Voodis hea. Jennifer Weiner
millele oli joonistatud lokkis juuste ja prillidega tüdruk. „Ma pole gei, kuid mu ema on,” oli sellel kirjas. Täiuslik.
Näppisin raadiot ega rääkinud pooletunnise linnasõidu ajal midagi. Ema istus vaikselt mu kõrval, oodates nähtavasti, millal ma Bruce’i värskeima teose ette võtan. Terminali kõndides, kusagil aedvilja- ja kalaleti vahel ma lõpuks tegingi seda.
„Voodis hea,” turtsatasin ma. „Häh!”
Ema heitis mulle viltuse pilgu. „Ma saan sellest aru nii, et ta polnud seda?”
„Ma ei taha sellest sinuga rääkida,” torisesin ma, samal ajal kui pagaritoodete, Tai ja Mehhiko toidu lettidest möödusime ning esitlusköögi ees endale istekohad valisime. Kokk, üks peamisi esitlejaid, keda ma kolme nädala tagusest lõunapäraste lemmikute tunnist mäletasin, kahvatas, kui mu ema istet võttis.
Ema kehitas õlgu ja vaatas tahvlile. Selle nädala teemaks oli Ameerika klassikalised toidud viie lihtsa toiduaine abil. Kokk alustas kõnelemist. Üks tema abilistest, kõhn ja vistrikuline kokanduskoolipoiss, alustas kapsapea hakkimist. „Ta lõikab endal sõrme otsast,” ennustas ema.
„Tsst!” manitsesin mina, samal ajal kui esireas istuvad püsikunded meie poole kulmu kortsutasid, suurem osa neist vanurid, kes neid tunde liigagi tõsiselt võtsid.
„Noh, aga ta teeb seda,” ütles ema. „Ta hoiab nuga valesti. Kuid minnes nüüd Bruce’i juurde tagasi...”
„Ma ei taha sellest rääkida,” laususin. Kokk sulatas pannil ära hiiglasliku võikamaka. Seejärel lisas peekoni. Ema ahmis õhku, nagu oleks kellegi pea maharaiumise tunnistajaks olnud, ja tõstis käe.
„Kas sellel retseptil on ka tervislikumaid alternatiive?” küsis ta. Kokk ohkas ja hakkas oliiviõlist rääkima. Ema pööras oma tähelepanu uuesti mulle. „Unusta Bruce,” ütles ta. „Sa leiad endale parema.”
„Ema!”
„Tsst!” sisisesid esireas istuvad toidusõbrad. Ema raputas pead. „Ma ei suuda seda uskuda.”
„Mida?”
„Vaata selle panni suurust. See pole piisavalt suur.” Kokaks pürgija valas madalale praepannile liiga suure koguse ebaühtlaselt hakitud kapsast. Ema tõstis käe. Ma tõmbasin selle alla.
„Lase olla.”
„Kuidas ta siis õpib, kui keegi ei ütle, et ta valesti teeb?” kurtis ema, vaadates silmi kissitades lava poole. „Just nii,” nõustus tema kõrval istuv naine.
„Ja kui ta selle kana jahu sisse kastab,” jätkas ema, „siis leian ma, et ta peaks seda kõigepealt maitsestama.”
„Kas olete kunagi Cayenne’i pipart proovinud?” küsis meist rida eespool istuv vanem mees. „Mitte palju, aga üks näpuotsatäis annab tõeliselt meeldiva maitse.”
„Tüümian samuti,” ütles ema.
„Olgu, Julia Child.” Sulgesin oma silmad, vajudes oma kokkupandaval toolil madalamale, samal ajal kui kokk läks edasi siirupiste maguskartulite ja frititud õuntega ning ema küsitles teda aseainete, teisendite ja oskuste kohta, mida oli õppinud oma koduperenaise aastatel, jätkates samal ajal enda lähedal olevate inimeste meelehärmiks ja terve esirea pahameeleks kõige nähtava kommenteerimist.
Hiljem, istudes cappuccino’de ja amišite letist ostetud kuumade võikringlite taga, pidas ema mulle loengu, mida oli kindlasti eelmisest õhtust saati harjutanud. „Ma tean, et su tunded on praegu haavatud,” alustas ta. „Aga maailmas on palju mehi.”
„Jah, just,” pomisesin ma, hoides pilku oma tassil.
„Ja naisi samuti,” jätkas ema abivalmilt.
„Ema, mitu korda ma pean seda sulle ütlema? Ma pole lesbi! Ma pole huvitatud.”
Ta raputas kurbust teeseldes pead. „Mul olid sinu suhtes nii suured lootused,” ohkas ta teeseldult ning osutas kalalettidele, kus olid üksteise otsas ammuli suude ja punnis silmadega haugid ja karpkalad, soomused lampide all hõbedaselt läikimas. „See on õppetund,” sõnas ema.
„See on kalalett,” parandasin ma.
„See ütleb sulle, et meres on palju kalu,” lausus ema. Ta läks sinna ja koputas küünega klaasist kaanele. Järgnesin talle vastumeelselt. „Kas näed?” küsis ta. „Mõtle, et kõik need kalad on vallalised mehed.”
Jõllitasin neid. Purustatud jääle pandud kalad näisid mind vastu jõllitavat. „Neil on paremad kombed,” märkisin ma. „Mõned neist on ilmselt ka paremad vestluskaaslased.”
„Tahate kala?” küsis lühike maani ulatuva kummipõllega Aasia naine. Ta hoidis ühes käes fileerimisnuga. Mõtlesin põgusalt noa laenamisele ja sellele, mis tunne oleks Bruce’i susata.
„Hea kala,” õhutas naine meid tagant.
„Ei, aitäh,” vastasin ma. Ema juhatas mu tagasi laua juurde.
„Sa ei tohiks endast nii väljas olla,” ütles ta. „See artikkel on juba järgmisel kuul lindude aluspanu...”
„Milline tuju tõstev mõte ühele ajakirjanikule,” märkisin ma.
„Ära ole sarkastiline,” lausus ema.
„Ma ei oska mingit muud moodi olla.” Ohkasin.
Istusime uuesti. Ema võttis oma kohvitassi. „Kas see on sellepärast, et ta sai ajakirja tööle?” söandas ema uurida.
Hingasin sügavalt sisse. „Võib-olla,” tunnistasin ma. Ja see oli tõsi, näha Bruce’i tähte tõusmas, samal ajal kui minu oma paigal seisis, oleks haiget teinud ka siis, kui tema artikkel poleks rääkinud minust.
„Sul läheb hästi,” ütles ema. „Sinu päev veel tuleb.”
„Mis siis, kui ei tule?” nõudsin ma. „Mis siis, kui ma ei leiagi teist tööd või uut kallimat...”
Ema rehmas käega, nagu oleks see tobe mõte.
„Aga mis siis, kui seda ei juhtu?” küsisin ma katkendliku häälega. „Tal on oma veerg, ta kirjutab romaani...”
„Ta väidab, et kirjutab romaani,” lausus ema. „See ei tähenda veel, et see oleks see tõsi.”
„Ma ei kohtu iial kellegi teisega,” kostsin tujutult.
Ema ohkas. „Tead, ma arvan, et see on osaliselt minu süü,” nentis ta lõpuks.
See köitis mu tähelepanu.
„Kui su isa ütles asju...”
See oli pööre, mida ma meie vestlusse ei tahtnud. „Ema...”
„Ei, ei, Cannie, lase mul lõpetada.” Ema hingas sügavalt sisse. „Ta oli kohutav,” märkis ta. „Õel ja kohutav ning mina lasin tal selline olla, lubades sellel liiga kaua jätkuda.”
„Mis tähtsust sel enam on,” ütlesin ma.
„Anna andeks,” lausus ema. Olin seda muidugi varemgi kuulnud, kuid see tegi alati haiget, sest meenutas mulle iga kord, mille eest ta vabandab ja kui kehvasti kõik oli olnud. „Ma palun andeks, sest tean, et sa oled selline just seetõttu.”
Tõusin püsti, haarasin tema ja oma tassi, meie kasutatud salvrätid ja kringlijäägid ning läksin prügikasti otsima. Ema järgnes mulle. „Milline?” küsisin ma.
Ema mõtles selle üle. „Noh, sa ei talu eriti kriitikat.”
„Või veel.”
„Sa ei näi oma välimusega väga rahul olevat.”
„Näita mulle naist, kes on,” nähvasin ma vastu. „Asi on selles, et mitte kõik meist ei saa nautida tõsiasja, et meie ebakindluse üle miljonite Moxie lugejate ees arutletakse.”
„Ja