Nõiasigidik. Margaret Atwood

      Proloog:

      EKRANISEERING

      Tuled tuhmuvad. Publik jääb vait.

      SUUREL LAMEEKRAANIL: Sakiline kollane kiri mustal taustal:

      EKRAANIL: Käsitsi kirjutatud silt, mida hoiab kaamera ees lühikese lillast sametist rüüga Teadustaja. Teises käes on tal hanesulg.

      SILT: OOTAMATU TORM

      TEADUSTAJA: See, näete, seal, on torm mere peal:

      karjuvad tuuled ja madruste huuled,

      reisijad raevus, sest laev on kui kaevus;

      kuulete karjeid just nagu luupaineid,

      kuid kõik pole nii, nagu näib,

      lihtsalt ütlen.

      Laiad naeratused.

      Nüüd algab näitemäng.

      Teadustaja vehib hanesulega. Järgmine stseen: kõuemürin ja välk lehterpilves, kuvatõmmis Tornado Channelist. Kaader ookeanilainetest. Kaader vihmast. Kostab tuule ulgumist.

      Kaamera suurendab vannilelust purjepaati, mis viskleb sinisel kalamustriga vannikardinal, laineid tekitatakse selle all kätega.

      Lähivõte musta kootud sukkmütsiga pootsmanist. Kaadri tagant heidetakse tema peale vett. Ta on läbimärg.

      POOTSMAN: Andke valu – või me jookseme madalikule!

      Liigutage, liigutage!

      Kähku! Kähku! Valvel! Valvel!

      Teeme ära,

      mitte kära,

      purjed alla,

      kui kallab,

      muidu kaome koos vaaladega vee alla!

      HÄÄL KAADRI TAGANT: Me kõik upume!

      POOTSMAN: Eest ära! Pole aeg teha kära!

      Ämbritäis vett tabab teda näkku.

      HÄÄLED KAADRI TAGANT: Kuulake mind! Kuulake mind!

      Kas te’i näe siis kuningat – mind!

      POOTSMAN: Kähku! Kähku! Lained ei lahku!

      Tuul mässab ja vihma kallab,

      teie seisate, annate alla?

      HÄÄLED KAADRI TAGANT: Te olete purjus!

      POOTSMAN: Teie olete lollpea!

      HÄÄLED KAADRI TAGANT: Me oleme hukule määratud!

      HÄÄLED KAADRI TAGANT: Me oleme uppunud!

      Lähivõte sinise ujumismütsi ja küütlevate suusaprillidega Arielist, kelle näo alumine pool on siniseks maalitud. Tal on seljas lepatriinude, mesilaste ja liblikatega kaunistatud poolläbipaistev kilevihmamantel. Tema vasaku õla taga on kummaline vari. Ta naerab hääletult, osutab ülespoole parema käega, mida katab sinine kummikinnas. Välgusähvatus, kõuekärgatus.

      HÄÄLED KAADRI TAGANT: Palvesse!

      POOTSMAN: Kas te ütlesite – valvesse?

      HÄÄLED KAADRI TAGANT: Vajume! Ajume!

      Kuningat ei enam näe!

      Merre, ja kaotame väe!

      Ariel ajab pea kuklasse ja naerab südamest. Tal on mõlemas sinises kummikäes võimas taskulamp – see vilgub.

      Ekraan läheb mustaks.

      HÄÄL PUBLIKUST: Mida?

      VEEL ÜKS HÄÄL: Voolukatkestus.

      KOLMAS HÄÄL: Küllap tuisu pärast. Kusagil on elektriliin maas.

      Täielik pimedus. Lärm ukse taga. Kisa. Tulistatakse.

      HÄÄL PUBLIKUST: Mis toimub?

      HÄÄLED VÄLJASTPOOLT: Kõik uksed lukku! Kõik uksed lukku!

      HÄÄL PUBLIKUST: Kes siin kamandab?

      Veel kolm lasku.

      HÄÄL TOAST: Ärge liigutage! Vaikust! Hoidke pea all! Jääge oma kohtadele.

      1. osa

      PAHUPIDI PIMEDUS

      1. Mererand

      Felix harjab hambaid. Siis harjab ta teisi – kunsthambaid – ja paneb need suhu. Hoolimata roosa liimi kihist, mida ta on proteesidele pannud, ei istu need päris hästi; võib-olla hakkab tema suu kokku tõmbuma. Felix muheleb: petlik muhelus. Teesklus, võltsing, aga kes sellest aru saab?

      Kunagi oleks ta oma hambaarstile helistanud ning aja kokku leppinud ja tema päralt olnuksid luksuslik kunstnahast tool, piparmündisuuvee järele lõhnav murelik nägu, läikivaid riistu pruukivad osavad käed. Oo jaa, ma näen, milles on probleem. Ärge muretsege, me teeme selle korda. Nagu automootori häälestamine. Võib-olla oleks Felixit õnnistatud isegi kõrvaklappidest kostva muusika ja rahustava tabletiga.

      Kuid praegu ei saa ta selliseid asjatundlikke parandustöid endale lubada. Tema hambaravi on kehv, seega on ta oma logisevate hammaste meelevallas. Kahju, sest just hammaste ülesütlemine tal läheneva lõppvaatuse eel veel puudub. Me luftil on nüüd lõpp. Me näitlejad …1 Kui nii juhtub, on tema alandus täielik; selle mõtte peale punastavad isegi tema kopsud. Kui sõnad ei kõla laitmatult, kui hääle kõrgus pole täpne, modulatsioon peen, lahtub lumm. Inimesed hakkavad istmetel nihelema ja köhima ning lähevad vaheajal koju. See on nagu surm.

      „Mi-ma-mo-moo,” ütleb Felix hambapastaplekilisele peeglile köögivalamu kohal. Ta kibrutab kulme, lükkab lõua ette. Seejärel naeratab ta laialt: mureliku šimpansi irve, osalt vihane, osalt ähvardav, osalt rõhutud.

      Kui madalale ta on langenud. Kui enesekindlusetu. Kui alandatud. Tuleb vaevu ots otsaga kokku, elab osmikus, tundmatuna, unustatud kolkas; samal ajal kui Tony, see väike poosetav enesereklaamijast pasakott, semutseb tähtsate ninadega ja kulistab šampanjat, õgib kaaviari, ööbikukeeli ja piimapõrsaid, osaleb galaõhtutel ja peesitab oma kaaskonna, oma sabaliputajate, oma kintsukaapijate jumaldamise paistel …

      Kord kaapisid nad Felixi kintsu.

      See teeb valu. See haavab. See sünnitab kättemaksuiha. Kui vaid …

      Küllalt. Selg sirgu, käsutab Felix oma halli peegelpilti. Kannata ära. Ta teab vaatamata, et talle hakkab kõht ette kasvama. Võib-olla tuleks bandaaž hankida.

      Pole tähtis! Tõmba kõht sisse! Töö tahab tegemist, sepitsused tahavad sepitsemist, petuskeemid skeemitamist, lurjused eksiteele viimist! Tipp ja tang, tapp ja tung. Testime tormist teetassi. Säh, söö see soe seasaba.

      Nii. Ükski silp pole ebakindel.

      Felix suudab seda ikka veel. Ta saab kõikidest takistustest hoolimata hakkama. Kõigepealt lumma nad ära, nii et neil püksid kukuvad; mitte et see vaatepilt talle naudingut pakuks. Ajage nad vasikavaimustusse, nagu ta oma näitlejatele ütleb. Võluvägi!

      Ja