Punane näljahäda. Anne Applebaum
rahvuslikult meelestatud kirjanike ja kodanikuaktivistide rühmitis Ukraina Klubi – kutsus 19. aprilliks 1917 kokku Ukraina rahvuskongressi.40 Kiievi filharmoonia kontserdisaali kogunes üle 1500 inimese, kes olid ühel või teisel viisil kohalikes volikogudes või tehastes välja valitud, toetama uut Ukraina valitsust. Suvel pidasid Kiievis oma kongressi veel sõjaveteranid, talurahvas ja töölised.
Samuti püüdis keskraada luua liitu, mis ühendaks rohked poliitilised rühmitised, sealhulgas juutide ja teiste vähemuste organisatsioonid. Keskraadat asusid toetama isegi radikaalsed pahempoolsed Ukraina sotsialistide-revolutsionääride parteist – see oli suur talurahvaerakond, mille liikmeid nimetati parteiajalehe Borotba (Võitlus) järgi borotbõstideks. Samamoodi käitus osa talurahvast. Aastail 1914–1918 oli tsaariarmees teeninud üle kolme miljoni ukraina kutsealuse, Austria-Ungari sõjaväes oli neid veel umbes 250 000. Paljud need talunik-sõdurid olid pidanud Galiitsia poristes kaevikutes üksteist tulistama.41 Aga kui sõda lõppes, kuulutas ligi 300 000 meest, kes olid teeninud ukraina talumeestest koosnevates nii-öelda rahvusväeosades, truudust uuele riigile. Mõned võtsid relvad kaasa ja liitusid äsja loodud keskraada maakaitseväega. Neid innustas soov naasta kodumaale ja ka uue Ukraina valitsuse lubadus viia ellu revolutsioonilised muutused ja rahvuslik ärkamine.42
Järgnenud kuil sai keskraada nautida rahva seas mõningast menu, suuresti tänu oma radikaalsele retoorikale. Peegeldades ajastuomaseid vasakpoolseid ideaale, kavandati maareformi: suurmaaomanike – nii kloostrite kui ka mõisate – vara ümberjagamist talupoegadele. „Keegi ei tea meist paremini, mida me vajame ja missugused seadused on meile kõige sobivamad,” kuulutas keskraada 1917. aasta juunis niinimetatud universaalis ehk laiadele rahvahulkadele mõeldud manifestis:
Keegi ei tea meie talupoegadest paremini, kuidas oma maad harida. Sellepärast soovime meie, et üle kogu Venemaa konfiskeeritaks aadelkonnale, riigile, kloostritele ja keisrile kuulunud maad ning nendest saaks rahva omand, ja kui ülevenemaaline asutav kogu on sellekohase seaduse vastu võtnud, saame Ukraina maade valitsemise õiguse enda kätte, meie oma Ukraina asutava kogu kätte … Nemad valisid meid, Ukraina keskraada, iseendi seast ja nemad nõudsid meilt … uut elukorraldust uues autonoomses Ukrainas.43
Novembris avaldatud kolmanda universaaliga nimetati Ukraina rahvavabariigiks Venemaa koosseisus ja teatati asutava kogu valimistest. 1918. aasta jaanuaris kuulutati neljanda ja viimase universaaliga välja Ukraina iseseisvus.44
Kuigi osa inimesi seisis arvatult ukraina keele taaselustamise vastu, saatis sedagi püüdlust edu, iseäranis talurahva seas. Nõnda nagu oli olnud minevikus, nõnda sai ukraina keelest jälle majandusliku ja poliitilise vabanemise sünonüüm: kui võimuesindajad ja ametnikud hakkasid kord kõnelema ukraina keelt, pääsesid talupojad ligi kohtuvõimule ja riigiametitele. Avalik emakeelekasutus oli ka omamoodi uhkuseasi, mis andis rahvusliku liikumise „hingelisele toetamisele vankumatu aluse”.45 Sõnaraamatute ja keeleõpikute avaldamine kasvas plahvatuslikult. Aastail 1917–1919 avaldasid Ukraina kirjastajad 59 ukraina keele teemalist raamatut, sellal kui terve eelmise sajandi jooksul oli neid avaldatud ainult 11. Ilmavalgust nägi kolm ukraina-vene ja viisteist vene-ukraina sõnaraamatut. Suure nõudluse viimati nimetatu järele tingis rohkearvuline venekeelne kõnelejaskond, kes ühtäkki pidi ukraina keeles hakkama saama – ja see väljavaade ei rõõmustanud sugugi kõiki.46
Oma lühikese olemasolu jooksul saavutas Ukraina valitsus ka mõningast diplomaatilist edu, millest suur osa on küll hiljem unustusse vajunud. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1918. aasta 26. jaanuaril saavutas kahekümne kaheksa aastane välisminister Oleksandr Šulgõn (temagi hariduselt ajaloolane) Ukraina de facto tunnustamise kõikidelt tähtsamatelt Euroopa riikidelt, kelle seas olid Prantsusmaa, Suurbritannia, Austria-Ungari, Saksamaa, Bulgaaria, Türgi ja koguni Soveti-Venemaa. Detsembris saatsid Ühendriigid Kiievisse ühe diplomaadi konsulaati avama.47 1919. aasta veebruaris sõlmis Ukraina delegatsioon Brest-Litovskis Keskriikidega rahulepingu – paar nädalat hiljem allkirjastasid punase Venemaa juhid sealsamas märksa kuulsama leppe. Noor Ukraina delegatsioon avaldas kõigile muljet. Üks nende sakslasest vestluskaaslane meenutas, et „nad käitusid söakalt ja sundisid oma kangekaelsusega [Saksa läbirääkijat] nõustuma kõigega, mis oli nende riiklikust vaatepunktist tähtis”.48
Ent see polnud küllaldane: ei rahvusteadvuse levikust, rahvusvahelisest tunnustamisest ega isegi mitte Brest-Litovski rahulepingust piisanud Ukraina riigi ülesehitamiseks. Keskraada pakutud reformid – iseäranis plaan võtta maaomanikelt maa ilma hüvitiseta ära – tekitasid maakohtades arusaamatust ja segadust. Meeleavaldused, lipud ja vabadus, mida Gruševskõi ja tema toetajad olid 1917. aasta kevadel nõnda optimistlikult tervitanud, ei toonud endaga toimivat riigiaparaati, halduskorraldust, mis oleks aidanud need reformid ellu viia, ennekõike aga sõjaväge, mis suutnuks sissetungijaid tõrjuda ja riigipiire kaitsta. 1917. aasta lõpus pidasid kõik piirkonna relvajõud, sealhulgas äsja loodud Punaarmee, vana režiimi valgekaartlased ning Saksa ja Austria väed, plaani Ukraina okupeerida. Küll erineval määral, aga kõik nad kippusid kallale ukraina rahvuslastele, ukraina rahvuslusele ja koguni ukraina keelele ning Ukraina maale.
1918. aasta jaanuaris andis Lenin esimest korda käsu Ukrainat rünnata ja veebruaris seati põgusaks ajaks Kiievis sisse ukrainavastane režiim, kuid sellest edaspidi. See esimene sovetiriigi katse Ukraina vallutada lõppes paari nädala pärast, kui saabusid Saksa ja Austria väed, kes kuulutasid, et nende eesmärk on „jõustada” Brest-Litovski rahuleping. Aga selmet päästa keskraada liberaalseid seadusandjaid, asusid nad toetama Pavlo Skoropadskõid, Ukraina kindralit, kes tavatses riietuda teatraalsesse mundrisse, mida täiendasid kasakamõõk ja müts.
Mõne kuu jooksul andis Skoropadskõi vana korra pooldajaile põhjust lootusi hellitada, ehkki ta seisis osalt ka Ukraina autonoomia tagamise eest. Ta asutas Ukraina teaduste akadeemia ja rahvusraamatukogu ning kasutas ametlikus asjaajamises ukraina keelt. Ta pidas ennast ukrainlaseks ja võttis endale hetmanitiitli. Ent samal ajal kehtestas Skoropadskõi uuesti tsaariaegseid seadusi ja võttis tööle tsaariaegseid ametnikke ning soosis taasliitumist tulevase Vene riigiga. Skoropadskõi võimu all sai Kiievist mõneks ajaks lausa Moskva ja Petrogradi põgenike pelgupaik. Toona Kiievis elanud Mihhail Bulgakov meenutas neid oma satiirilises romaanis „Valge kaardivägi”:
Põgenesid hallipäised pankurid koos oma naistega, põgenesid andekad ärimehed, kes olid jätnud Moskvasse usaldusväärsed abilised … Põgenesid Moskva ja Peterburi ajakirjanikud, müüdavad, ahned ja arad. Kokotid. Aristokraatlikesse perekondadesse kuuluvad ausad daamid. Nende õrnad tütred. Karmiinpunaste värvitud huultega kaamed Peterburi liiderdajad. Põgenesid departemangudirektorite sekretärid … vürstid ja kopikakoid, poeedid ja liiakasuvõtjad, sandarmid ja keiserlike teatrite näitlejannad.49 50
Skoropadskõi taastas ka vana omandiõiguse ja võttis tagasi lubaduse viia ellu maareform. Ei ole üllatav, et see otsus oli iseäranis ebapopulaarne talurahva seas, kes vihkas „sedasamust hetmanihärrat nagu marutõbist koera” ega tahtnud kuulda midagi „nurjatute härraste reformist”.51 Selle Saksa nukuvalitsuseks peetava võimu vastasrind hakkas võtma sõjakaid vorme: „Sel revolutsioonisuvel lõid endised polkovnikud, isehakanud kindralid, kasakahetmanid ja batka’d [kohalikud sõjapealikud] õide nagu metsroosid”.52
1918. aasta keskpaigaks oli rahvuslik liikumine koondunud Sõmon Petljura, sotsiaaldemokraadi ja poolsõjaväelise organisatsiooni [haidamakkide – tlk] juhi selja taha. Tema kaasaegsed olid teda hinnates risti vastupidistel seisukohtadel. Osa nägi temas diktaatorihakatist, teised ajast ees olevat prohvetit. Bulgakov, kellele ei meeldinud ukraina rahvuslus, põlgas Petljura talurahvaliku
Kõik kuupäevad selles peatükis on esitatud uue kalendri järgi, mis võeti kasutusele veebruaris 1918.
Subtelny,
Plohhi,
Ukraina keskraada esimene universaal, tsit teosest: Magocsi,
Ukraina keskraada kolmas universaal, tsit samast teosest, 480.
Orlando Figes,
Shevelov,
Mark von Hagen, „The Entangled Eastern Front and the Making of the Ukrainian State: A Forgotten Peace, a Forgotten War and Nation-Building, 1917–1918” (unpublished conference paper), 9; George A. Brinkley, „Allied Policy and French Intervention in the Ukraine, 1917–1920”, väljaandes: Hunczak, toim.,
Von Hagen, „The Entangled Eastern Front”, 18.
„Valge kaardiväe” lõigud on tõlkinud Maiga Varik (Eesti Raamat, 1987)
Mihhail Bulgakov,
Samas, 67.
Arthur E. Adams,