Le Rhino 2. Liisi Õunapuu
Vastasin, et madam Õmblejanna oma kompetentsuses keeldub lihtsaid asju tegemast. Limpsisin keelega ära oma ülahuule kohale tekkinud soolakad higipiisad. Max jälgis mind rahulolevalt. Naeratasin, kui ta pilku märkasin. Ta võttis mu käe, sõlmis oma sõrmed minu omadega kokku ja suudles neid. „Sa oled nii hea, Mirth!” sosistas ta. Mulle meeldis, et talle meeldis. Uhkus paisutas veidi mu rinda. Kõik oli nii, nagu olema pidi – meie mõlema hinged olid rahul sellega, mis oli!
„Tead, ma olen siin mõelnud...” alustas Max ja keeras end külili minu poole. „Meil on asjad hästi, saame omavahel kenasti koos elatud ka.”
Keerasin end külili tema vastu ja vaatasin talle silma. Minu varbad mehe väitega päris ei nõustunud, sest lõin endiselt varbaid vastu Maxi laokil asju, kui öösiti pimedas tualetti läksin, ja ühel ööl suutsin anda mehe rattakiivrile sellise hoo sisse, et see lendas suure kaarega täpselt vastu esikukapil seisvat vaasi. Max naeris pisarsilmil, kui andekas jalgpallur minust võiks saada, mistõttu jäid klaasikillud tema koristada.
Kusagilt kaugusest kostis kiirabiauto huilgamist. Mehe käsi pigistas veidi tugevamalt mu sõrmi, kui ta õigeid sõnu otsis. Tundsin, kuidas mul sees keerama hakkas ja et tulemas on vaiba alla lükatav jututeema.
„Sellest tulenevalt,” jätkas Max veidi kõhklevalt, „olen ma mõelnud, et oleks aeg natuke edasi liikuda.”
Mu südant läbis tugev jõnks, ei saanudki kohe aru, kas see tuli joovastusest või paanikast.
„Seda et,” lausus Max vaikselt ja limpsis oma huuli. Ma suutsin vaevu hingata. „Ma tahan kooli minna. Fotograafiat õppima. Ma tuleksin Le Rhinost ära, et saaksin täielikult õppimisele pühenduda – õnneks aitab ses osas mind Arturi kingitus.” Ta naeratas.
„Vau!” oli kõik, mida öelda suutsin.
Max jätkas põhjendamist: „Mulle meeldib pildistada, inimeste emotsioonide ja tunnete püüdmine tekitab minus jahimehe tunnet. Kas ma saan eheduse kätte või mitte?! See on nii põnev! Kuid omal käel jääb mulle sellest väheks. Täna Ruthiga fotoaparaatide üle arutledes sain aru, kui väga ma tahan veeta aega inimestega, kes on samuti fotograafiast vaimustuses.”
Kõik tema sõnad jõudsid mulle kohale. Ma ei saanud aru, miks talle minust ei piisanud.
„Jah, mind küll poleks nii palju enam kohvikus näha ja mulle tundubki, et Patile oleks autojuhi koht päris hea, annab talle ehk rohkem ruumi Arturi surmast üle saada, kui ta sealt majast rohkem välja pääseb. Aga ma olen ju õhtuti kodus ja see ei tohiks meile takistuseks olla. Või mis sina arvad, Mirth?”
Sundisin ennast naeratama ja noogutama. „Ma arvan, et see on igati tore mõte!” vastasin. Max ohkas kergendunult. Lasin ta käest lahti ja tõusin püsti. „Ma lähen pesen ennast,” laususin vaikselt.
Max keeras end selili ja asetas käed kukla taha. „Sa oled vinge naine, Mirth! Mul on sinuga vedanud!” kõlas mulle järele.
Toast väljudes jäi mulle silma rahujänese postkaart ja meenus, kuidas ma olin olnud maailma parim. Elutoa pimeduses astusin küpsiste peale, millest üks mulle varvaste vahele haakus. Hinges hakkas hõõguma midagi, mille kohta madam Boss oleks öelnud frustratsioon, ent kuna mina nii peeneid sõnu ei teadnud, neelasin liigsed tunded alla ja lonkasin vannituppa. Lasin varba vahelt leitud vanilliküpsise kraanikausist alla ja tabasin vannitoa peeglist ootamatult enese pilgu. Ehkki olin miljon korda nõustunud madam Bossi väitega, et kõige õigem viis elamiseks on iseenda tõde kuulata, astusin kuuma vee alla teadmisega, et ma valetasin. Ja valetan ka edaspidi.
•
Sirutasin jalgu ja mõistsin, et olen voodis üksi. Täna oli vaba päev, mistõttu olin saanud segamatult õndsa und magada. Aeglaselt lükkasin unest kleepuvad silmalaud lahti, pilk rändas uimaselt üle päikeselaike täis lae ja maandus tühjale padjale mu kõrval. Maxi polnud, kuid oli täiskritseldatud paberileht. Võtsin lehe sõrmede vahele. Ilma ühegi sõrmuseta sõrmede vahele. Veidi aega silmi fokusseerides suutsin lõpuks lugeda:
Kallis!
Läksin asju ajama. Koristasin terved küpsised ära, puru ei saanud, sest ei tahtnud tolmuimeja undamisega sind üles ajada. Pärast teen, kui tagasi tulen.
Musi ka!
Max
Asju ajama. Selge. Milliseid asju? Ei olnud selge. Ringutasin häälekalt, tõusin ja keerasin sorakil juuksed krunni. Tuba oli üllatavalt korras, öösel kirglikult seljast kistud riided oli Max tugitooli äärele sättinud. Kõndisin kleidi juurde ja kontrollisin, kas kõik sädelevad nööbid olid alles. Olid – madam Õmblejanna pisted talusid ka karmimat iha. Sidusin parasjagu hommikumantli vööd kinni, kui märkasin elutoa vaibal küpsisepuru ja veel üht silti „Ma pärast teen”. Aeh, mu armas Max! Ütlesin köögis apelsinipuule tere hommikust ja panin veekannu tulele. Kuna apelsinipuu oli mühinal kasvanud ja nüüdseks liiga raske, et teda pidevalt edasi-tagasi liigutada, olime sättinud ta püsivalt köögiakna alla riiulile, nii et sain kohvi juues temaga vestelda. Vaikiv apelsinipuu oli endiselt minu lemmikvestluspartner, sest ta oskas hästi kuulata.
Kallasin kohvipuru tassi, kohvitopsi riiulile tagasi asetades mu käsi peatus – redistega maal oli seinalt kadunud. Istusin alles olevat tillipeenardega maali jõllitades toolile. Kuigi Artur oli lubanud meil tema töid müüa, ei suutnud ma uskuda, et Max seda ka reaalselt plaanis. Need maalid olid kallimad kui raha. Jah, me saime toetada ninasarvikuid, ent kas me hakkasime toetama ka oma egoistlikke soove? Eriti kui selleks sooviks polnud abielu. Kohv maitses tol hommikul kuidagi iseäranis mõrult.
•
Sõtkusin ägedalt tibukollase ratta pedaale – ratta oli Max mulle kuu aega tagasi sünnipäevaks kinkinud – ja jõudsin madam Õmblejanna majani ebatavaliselt kähku. Hingeldasin veidi, kui ratta tänavavalgusti külge lukku haakisin. Madam Õmblejanna oli telefonis väga rõõmus, et ma talle helistasin ja end külla pakkusin, sest ma polnudki tema katuseaeda veel külastanud. Nimelt oli tema pikaajaline naaber otse loomulikult abiellunud ja riigi teise otsa oma uue naise juurde kolinud, mistõttu pärandas ta katusel oleva aia madam Õmblejannale. Ronisin koridoris pärast viimast korrust katusele viivast trepist üles ja pistsin pea õue. Esmalt tabas mind segu värske rohu ja õhu lõhnast, mis mõjus nii jõuliselt, et pidin hetkeks seisatama ja ennast koguma. Astusin katusele, kus mind võtsid vastu lopsakad rohelised taimed ja sopiliselt paiknevad pisikesed põõsad, mille vahel kulges väike jalgrada. Killustik krudises mu jalgade all, kui ma edasi kõndisin. Madam Õmblejanna istus päikesevarju all, tema krunni ümber lehvis helesinine lipsuke ja ta prillid olid vajunud nii ninaotsa peale, et ma ei saanudki aru, kuidas need seal üldse püsisid. Paistis, et ta õmbles padjale lipsukesi, sest lipsukesi polnud kunagi liiga palju. Magnooliapõõsal ta kõrval olid veel mõned üksikud roosakad õied.
„Oi, Mirth! Kui tore, et sa jõudsid! Tule aga edasi, tule, tule!” hüüdis naine ja sättis prillid taas paremini ninale. Tema soe naeratus ja embus tõid mu hinge taas rahu ja kergust. „Vaata aga ringi, vaade on päris maaliline, kas pole?!”
Vaade oli võrratu! Naaberkortermajad jäid teisele poole, siit oli näha peamiselt väikeste eramajade viltuseid ja vähem viltuseid korstnaid ja katuseid, kaugemal sirutus taevasse toomkiriku torn, horisondil laiusid rohelised metsaviirud. Otse alla vaadates nägin oma tibukollast ratast, mis oli nagu tilluke mänguasi.
„Ja mis kõige vahvam, siit näeb sügisel päikeseloojanguid,” lisas madam Õmblejanna ja pani käe ümber mu piha. „Praegu aga kuumutab päike pidevalt ja üks mu klient teadis rääkida, et selles arvutis, kust me rammusaid härrasid vaatame, olevat ka lillepoode!” Ta lükkas mind varjualusesse, kus seisid pisike laud ja diivan. Lauale oli asetatud meie põhimenüü – võiküpsised ja viskitee. Kinnitasin madam Õmblejannale, et jah, internetis on aianduspoed olemas, mille peale ta lõi käsi kokku ja ahhetas, nii et see kaikus üle terve katuse.
„See maailm on täiesti oivalisi krutskeid täis!” sõnas ta mulle joovastunult. „Teed?”
Noogutasin