Voodis hea. Jennifer Weiner
oma kõrvarõngaid, raamatuid ja MAC-i huulepulka, mille arvasin igaveseks kadunud olevat.
„Kas sinuga on kõik korras?” küsis Samantha hellalt.
„Kõik on korras.”
„Kas tahad ühe joogi teha? Õhtust süüa? Kas tahad kinno minna?”
Haarasin kastist tugevamini kinni ja sulgesin silmad, nii et ei peaks nägema seda, kus oleme, ega jälgima teed, mida mööda ma varem Bruce’i juurde sõitsin. „Ma arvan, et tahan lihtsalt koju minna.”
Kui koju jõudsin, plinkis mu telefoni automaatvastaja. Ma ei teinud sellest väljagi. Võtsin tööriided seljast, panin asemele tunked ja T-särgi ning paterdasin paljajalu kööki. Võtsin külmikust kanistritäie külmutatud Minute Maid limonaadi. Sahvri ülemiselt riiulilt sain pooleliitrise tekiilapudeli. Kallasin mõlemad kaussi, haarasin lusika, hingasin sügavalt sisse, võtsin ühe suure lonksu ning läksin siis oma sinisele teksariidest diivanile ja sundisin end lugema.
„Suure naise armastamine”
Bruce Guberman
Ma ei unusta kunagi päeva, mil avastasin, et mu tüdruksõber kaalub minust rohkem.
Ta oli parajasti väljas jalgrattaga sõitmas ning mina olin kodus, vaatasin jalgpalli ja lappasin diivanilaual olevaid ajakirju, kui leidsin ta kaalujälgimise vihiku – peopesasuuruse voldiku, millel olid märkmed selle kohta, mida ja millal ta oli söönud ning mida kavatses järgmisena süüa, samuti olid seal andmed, kas ta oli ikka päeva jooksul kaheksa klaasitäit vett ära joonud. Voldikul oli tema nimi. Tema isikukood. Ja kaalunumber, mille avaldamiseks ma liiga härrasmehelik olen. Kuid olgu öeldud, et see number jahmatas mind.
Ma ju teadsin, et C. on suur naine. Kahtlemata palju suurem kui ükski neist telekas näidatud naistest, kes trikoos ringi kappasid või siis läbi komöödia- ja haiglaseriaalide tuhisesid. Suurem kui ükski naine, kellega varem käinud olin.
„Mida?” mõtlesin ma mornilt. „Neist mõlemast?”
Ma polnud end kunagi pidanud tüsedate naiste austajaks. Aga C-ga kohtudes armusin ma tema nutikusse, naeru ja särasilmadesse. Tema keha, leidsin ma, oli midagi sellist, millega võisin elama õppida.
Tal olid sama laiad õlad nagu mul, tema käedki olid peaaegu sama suured ning ta rindadest kõhuni ja puusadest lopsakate reiteni olid kõik puha kaunid kurvid, mis soojalt tervitasid. Tema embus oli kui pelgupaik. Mul oli tunne, nagu oleksin koju jõudnud.
Kuid temaga väljas käimine polnud pooltki nii mõnus. Võib-olla oli asi selles, et olin nii läbi imbunud ühiskonna ootustest, selle dikteerimisest, mida mehed peaksid tahtma ja kuidas naised välja nägema. Ent kõige tõenäolisemalt oli asi siiski temas. C. oli pühendunud kehakaalu langetamisele. Oma 1,8-meetrise pikkusega ning Ameerika jalgpalli kaitsemängija kehaehituse ja -kaaluga võinuks ta vabalt profiliiga meeskonna nimekirjas olla, mis tähendas, et C. ei saanud end nähtamatuks teha.
Kuid ma tean, et kui oleks olnud võimalik kõik need lotakad, lohvakad ja vormitud mustad kampsunid oma füüsilisest maailmast kustutada, oleks ta seda jalamaid teinud. Talle ei meeldinud enda juures asjad, mida mina armastasin, alustades ta suurusest, laiusest ja kurvikast, lopsakast kehast.
Ehkki ütlesin talle tihti, et ta on ilus, tean ma, et ta ei uskunud mind. Ehkki väitsin palju kordi, et ta kaalul pole mingit tähtsust, teadsin ma, et tema jaoks on. Mina olin lihtsalt üks hääleke, kuid maailma hääl kõlas valjemini. Tema häbitunne oli käegakatsutav, see kõndis meie järel tänaval, kükitas meie vahel kinosaalis, kerratõmbunult ja ootel, et keegi ütleks sõna, mis oli tema arvates maailma kõige ropum: paks.
Ja ma tean, et see polnud paranoia. Ikka ja jälle kuulete, et paksuse suhtes võib olla eelarvamuslik, et paksud on meie poliitkorrektses maailmas ainsad sihtmärgid, kelle arvustamist ei pea kartma. Mine kohtama ühe suure naisega ja sa näed, kui tõsi see on. Sa näed, kuidas teised inimesed vaatavad teda ja ka sind, et sa koos temaga oled. Sa üritad talle valentinipäevaks pesu osta ja taipad, et selle suurused lõpevad poes seal, kust tema oma alles algab. Iga kord välja sööma minnes näed, kuidas ta piinleb, otsides tasakaalu selle vahel, mida ta tahaks ja mida lubab endal süüa ning mida ta lubab endal süüa ja mida sööb teiste ees.
Ja mida lubab endal öelda.
Mäletan, et kui Monica Lewinsky lugu ilmsiks tuli ja C., kes on ajakirjanik, kirjutas kirgliku kõne Valge Maja praktikandi kaitseks, keda olevat reetnud Washingtonis Linda Tripp ning mis veelgi hullem, Beverly Hillsis sõbrad, kes müüsid usinalt oma keskkooliaegseid mälestusi Monicast ajakirjadele Inside Edition ja People. Kui tema artikkel avaldati, sai C. palju vihaseid kirju, nende hulgas oli kiri mehelt, kes alustas nii: „Sinu artikli põhjal võin öelda, et oled ülekaaluline ja keegi ei armasta sind.” Ning just see kiri ja need sõnad häirisid teda kõige rohkem. Jäi mulje, et kuna „ülekaaluline” tõele vastas, pidi seda olema ka „keegi ei armasta sind”. Nagu oleks Lewinsky moodi olemine halvem kui olla reetur või lihtsalt loll. Nagu paks olla oleks kuritegu.
Suure naise armastamine on tänapäeval üks paras julgustükk ja võib-olla koguni mõttetus. Sest C-d armastades teadsin ma, et armastan inimest, kes ei pea end mitte kellegi armastuse vääriliseks.
Ja nüüd, kui see on läbi, ei tea ma, kelle peale vihane ja kelle pärast kurb olla. Maailma peale, mis pani teda oma keha – ei, iseenda – ihaldusväärsuses kahtlema. C. peale, sest ta polnud piisavalt tugev, et üle olla sellest, mida maailm talle rääkis. Või enda peale, sest ma ei armastanud C-d piisavalt, et teda endasse uskuma panna.
Töinasin terve „Kuulsuste pulmapidude” saate aja, kössitades diivani ees põrandal, pisarad mööda põski alla veeremas ja särk läbimärjaks imbumas, samal ajal kui üks paberkõhn supermodell teise järel oma jah-sõna ütlesid. Nutsin Bruce’i pärast, kes oli mind mõistnud palju rohkem, kui olin arvanud, ja võib-olla ka armastanud rohkem, kui olin seda väärinud. Ta oleks võinud olla kõik, mida olin tahtnud ja lootnud. Ta oleks võinud olla mu abikaasa. Ja mina olin sellest loobunud.
Ja ma olin ta igaveseks kaotanud. Tema ja ta pere, mis oli üks nendest asjadest, mis mulle Bruce’i puhul kõige rohkem oli meeldinud. Tema vanemad olid nagu June ja Ward, kui nood oleksid olnud juudid ja üheksakümnendatel New Jerseys elanud. Tema isa, kelle põsed olid alati habetunud ja silmad lahked nagu Bruce’il, oli nahaarst. Perekond tähendas tema jaoks kõike. Ma ei tea, kuidas seda teisiti öelda või kirjeldada, kui väga see mind hämmastas. Arvestades minu kogemusi oma isaga, oli Bernard Guberman minu silmis nagu Marsi tulnukas. Talle päriselt meeldib oma laps! Ma olin hämmeldunud. Ta tõesti tahab temaga koos olla! Ta mäletab seiku Bruce’i elust! Näis, et ka mina meeldisin Bernardile, ehkki sellel võis olla rohkem pistmist sellega, et a) ma olin juut, seega võimalik abikaasakandidaat; b) tulusa tööga, seega polnud ma mingi lihtlabane kullakaevaja; ning c) ma tegin ta poja õnnelikuks. Ent polnud tähtis, miks ta minu vastu nii kena oli. Ma lihtsalt nautisin ta lahkust, millal tahes see võimalik oli.
Bruce’i ema Audrey aga mõjus veidi hirmutavalt; tal olid küüned, mis olid lakitud toonis, millest võis lugeda järgmise kuu Vogue’ist, täiuslikult soengusse seatud juuksed ning klaasmaja, mille põrandaid katsid valged vaibad ja kus oli seitse piinlikult puhast vannituba. Alati maitsekas Audrey, ütlesin ma tema kohta oma sõpradele. Ent kui tema maniküürist mööda vaadata, oli ka Audrey tore. Ta oli ametilt õpetaja, kuid meie kohtumise ajaks juba ammu palgatööl käimise lõpetanud ning täisajaga kodule pühendunud abikaasa, ema ja vabatahtlik Vanemate-Õpetajate Ühingus, Skaudi Hundude vanem ja Hadassah’ president, see, kelle peale võis alati loota, kui oli vaja organiseerida sünagoogi iga-aastast toidulaata või sõsarkonna talveballi.
Selliste vanemate miinuseks pidasin ma omal ajal seda, et see tapab lapse ambitsioonikuse. Oma lahutatud vanemate ja ülikoolilaenu tõttu nägin ma alati vaeva, et karjääriredelil pulga võrra kõrgemale tõusta, uus töö ja järgmine ülesanne saada, rohkem raha ja tunnustust teenida ning endale nime teha, nii palju kui see teiste inimeste lugusid kajastades üldse võimalik oli. Alustasin nullist väikeses ajalehes, kirjutasin uudislugusid autoõnnetustest