka seda, aga kui kumbki teist tahab üles tunnistada, jooksen uurijale järele ja saame sellega kohe ühele poole.“
Amanda taganes sammu. „Ma ei teeks iial… kuidas sa võid isegi mõelda… ta oli mu mees.“
Jamie jäi paigale. Tema silmad välkusid vihaselt ja keha peaaegu surises. „Noh, Conradil vedas, et ma ei teadnud sinust ega sellest vinguvast rasedast, muidu oleksin selle asja ise ära teinud.“
Jamie süda tagus nii kiiresti, et naine pelgas seda rinnust välja hüppavat. Ja tagasiteel seitsme aasta vanuse minibussi juurde vajusid tema kingakontsad murusse. Ülbe mõrd ilmselt naerab selle üle, kuidas ta püüab tasakaalu säilitada. Jamie kontrollis, et Gracie ja vanaema turvavööd oleksid kinni, ning ületas surnuaiast ära sõites lubatud sõidukiirust kümne miili võrra.
Rita Mendoza pani käsivarred rinnale risti. „Ma ütlesin, et miski on valesti. Ükski mees ei jäta oma naist ja tütart ega käi ainult ühe nädala kuus kodus. Mul kama, mis tööd ta teeb – kui ta on saja miili kaugusel, peaks ta koju tulema. Nüüd teame, et ta oli oma teiste naiste juures. Aga üks nädal jääb üle. Kas kusagil on ka neljas naine?“
„Jumal, ma loodan, et mitte.“ Jamie haaras kõvasti roolist, et käte värisemist taltsutada.
„Ema, kas nad panevad mu isa mulla sisse? Kas ta oli tõesti selles suures mustas kastis?“ küsis Gracie tagaistmelt.
„Jah,