Le Rhino 2. Liisi Õunapuu
ootamatult suunda ja tuli lagedale millegi pöörasega. Võis tunduda, et olin temast aru saanud, kuid madam Bossi hingele oli alati ette tõmmatud märkamatu saladuseloor. Päris lõpuni ei lasknud ta vist kedagi.
Vaatasin härra Markuse lõuajoont, nägin seal veidi Maxi ja tajusin, et potentsiaalse äia elegantsi all oli mees, kes kartis oma saatusele vastu astuda.
„On hullemaidki asju andeks antud,” vastasin talle oma lühikesevõitu elukogemusele toetudes targalt. „Pealegi, nagu madam Boss ütleb – julge hundi rind on KTPP kulinaid täis!” Turtsatasin naerust. „Ehk sädelus rinda ei tule, kui sa talle ise järele ei lähe!”
Maxi isa noogutas, tõusis püsti ja aitas ka minul põrandalt üles saada.
„Aitäh, Mirth!” lausus saatusele vastu astuv mees, silitas seenioritele kombekalt mu pead ja sammus tualetist välja. Ust kinni keerates tuli mulle meelde, mille jaoks ma sinna tulnud olin. Valge kiviga sõrmus oli igaveseks mu mällu sööbinud.
•
Madam Bossi põsed õhetasid veidi, kui kuulasime trepil seisvat Matti sünnipäevalaulu ooperiversiooni laulmas. Erinevalt tema laulupedagoogist arvas Matt, et tal on ideaalini väga lühike maa minna, ja esitas pala kogu südamest. Mamma jälgis noormeest ehmunult ja keegi meist ei saanud aru, millist registrit solist parasjagu tabada proovis. See kõikus olematust loogikast lähtudes madalast kõrgemaks ja siis kuhugi vahepeale. Elektriku ja Ruthi kulmud olid valust krimpsus, Max mu vasakul käel püüdis kraapivaid helisid kõrva sügades veidi pehmendada ja Margareti näkku oli kivistunud muutumatu naeratus. Matt venitas viimast nooti nii kaua, kui kops lubas. Hoidsime kõik hinge kinni lootuses, et vapper kaksik pilti kotti ei pane, tema venna näol valitses aga täielik segadus. Laul lõppes hädise piuksuga. Matt oli näost tulipunane ning hingas nii sügavalt sisse, nagu oleks ta äsja uppumissurmast pääsenud. Aplausi peale ta naeratas ja tegi uhkelt kraapsu.
„KUSTUMATU elamus!” hüüdis Madam Boss, sealjuures usutavalt naeratades.
Õnneks olid ülejäänud sünnipäevakingitused vähem ekstravagantsed. Max klõpsutas meist pilte, kui laua ümber naeru kihistasime ja klaase kokku lõime, nii et kõlin kohvikusaali seintelt kildudena vastu kajas. Härra Markus oli teatavatel põhjustel mõttesse vajunud, mistõttu Emilieni kanapiruka retsepti tutvustus heljus temast mööda ning puges igaveseks Le Rhino põrandapragudesse. Kokk ja elektrik olid leppinud viigiga, aga lubasid käesurumist pärast magustoitu uuesti proovida, et näha, kumma mehe veresuhkru lakketõus neid õigupoolest tugevamaks teeb. Siin võis magustoidumeistrist koka nuudlikäel nähtamatu eelis olla. Tordi säraküünalde sädemed purskasid sisisedes kõrges kaares üle laua ja suitsuanduri signaal andis Mati esitusest toibunud kõrvadele äkitselt uue obaduse. Hoidsime kõrvu kinni, kuniks Emilien joostes redeli tõi, sellega kogemata elektrikule vastu pead äsas, mispeale viimane pärast esimest ehmatust muhku silitades andurini ronis ja selle välja lülitas. Naer rõkkas üle maja. Maxi fotoseeria sellest, kuidas kokk redeliga vastu elektriku pead tormab, ilutses köögiseinal veel mitu kuud.
„Kas sinuga on kõik korras?” küsis Max, kui ma parasjagu tema suunurgast šokolaadikoogi laiku ära pühkisin. Ta ookeanipilk puuris minusse. Oleksin võinud ju öelda, et ta isa plaanib madam Bossile abieluettepanekut teha ja ma kardan, kuidas Max sellele reageerib, kuid valisin taas kergema vastupanu tee.
„Mhmh!” vastasin mõmisedes.
„Ega sa, noh?” Maxi pilk rändas mööda mu keha alla ja üles tagasi. „Vaatasin, et sa sõid kohe väga isukalt kooki ja seeni vaheldumisi.”
Seirasin teda tuhmi pilguga.
„No tead ju küll!” sosistas ta ja asetas käe vaikselt mu kõhule.
Max oskas sama hästi otse rääkida kui mina. Fakt, et olin just paar nädalat tagasi naistevaludes oianud, palunud tal mulle halastuslask teha ning söönud ära kõik šokolaadivarud ja selle otsa peaaegu terve pitsa, polnud talle ilmselt meelde jäänud. Kuidas ta küll julges nii ruttu mu kannatused unustada? Minu vastus väljendus sõnakombinatsioonis „Ära aja hullu juttu!”, sest isegi sõna „beebi” oleks pannud mind kabuhirmus uksest välja kappama. Max naeratas seepeale vabandavalt ja palus mind tantsule. Ebamugavatel teemadel lõpuni rääkimisi me ei harrastanud, vaikival kokkuleppel lükkasime need lihtsalt lähima vaiba alla, mistõttu olid vaibad me kodus üha muhklikumad ja neid oli raske tolmuimejaga puhastada. Tegime Arturi auks kaks ringi „Macarenat”, mille lõppedes Pat keldrisse tormas.
Õõtsusin parajasti Maxi käte vahel, kui jäin Mammaga jutustavat madam Bossi vaatama. Ta oli joovastavalt ilus! Naeratasin ja mu pilk rändas edasi. Ruumi teises otsas jõi härra Markus šampanjaklaasi tühjaks, asetas selle lauale ja sammus aeglaselt madam Bossi suunas. Nägin, kuidas ta käsi püksitaskusse rändas, ja mul jäi hing kinni.
2.
Tundsin Maxi lihaselist keha oma käte vahel, haarasin sellest veelgi tugevamalt kinni ja surusin ennast tema vastu, nagu saanuks ma selle võttega kohe juhtuvat ära hoida. Maxi süda lõi võimsas, kuid rahulikus rütmis. Erinevalt minu omast, mis äkki ülikiirelt tempot tõstis. Härra Markus ajas selja sirgemaks, kui ta madam Bossi ja Mamma juurde jõudis. Madam Boss tõstis pilgu, vaatas saabujale otsa ja naeratas. Joovastavalt ilus!
„RUTH, KAS SA ABIELLUD MINUGA?” karjatas elektrik äkitselt üle saali.
Pöörasime pilgud tema poole. Elektrik jõi tekiilapitsi tühjaks, ampsas taldrikult sidruniviilu hammaste vahele ja ulatas siis tühja pitsi ning sidrunikoore Emilienile, kes vapustatud näoga ta kõrval seisis. Kangelane raputas veidi õlgu ja sammus Ruthi poole, kes teda pingsalt jälgis. Elektrik haaras püksitaskust karbi, laskus ühele põlvele, nii et põlv vastu põrandat kolksus, ja ulatas kinnise karbi Ruthile. Margaret kattis oma ammuli suu viisakalt käega, minu lõug aga vajus taas kord põrandale.
„Ma ei ole suurte sõnade mees, pigem voltide ja amprite mees, nagu sa tead,” pomises elektrik, endal pisar mööda põske alla voolamas. „Ma tahan elu lõpuni sinu elektrisüsteemi eest hoolitseda!”
Ruth kummardas, avas ise mehe käes oleva karbi ja jäi seejärel taas liikumatult seisma.
„Ahjaa!” pomises elektrik, oma viga mõistes. „Sa näed isegi, et ma ei saa sinuta hakkama!”
Ruth naeratas ja pisarad voolasid ka tema näolt alla. „Jah!” hüüdis ta lõpuks, ja uhke kiviga sõrmus leidis tee sinna, kuhu ta kuuluma pidi. Rahvas aplodeeris ja juubeldas, kui Ruth ja elektrik teineteist särisevalt suudlesid. Pöörasin oma rõõmust märjad silmad tagasi härra Markuse peale, kes võttis püksitaskust taskuräti ja ulatas selle madam Bossile, kes sellega naeratades oma õhetavaid palgeid kuivatas ja vast kihlunutele plaksutas. Miski mehe olekus ei reetnud, nagu oleksid ta kavatsused lörri läinud. Ruth ja elektrik külvati õnnitluste ja kallistustega üle ning tants kestis südaööni.
Mu haigutus kajas üle köögi, kui Emilieniga viimaseid nõusid masinasse sättisime. Kokk naeratas mu valju eneseväljenduse peale. Kuivatasin rätikuga veel kohvitasse, kui ta minu juurde astus ja mulle kavalalt otsa vaatas. „Sa ju tead, et sa oled järgmine?!”
Ei, ma ei teadnud seda, kuid tema sõnad ajasid mind kihistama ja oli äärmiselt raske varjata, et selline asjakäik valmistaks mulle tohutut rõõmu. Max tuli, tükk Pavlovat taldrikul, kööki, vaatas meid ning ampsas lusikaga kooki. Emilien tegi mulle silma – tema köök, tema ennustused.
„Tundub, et on aeg too ilus naine koju viia,” sõnas Max kokale, asetas taldriku lauale ja võttis mul käest kinni. Astusime mahedasse juunikuuöösse.
„Sa näed selles kleidis võrratu välja!” sosistas Max mulle kõrva, limpsis mu kaela ja silitas mu juukseid. Hoolimata tohutust väsimusest sulasin ta võrgutavate võtete peale täielikult.
Max keerutas mind tänavalaterna valgussõõris, toetas mu selga, kui ma graatsiliselt taha nõjatusin, ja me tantsisime olematu muusika taustal mitu minutit. Mulle meeldis, et ta ei häbenenud minuga keset tänavat romantiline olla. Soe tuul sasis mu juukseid, kui ta mind suudles.