Voodis hea. Jennifer Weiner

Voodis hea

Originaali tiitel:

Jennifer Weiner

Good in Bed

2002

Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

Raamat on väljamõeldis. Nimed, tegelased, kohad ja sündmused on autori kujutlusvõime vili. Igasugune sarnasus tegelike sündmuste, kohtade või inimestega, elus või lahkunutega, on juhuslik.

Kaane kujundanud Reet Helm

Toimetanud Marje Mändsalu

Korrektor Inna Viires

Luuletused „Home is so sad” ja „This Be the Verse” on pärit Philip Larkini „Collected Poems”.

Originally published by Atria Books, a Division of Simon & Schuster, Inc.

Raamatu nr 11275

ISBN (PDF) 978-9949-84-415-9

ISBN (ePub) 978-9949-84-660-3

Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

Minu perekonnale

Kodu on nii kurb. See jääb, kuis oli lahkumisel,

olles mugav viimasele, kes läks,

nagu tahaks teda tagasi võita. Selle asemel aga, olles jäetud

ilma võimalusest kellelegi rõõmu pakkuda, see närbub,

omamata südant, et unustada kaotus

ja pöörduda oma algseisundi juurde,

rõõmuküllani, kuis see olema peakski,

ent on nüüd kaugel oma eesmärgist. Sa näed, kuis see oli:

vaata pilte ja söögiriistu.

Muusikat klaveritoolis. Seda vaasi.

Philip Larkin

Armastus pole midagi, mitte midagi, üldse mitte midagi sellist, nagu räägitakse.

Liz Phair

Esimene osa

VOODIS HEA

Üks

„Oled sa seda näinud?” küsis Samantha.

Kummardusin oma arvutile lähemale, nii et toimetaja mu erakõnet ei kuuleks.

„Mida?”

„Ah, ei midagi. Vahet pole. Räägime siis, kui oled koju jõudnud.”

„Mida ma peaksin näinud olema?” küsisin ma uuesti.

„Ei midagi,” vastas Samantha.

„Samantha, sa pole mulle kunagi keset päeva tühise asja pärast helistanud. Lase tulla. Räägi!”

Samantha ohkas. „Olgu, aga pea meeles: sõnumitoojat ei tapeta.”

Nüüd muutusin ma murelikuks.

„Moxie. Uus number. Cannie, sa pead selle kohe ostma.”

„Miks? Mis toimub? Kas ma olen moefopaade nimekirja sattunud?”

„Mine fuajeesse ja osta see. Ma ootan.”

Asi oli tähtis. Samantha, peale selle, et ta oli mu parim sõbranna, oli ta ka Lewis, Dommel & Fenicki partner. Tema oli see, kes pani inimesed ootele või siis käskis oma sekretäril öelda, et ta on koosolekul. Samantha ise ei oodanud kunagi. „See on nõrkuse märk,” oli ta mulle öelnud. Tundsin, kuidas mööda mu selgroogu jookseb ärevusjudin.

Sõitsin liftiga Philadelphia Examineri fuajeesse, lehvitasin turvamehele ja läksin väikese leti juurde, kust riiulilt sõsarajakirjade Cosmo, Glamouri ja Mademoiselle’i kõrvalt leidsin Moxie. Seda oli raske mitte märgata, sest litterkleidis supermodelli all olid suured pealkirjad „Veel üks kord: multiorgasmid lihtsaks!” ja „Imepärane! Neli harjutust, et oma tuharad vormi saada!”. Pärast hetkelist järelemõtlemist haarasin veel väikese paki M&M šokolaadidražeesid, maksin nätsu mäluvale müüjale ja läksin tagasi ülemisele korrusele.

Samantha ootas endiselt. „Lehekülg 132,” ütles ta.

Istusin, pistsin suhu mõne kommi ja otsisin üles lehekülje number 132, kus oli veerg „Voodis hea”, regulaarselt Moxies ilmuv meesterahva kirjutatud artikkel, mis oli mõeldud aitama tavalugejal mõista, millised mõtted tema peigmehe peas mõlguvad... või siis ei mõlgu. Esialgu ei eristanud mu silmad sõnu. Lõpuks aga muutusid need loetavaks. „Suure naise armastamine” seisis pealkirjas, „autor Bruce Guberman”. Guberman oli olnud mu kallim üle kolme aasta, kuni kolme kuu eest otsustasime suhtesse pausi teha. See „suur naine” pidin siis ilmselt mina olema.

Teate, kui õudusjuttudes öeldakse, et „süda jäi seisma”? Noh, mul jäigi. Päriselt. Siis ma tundsin, kuidas see mu randmetes, kurgus ja sõrmeotstes uuesti lööma hakkas. Mu kuklakarvad tõusid püsti. Käed olid jääkülmad. Kuulsin, kuidas veri mu kõrvus kohiseb, kui artikli esimest rida lugesin: „Ma ei unusta iial päeva, mil avastasin, et mu tüdruk kaalub minust rohkem.”

Samantha hääl kõlas justkui kusagilt kaugelt. „Cannie? Cannie, kas sa oled seal?”

„Ma tapan ta!” kähistasin.

„Hinga sügavalt sisse,” soovitas Samantha. „Nina kaudu sisse, suu kaudu välja.”

Betsy, mu toimetaja, heitis üle meie kirjutuslaudu eraldava vaheseina mulle segaduses pilgu. „Kas sinuga on kõik korras?” küsis ta hääletult. Pigistasin oma silmad kinni. Mu kõrvaklapid olid vaibale kukkunud. „Hinga!” kuulsin ma Samanthat ütlemas, ta hääl kõlas põrandalt summutatult. Ma vilisesin, ahmides õhku. Tundsin oma hammastel šokolaadi- ja kommikoorikutükikesi. Nägin esiletoodud tsitaati, mis oli suurte roosade tähtedega lehe keskele trükitud ja lausa kisendas näkku. „Suure naise armastamine,” oli Bruce kirjutanud, „on meie maailmas üks paras julgustükk.”

„Ma ei suuda seda uskuda! Ma ei suuda uskuda, et ta seda tegi! Ma löön ta maha!”

Betsy oli mu kirjutuslaua taha tulnud, üritades üle mu õla minu süles olevat ajakirja piiluda, ning mu õel töökaaslane Gabby vaatas meie poole, säravad silmad kahjurõõmsalt ootel, paksud sõrmed klaviatuuri kohal valmis, et saaks kohe halvad uudised e-kirjana oma sõbrannadele edasi toimetada. Lõin ajakirja kinni. Hingasin sügavalt sisse ja andsin Betsyle märku, et ta tagasi oma kohale istuks.

Samantha ootas. „Kas sa ei teadnud sellest?”

„Millest? Et tema arvates oli minuga käimine julgustükk?” Üritasin mõrult naljatades turtsatada. „Ta peaks proovima minu nahas olla.”

„Nii et sa ei teadnud, et ta Moxies töökoha sai?”

Lappasin ajakirja esimeste lehekülgedeni, kus oli nimekiri töötajatest ühes kunstipäraste mustvalgete piltidega nendest. Ja seal ta oligi, Bruce oma õlgadeni ulatuvate ja kindlasti puhuri abil lehvima pandud juustega. Ta näeb välja nagu Yanni, mõtlesin ma mõrult. „Sel kuul ühineb

Скачать книгу