Voodis hea. Jennifer Weiner
käed,” vastasin mina. „Ilusad hambad.”
„Ta on taimetoitlane,” teatas Brianna.
Krimpsutasin nägu. „Kui kaua?”
„Bakalauruseõppest saati.”
„Hmh. Noh, võib-olla tulen ma sellega toime.”
„Ta on...” Brianna katkestas lause.
„Tingimisi vabaduses?” naljatasin ma. „Valuvaigistite sõltlane?”
„Veidi ebaküps,” lausus Brianna lõpuks.
„Ta on ju mees,” ütlesin ma, kehitades õlgu. „Kas nad mitte kõik seda pole?”
Brianna naeris. „Ja ta on hea mees,” märkis ta. „Räägi temaga. Küll sa näed.”
Jälgisin Bruce’i kogu õhtu ja tajusin ka tema pilke. Aga ta ei öelnud midagi, kuni pidu läbi sai ja ma pettunult kodu poole kõndisin. Sellest oli möödunud omajagu aega, kui keegi mulle viimati meeldima oli hakanud, ning üks pikk, kenade käte ja valgete hammastega magistrant Bruce näis esmapilgul sobivat.
Ent oma selja taga samme kuuldes ei mõelnud ma enam temast. Mõtlesin hoopis seda, mida mõtleb iga linnas elav naine, kes öösel tänavavalgustite vahel kõndides oma selja taga samme kuuleb. Heitsin põgusa pilgu ümbrusele, kobades samal ajal oma võtmehoidja külge kinnitatud pisargaasi järele. Tänavanurgal oli üks tänavavalgusti, mille alla oli auto pargitud. Mõtlesin, et gaasitan jälitajat ajutise teovõimetuseni, siis virutan auto aknad sisse ja loodan, et see paneb signalisatsiooni tööle, ise hakkan samal ajal karjuma ja jooksma.
„Cannie?”
Pöörasin kannapealt ringi. Ja seal ta oligi, mulle tagasihoidlikult naeratades. „Hei,” tervitas ta, naerdes veidi mu ilmse hirmutunde üle. Ta saatis mu koju. Andsin talle oma numbri. Ta helistas mulle järgmisel õhtul ja me rääkisime kolm tundi peaaegu kõigest: ülikoolist, vanematest, tema lõputööst, ajalehtede tulevikust. „Ma tahan sinuga kokku saada,” teatas ta mulle ühel varahommikul, kui ma parajasti mõtlesin, et vestlust jätkates olen ma järgmisel päeval tööl inimvare. „Eks saame siis kokku,” vastasin ma.
„Ei,” ütles Bruce. „Kohe.”
Ning kaks tundi hiljem, väljunud vales, Ben Franklini silla peatuses, oli ta taas mu ukse taga: suurem, kui ma mäletasin, seljas ruuduline särk, käes suvematka järele lõhnav rullikeeratud magamiskott ja näol tagasihoidlik naeratus. Ja nii see läkski.
Ning nüüd, rohkem kui kolm aastat pärast meie esimest suudlust, kolm kuud pärast meie aja mahavõtmise vestlust ja neli tundi pärast seda, kui olin avastanud, et ta on kogu ajakirju lugevale maailmale rääkinud, et olen suuremapoolne naine, vaatas Bruce mulle oma kodu ees parklas silmi kissitades otsa, olles eelnevalt nõustunud minuga seal kohtuma. Ta silmad pilkusid tihti nagu alati, kui ta närvis oli. Ta käed olid asju täis. Nende hulgas oli sinine plastist koeratoidukauss, mida olin tema korteris oma koera Nifkini tarbeks hoidnud. Punases puitraamis oli pilt, millel me koos Blocki saarel kaljutipul seisame. Hõbekõrvarõngas, mis oli mitu kuud tema öökapil lebanud. Kolm sokki, pooltühi Chaneli pudel. Tampoonid. Hambahari. Kolme aasta jagu voodi alla või diivaniprakku kadunud pudipadi. Nähtavasti nägi Bruce meie kokkusaamist kui võimalust tabada kaks kärbest ühe hoobiga – kannatada välja mu raev veeru „Voodis hea” tõttu ja tagastada mu asjad. Ja see mõjus nagu löök rindu, kui vaatasin kõiki oma plikalikke asju Chivasi viski kastis, mille Bruce oli arvatavasti töölt koju minnes alkoholipoest üles korjanud – see oli nagu füüsiline tõend sellest, et meie vahel on tõepoolest kõik läbi.
„Cannie,” lausus ta jahedalt, pilgutades raskelt oma silmi, mis tundus mulle eriti vastik.
„Bruce,” kostsin mina, üritades oma hääle kindlana hoida. „Kuidas su romaan siis edeneb? Kas ma olen ka seal peaosas?”
Mees kergitas kulmu, kuid ei öelnud midagi. „Tuleta mulle meelde,” ütlesin ma, „millal ma andsin sinuga suhtes olles oma nõusoleku, et võid mõne miljoni lugejaga meie koos veedetud ajast detaile avaldada?”
Bruce kehitas õlgu. „Me pole enam suhtes.”
„Me võtsime aja maha,” selgitasin mina.
Bruce muigas üleolevalt. „Ole nüüd, Cannie. Me mõlemad teame, mida see tähendab.”
„Mina mõtlesin oma sõnu tõsiselt,” laususin ma, vaadates talle otsa. „Järelikult olin ma ainus.”
„Mida tahes,” kostis Bruce, üritades kraami mulle sülle pista. „Ma ei tea, miks sa nii vihane oled. Ma ei öelnud midagi halba.” Ta ajas oma selja sirgu. „Tegelikult leidsin ma, et see veerg on päris kena.”
See oli üks vähestest kordadest mu täiskasvanuelu jooksul, kui olin sõnatu.
„Oled sa pilves?” küsisin ma. Bruce’i puhul polnud tegemist retoorilise küsimusega. „Sa nimetasid mind ajakirjas paksuks. Sa tegid minust naljanumbri. Kas sa tõesti ei arva, et tegid midagi valesti?”
„Tunnista seda, Cannie,” ütles mees. „Sa oled paks.” Ta lasi pea norgu. „Aga see ei tähenda, et ma sind ei armastanud.”
Tampoonipakk lendas talle vastu otsaesist ja pudenes siis parklasse laiali.
„Oh, see on küll kena,” märkis Bruce.
„Sa oled täielik kaabakas.” Niisutasin oma huuli, hingeldades tugevasti. Käed värisesid ja ma sihtisin mööda. Pilt lendas üle ta õla ja maandus maas. „Ma ei suuda uskuda, et kaalusin tõsiselt sinuga abiellumist.”
Bruce kehitas õlgu, kummardus ja hakkas tampoone ning purunenud puu- ja klaasikilde kasti tagasi viskama. Meie pildi jättis ta maha vedelema.
„See on kõige õelam tegu, mida keegi mulle kunagi teinud on,” ütlesin ma, klomp kurgus. „Ma tahan, et sa seda teaksid seda.” Ent isegi kui olin selle välja öelnud, teadsin, et see pole tõsi. Suuremas ja ajaloolisemas plaanis oli isa lahkumine kahtlemata veel hullem. Ja see oli üks paljudest asjadest, mida ma oma isa puhul vihkasin – ta oli minult ära võtnud võimaluse öelda teisele mehele, et see on kõige õelam tegu, mis mulle iial tehtud on, ja mõelda seda tõsiselt
Bruce kehitas taas õlgu. „Ma ei pea enam sinu tunnete pärast muretsema. Selle tegid sa mulle selgeks.” Ta tõusis püsti. Ma lootsin, et ta on vihane – võib-olla isegi äge –, kuid selle asemel sain hoopis marru ajava üleolevalt rahuliku kohtlemise osaliseks. „Sina olid ju see, kes seda tahtis, mäletad?”
„Ma tahtsin pausi. Tahtsin aega, et asjade üle järele mõelda. Oleksin pidanud su lihtsalt maha jätma,” ütlesin ma. „Sa oled...” Ja seal ma siis seisin, taas sõnatult, nuputades välja kõige hullemat asja, mida talle öelda, sõna, mis paneks teda tundma kas või osa sellest õudusest, vihast ja häbist, mida mina tundsin. „Sa oled väike,” laususin ma lõpuks, öeldes seda võimalikult vihkavalt, nii et ta mõistaks, et pidasin silmas ta vaimu ja ka kõike muud.
Bruce ei öelnud midagi. Ta isegi ei vaadanud mu poole. Ta pööras end lihtsalt ringi ja kõndis minema.
Samantha polnud auto mootorit välja lülitanud. „On sinuga kõik korras?” küsis ta, kui kasti rinnale surudes kõrvalistmele vajusin. Noogutasin vaikselt. Küllap pidas Samantha mind naeruväärseks. Aga see polnud ka olukord, kus ta oleks saanud minuga samastuda. Ta on 1,77 meetrit pikk, süsimustade juuste, kahvatu naha ja kõrgete põsesarnadega naine, näeb välja nagu noor Anjelica Huston. Ja ta on sale. Ilma pingutamata. Kui ta saaks valida ükskõik millise toidu maailmas, siis võtaks ta arvatavasti täiuslikult värske virsiku ja täisterakuivikud. Kui ta poleks mu parim sõbranna, siis ma vihkaksin teda, ja ehkki ta on mu parim sõbranna, on mul mõnikord raske mitte kade olla, nähes inimest, kes võib toidu võtta või ka võtmata jätta, samal ajal kui mina ikka enamasti võtan ja siis veel ka tema toidu endale kahman, kui ta rohkem süüa ei taha. Ainus mure, mis Samanthat seoses ta näo ja kehaga vaevas, oli meeste liigne tähelepanu. Ta ei võinud aimata, mis tunne on minu kehas olla.