Punane näljahäda. Anne Applebaum
asuvad Ida-Euroopa lauskmaal, tasandikul, mis hõlmab enamiku sellest maast. Nikolai Gogol, ukrainlane, kes kirjutas vene keeles, märkis kord, et Dnepr kulgeb läbi Ukraina keskosa ja moodustab veetee. Sealt „keskmest hargnevad uued jõed, ükski neist ei voola piki piiri ega kujuta endast piiri naaberrahvastega”. Sel tõigal olid poliitilised tagajärjed: „Kui ühel küljel oleks olnud mägedest või merest looduslik piir, oleks siin elanud inimesed võinud kujundada omaenda poliitilise eluviisi ja luua eraldi riigi.”12
Looduslike piiride puudumine aitab selgitada, miks ei õnnestunud ukrainlastel kuni 20. sajandi lõpuni rajada iseseisvat Ukraina riiki. Hiliskeskajal oli olemas selgelt eristuv slaavi juurtega, poola ja vene keelega suguluses, aga neist erinev ukraina keel – üsna samamoodi, nagu itaalia keel on suguluses hispaania ning prantsuse keelega, ent teistsugune. Ukrainlastel olid oma köök, omad kombed ja kohalikud tavad, oma röövlid, kangelased ja legendid. Nagu teistelgi Euroopa rahvastel tugevnes ukrainlaste identiteeditunne 18. ja 19. sajandil. Kuid suurema osa ajaloost on see territoorium, mida nüüd tunneme Ukrainana, olnud mõne Euroopa impeeriumi osa, samuti nagu näiteks Iirimaa või Slovakkia.
18.–20. sajandini oli Ukraina – see sõna tähendab nii vene kui ka poola keeles piiriala – Vene keisririigi koosseisus. Enne seda kuulus sama maa-ala Poolale või pigem Poola-Leedu ühisriigile Rzeczpospolitale, mis päris selle 1569. aastal Leedu suurvürstiriigilt. Enne seda oli Ukraina maa-alal asunud keskaegne, 9. sajandil slaavi hõimude ja viikingi ülikute loodud Kiievi-Vene riik ning veel varem sealse piirkonna pärimuses üks peagu müütiline kuningriik, mille järeltulijaiks peavad ennast nii venelased, valgevenelased kui ka ukrainlased.
Palju sajandeid taplesid suurriikide armeed Ukraina pärast, kusjuures mõnigi kord sõdisid mõlemal pool ukrainakeelsed sõdurid. 1621. aastal võitlesid Poola husaarid Türgi janitšaridega nüüdse Ukraina linna Hotõni pärast. 1914. aastal pidasid Vene keisri sõdurid lahinguid Austria-Ungari üksustega Galiitsias. 1941–1945 sõdisid Hitleri ja Stalini relvajõud Kiievis, Lvivis, Odessas ja Sevastopolis.
Võitlusel Ukraina territooriumi pärast on alati olnud ka intellektuaalne varjund. Sealtpeale kui eurooplased hakkasid arutlema rahvuste ja rahvusluse tähenduse üle, on ajaloolased, kirjanikud, ajakirjanikud, luuletajad ja etnoloogid vaielnud Ukraina piiride ning ukrainluse olemuse teemal. Poolakad on alates varakeskajast, kui nad ukrainlastega esimest korda kokku puutusid, alati – isegi tollal, kui mõlemad elasid ühes riigis – tunnistanud, et nad erinevad keele ja kultuuri poolest. Paljud ukrainlased, kes võtsid 16.–17. sajandil vastu Poola aadlitiitli, ei pöördunud katoliku usku, vaid jäid õigeusklikuks; poolakad nimetasid ukraina talurahva keelt ruteeni keeleks ning pidasid nende kombeid, muusikat ja toitu teistsuguseks.
Ehkki impeeriumi kõrgajal ei tahtnud venelased seda eriti tunnistada, möönsid ka nemad vaistlikult, et Ukraina, mida nad puhuti nimetasid Lõuna- või Väike-Venemaaks, erineb nende endi põhjapoolsemast kodumaast. Vürst Ivan Dolgorukov kirjutas 1810. aastal, kuidas tema reisiseltskond jõudis „lõpuks Ukraina piiresse. Mu mõtted läksid [Bogdan] Hmelnõtskõile ja [Ivan] Mazepale” – kunagistele ukraina rahvuslikele juhtidele – „ning puudealleed kadusid … eranditult kõikjal olid savihütid ja mingisuguseid muid eluasemeid ei olnud”.13 Ajaloolane Sergi Bilenkõi on täheldanud, et 19. sajandil suhtusid venelased Ukrainasse sageli sama patroneerivalt kui toonased põhjaeurooplased Itaaliasse. Ukraina oli idealiseeritud, teistsugune: ühtaegu algelisem ja autentsem, tundelisem ja poeetilisem kui Venemaa.14 Poolakadki tundsid „oma” Ukraina maade järele igatsusvalu veel kaua pärast nendest ilmajäämist ning käsitlesid seda teemat romantilises luules ja kirjanduses.
Ent isegi sääraseid erinevusi tunnistades püüdsid poolakad ja venelased aeg-ajalt ukraina rahvuse olemasolu kahtluse alla seada ja eitada. „Väike-Venemaa ajalugu on nagu lisajõgi, mis suubub Vene ajaloo põhisängi,” kirjutas 19. sajandi vene rahvusluse juhtiv teoreetik Vissarion Belinski. „Väikevenelased olid alati hõim ja mitte rahvas, saati siis veel riik.”15 Vene õpetlaste ja ametnike hinnangul oli ukraina keel „murre või murrak või üks vene üldkeele kõnekujusid, lühidalt patois [lihtrahva keel – tlk] ja seesugusena pole sel mingit õigust iseseisvale olemasolule”.16 Mitteametlikult pruukisid vene kirjanikud seda talurahva ja kõnekeele edasiandmiseks.17 Samal ajal tavatsesid Poola kirjanikud rõhutada idapoolse territooriumi „tühjust”, kujutades Ukrainat tihtipeale kui „tsiviliseerimata rajamaad, kuhu nemad olid toonud kultuuri ja riigi alged”.18 Poolakad võtsid kasutusele väljendi dzikie pola – „metsikud väljad” –, mille abil nad kirjeldasid Ida-Ukraina asustamata maa-alasid, piirkonda, mis nende rahvuslikus kujutluspildis oli umbes samasugune nagu Metsik Lääs Ameerikas.19
Säärase hoiaku taga on tugevad majanduslikud põhjused. Juba Vana-Kreeka ajaloolane Herodotos kirjutas Ukraina kuulsast mustast mullast, rammusast pinnasest, mis on iseäranis viljakandev Dnepri alamjooksul: „Kusagil ei kasva paremat saaki kui selle kallastel, ja seal, kuhu pole külvatud vilja, leidub maailma kõige külluslikumat rohtu.”20 Mustmullapiirkond hõlmab ligikaudu kaks kolmandikku tänapäeva Ukrainast – ulatudes sealt edasi Venemaale ja Kasahstani – ning tänu suhteliselt pehmele kliimale saab Ukraina põldudelt aasta jooksul kaks saaki. Talinisu külvatakse sügisel ja lõigatakse juulis-augustis, suvivili pannakse maha aprillis-mais ja koristatakse oktoobris-novembris. Ukraina haruldaselt viljakalt maalt kogutud saak on ahvatlenud kauplejaid ammusest ajast. Hiliskeskajal hakkasid Poola kommersandid vedama Ukraina vilja põhja poole Läänemere kaubateedele. Poola magnaadid ja šlahtitšid rajasid tänapäevases tähenduses erimajanduspiirkondi, kus pakuti maksusoodustusi ja sõjaväelist kaitset neile talupoegadele, kes tahtsid Ukrainas maad harida ja talu pidada.21 Soovi niisugust väärtuslikku vara enda käes hoida toetasid sageli kolonialistlikud kaalutlused: ei poolakad ega venelased tihanud tunnistada, et nende viljaaidal on oma iseseisev identiteet.
Ent olenemata naabrite arvamusest kujunes nüüdse Ukraina territooriumil välja selgelt eristuv ukraina identiteet. Keskaja lõpust alates mõistis selle piirkonna rahvas seda, kes nad on, ühtmoodi ning tihti – ehkki mitte alati – määratles ennast nii vene kui ka poola vallutajate vastandina. Nagu venelased ja valgevenelased nägid nemadki oma ajaloo algust Kiievi-Vene valitsejates ning paljud pidasid end üheks suure idaslaavi kultuuriruumi osaks. Teised identifitseerisid ennast rõhutute ja mässulistena ning imetlesid eriti Bogdan Hmelnõtskõi juhitud Zaporižžja kasakate ülestõusu Poola võimu vastu 17. sajandil ja Ivan Mazepa ülestõusu Vene võimu vastu 18. sajandi algul. Ukraina kasakad – omaenda seadustega omavalitsuslikud poolsõjaväelised kogukonnad – olid esimesed ukrainlased, kes muutsid oma identiteeditaju ja vimma konkreetseks poliitiliseks ettevõtmiseks ning võitlesid tsaarivõimult välja enneolematuid eesõigusi ja mõningase autonoomia. Ukraina kasakad ühinesid Poola väega, kui see ründas 1610. märtsis ja 1618. aastal Moskvat, osalesid linna piiramises ja aitasid Poolal saavutada toonases Poola-Vene konfliktis vähemalt mõneks ajaks edu (muidugi ei unustanud seda hilisemad Tsaari-Venemaa ja punariigi juhid). Hiljem andsid Vene valitsejad nii Ukraina kui ka venekeelsetele Doni kasakatele eristaatuse, et nad püsiksid Vene riigile lojaalsed, ja nõnda said nad säilitada oma erisuguse identiteedi. Tänu neile privileegidele ei hakanud nad mässama. Ometi jätsid Hmelnõtskõi ja Mazepa oma jälje poolakate ja venelaste mällu, aga ka Euroopa ajalukku ja kirjandusse. „L’Ukraine a toujours aspiré à être libre,” kirjutas Voltaire pärast seda, kui uudis Mazepa mässust oli jõudnud Prantsusmaale – „Ukraina on alati püüelnud vabaduse poole.”22
Koloniaalvõimu sajandeil omandasid Ukraina regioonid erineva iseloomu. Pikemalt Vene mõju all elanud idaukrainlaste keelekuju oli pisut lähedasem vene keelele ning nad kuulusid pigem Moskva kirikuvõimule allunud Vene õigeusu kirikusse, kus järgiti Bütsantsist pärit rituaale. Galiitsia,
Nikolai Gogol,
I. M. Dolgorukov, „Slavnõ bubnõ za gorami, ili mojo putešestvije koje-kuda, 1810 goda: Sotšinenije Knjazja Ivana Mihhailovitša Dolgorukago s predislovijem O. M. Bodjanskago”,
Sergi Bilenkõi,
Samas, 244, tsiteerib Belinski ülevaadet Mõkola Markevõtši teosest
Aleksandra Jefimenko,
George Y. Shevelov,
Paul Robert Magocsi,
Kirjeldused Henryk Sienkiewiczi 19. sajandi romaanides, mille tegevus toimub praeguse Ukraina aladel, põhinevad tegelikult autori reisil Ameerika Ühendriikidesse.
Sergi Plohhi,
Samas, 69.
Voltaire,