Suvi paljajalu. Carolyn Brown
kirstus.“
See ei olnud vale. Tal oli kahju, et Gracie ei näe oma isa, aga Conradil vedas, et keegi oli ta maha lasknud, enne kui Jamie aru sai, miks ta ainult nädal aega kuus kodus oli. Kuidas ta julges Graciele selja keerata ja selle tüdrukuga abielluda! Tüdruk polnud päevagi üle kahekümne. Ta ei olnud ehk niigi vana, et tekiilat osta, ja Conrad olid üle neljakümne. Kas Kate’il oli ka temaga lapsi?
Gracie noogutas tõsiselt. „Kas me võime nüüd McDonald’sisse minna?“
Rita pani käe Jamie õlale. „Jäta see. Ära ilusta tõde, kui ta küsib, aga ära räägi liiga palju. Ta oli hea isa, kui kodus viibis.“
„Ma. Olen. Nii. Vihane.“ Jamie rõhutas iga sõna laksuga vastu rooli.
„Ja väga õigel põhjusel, aga see läheb mööda,“ ütles Rita.
„Mul on kõht tühi.“ Gracie pani käsivarred rinnale risti. „Ma vihkan pidulikke riideid. Mu kingad pigistavad.“
„Mul on ka kõht tühi, tütreke.“ Rita naeratas. „Ostame burgeri ja piimakokteili ning võime mängutoas süüa. Pärast võid nii palju liumäest alla lasta, kui iganes soovid.“
Jamie silme ette kerkis pilt. Conrad oli viinud tema ja Gracie Dallase teise linnaossa McDonald’sisse. Conrad on, või oli, pikk tumeda pea ja siniste silmadega kena mees ning kui ta tuppa või näiteks McDonald’sisse astus, olid kõik naised teda vaadanud. Kui ta naeratas, võistlesid naised õiguse eest tema seltsis olla – samamoodi nagu siis, kui nad tol aastal õpetajate peol kohtusid.
„Emme, kas ma võin lasteeine asemel suure hamburgeri saada?“ küsis Gracie. „Mul on kõht väga, väga tühi.“
„Muidugi,“ vastas Jamie. Ta ei tahtnud koju minna. Igal pool olid perepildid – alates kollaažist seinal diivani taga kummutipealseni esikus. Ühel öökapil oli pulmapilt, teisel pilt neist kolmest haiglas päeval, mil Gracie sündis.
Seitse aastat tema elust ja see kõik oli pettus. Vaimus loopis Jamie pilte vastu seina, kui ta McDonald’si juurde jõudis ja parkimisplatsile keeras. Ta toetas pea roolile ja oigas.
„Mis nüüd? Kaks korda teda tappa ei saa,“ ütles Rita.
„Pildid. Raha. Elu. See kõik. Aga ma olen liiga vihane, et sellest praegu rääkida.“
Amanda istus väikese Chevrolet’ kastiauto kõrvalistmel, turvavöö ümber punnis kõhu, nuttis taskurättidesse ja viskas neid selja taha, kui need liiga märjaks said.
„Tädi Ellie, see on õudusunenägu. Ma ärkan üles, Conrad tuleb homme ja me läheme majakesse suvepuhkusele,“ ütles Amanda nuuksete vahel. „See ei saa tõsi olla. Mis meie lapsest saab… oh jumal, mida ma küll tegema hakkan?“
Tädi Ellie hoidis ühe käe roolil ja viibutas teise käe pikka kondist sõrme Amanda poole. „Sa lõpetad selle jauramise ja võtad ennast kokku, tüdruk. Sa teed täpselt sedasama, mida oled teinud viimase pool aastat – elad oma korteris, aitad mul poodi pidada – ja kahe kuu pärast saad sa lapse. Sa olid nagunii üksikema. Ta käis ainult paar päeva kuus kodus.“
„Kas sa tõesti arvad, et ta oli juba nende kahe naisega abielus?“ küsis Amanda viimaks.
„Jah, arvan küll.“ Ellie lükkas halliseguse juuksesalgu kõrva taha. „Miks nad oleksid matustele tulnud ja miks nad peaksid valetama? Ole tänulik, et sina ei pidanud matuste eest maksma. Vean kihla, et ainuüksi kirst maksis terve varanduse.“
„Kas sa arvad…“ Amanda kõhkles, ta ei tahtnud neid sõnu isegi kuuldavale tuua, „… et ta magas nendega, kui minuga ei olnud?“
„Tõenäoliselt küll,“ ütles tädi Ellie.
„Sinust ei ole mingit abi.“ Amanda prunditas huuli. „Ta võis nendega abielluda, aga kusagil on lahutuspaberid. Need tulevad välja, ma olen selles kindel.“
„Sa käitud nagu dramaatiline teismeline. Asjad juhtuvad. Mehed on mõnikord tõprad. Sul oli kuus kuud õndsust. Ole selle üle õnnelik ja rõõmusta, et keegi selle tola maha lasi, sest muidu tunneksin kiusatust käekotist püstol haarata,“ noomis Ellie. „Sa pidid homme puhkusele minema. Ma arvan, et võta nädal vabaks ja kogu ennast.“
„Ma vihkan neid kahte,“ ütles Amanda.
„Ma ei kujuta ette, et nende südames sinu vastu ka eriti armastust oleks.“ Tädi Ellie pööras põhja, Wichita Fallsi viivale 287. kiirteele. „Lase seljatugi alla ja puhka silmi. Ma äratan sind, kui linna piirile jõuame. Kui me sinna jõuame, on Wanda juba poe kinni pannud, nii et ma viin su otse koju,“ ütles Ellie.
Amanda täitis tädi käsku, aga ei jäänud magama. Conrad on surnud. Tõesti surnud. Amanda nägi eelmisel päeval Dallase ajalehes artiklit tema surma kohta ja puhkes esialgu naerma, mõeldes, et narrib Conradit sellega, et mehel on teisik.
Ilmselt oli rööv Dallase tuntud lillepoes halvasti läinud. Conrad Steele sai surmavalt haavata. Omanik kirjeldas kaht maskis inimest, kes poodi tulid. Omanik oleks neile vastu vaidlemata raha andnud, aga mõlemad olid relvad Conradile suunanud. Üks tulistas talle haavlipüssist näkku ja teine püstolist kubemesse, enne kui nad kauplusest välja tormasid ja viimase mudeli linnamaasturiga minema kihutasid.
Amanda helistas Dallase politseisse ja rääkis uurijaga, kes kinnitas, et Conrad Steele on surnud. Ta tahtis surnukeha näha, aga uurija ütles, et perekond oli antud tingimustes suletud kirstu kasuks otsustanud. Sugulane Kate Steele pidi matused korraldama. Uurija andis talle lahkesti matusebüroo nime ja matuste kellaaja.
See oli eile ning Amandal jätkus vaevalt aega korralik must kleit osta ja korraldada asjad nende osalise tööajaga abilisega, kes aitas neil Ellie’s Boutique’i pidada, nii et ta saaks matustele minna. See kõik oli nii ebareaalne – kedagi ei maeta nii ruttu. Kolm päeva on miinimum. Conrad lasti maha neljapäeva pärastlõunal, nüüd on ta juba mullas ja täna on alles laupäev. Polnud peiesid, surnuvalvet ega sõpru, kes oleksid talle kaastunnet avaldanud, isegi kirikus ei pakutud pärast matuseid lõunat – mitte midagi peale teenistuse haual. Selles ei olnud lõpetatust.
Amandal oli vaja midagi, millest kinni hoida, midagi, mis asendaks fakti, et Conradil oli kolm naist – kõik pagana ühekorraga!
Teine peatükk
Kui Kate pühapäeva õhtupoolikul Conradi toa ukse avas, oleksid teda pidanud tunded haarama. Ta arvas, et teda ründavad mingid mälestused – ükskõik millised. Miski selles toas peaks tekitama armastuse-, viha- või kurbusevärelusi. Aga midagi ei olnud.
Kui Kate Conradiga kohtus, oli ta masenduses ning mees oli ta õnnelikuks teinud nende kuue kuu jooksul, mil nad kohtamas käisid, ja peaaegu aasta pärast pulmi. Kindlasti on tal üks õnnelik mälestus, mille külge klammerduda. Aga igasugune õnn oli kadunud päeval, mil nad oma lapse kaotasid ja arstid ütlesid, et Kate ei saa rohkem lapsi. Tal oli tekkinud depressioon ning Conrad hakkas nõudma lahutust ja oma raha. Kui mees vaimselt vägivaldseks muutus, liitus depressiooniga viha.
Nüüd on ta surnud ja naine peaks midagi tundma… kergendust? Isegi kui mees polnud midagi enamat kui pettur, kes elas enam kui kümne aasta jooksul paar päeva kuus tema majas, oli ta siiski tema seaduslik abikaasa. Kate otsis sügavalt südamesopist, aga seal ei olnud midagi – ta oleks midagi enamat tundnud, kui mõni naftafirma majahoidja oleks surnud.
Teresa trügis temast mööda tuppa. „Ma ütlesin sulle, et sa oleksid pidanud juba aastaid tagasi temast lahutama. Nüüd pead kõige sellega tegelema, tema äriasjad veel pealekauba. Jumal tänatud, et saad naftafirma juriidilist osakonda kasutada, muidu peaksid advokaatidele tuhandeid maksma.“
„Pakime lihtsalt asjad kokku,“ ütles Kate.
„Vähemalt on see möödas.“ Teresa läks kummuti juurde ja võttis meesteabielusõrmuse. „Mis sellega on?“
„Ta võttis selle aastaid tagasi ära. Üllatav, et ta seda pagana asja juba ammu panti ei pannud.“ Kate võttis ema käest sõrmuse ja viskas musta prügikoti põhja, mille oli tuppa toonud.
„Pandimajas