Nõiasigidik. Margaret Atwood
enda süü. Või peamiselt tema süü. Möödunud kaheteistkümne aasta vältel on Felix tihti ennast süüdistanud. Ta andis Tonyle liiga palju voli, ta ei valvanud, ei kiiganud üle Tony kabeda, polsterdatud, peenetriibulise õla. Ta ei pannud tähele märke, millest oleks aru saanud igaüks, kel peas poolgi aru ja kaks kõrva. Hullemgi: Felix oli seda kurja südamega trügijast machiavellilikku tallalakkujat usaldanud. Ta oli läinud näitemängu õnge: Las ma teen sinu eest selle töö, volita, saada hoopis mind. Milline lollpea ta oli.
Felixi ainus vabandus oli see, et tollal oli ta kurbusest meeletu. Ta oli hiljuti oma ainsa lapse kaotanud, ja veel nii kohutaval kombel. Oleks ta vaid, poleks ta vaid, oleks ta vaid teadnud …
Ei, ikka veel liiga valus. Ära mõtle sellele, ütleb ta särki kinni nööpides endale. Tõrju see peast. Tee nägu, nagu olnuks see kõigest film.
Isegi kui seda õnnetust, millele ei tohtinud mõelda, poleks juhtunud, oleks Felixit väga tõenäoliselt ikkagi varitsetud ja rünnatud. Felix oli harjunud etenduse igavama osa Tony hooleks jätma, sest Felix oli ikkagi kunstiline juht, nagu Tony talle ikka ja jälle meelde tuletas, ja oma võimete tipul, vähemasti korrutati seda arvustustes; sestap pidi ta pühenduma kõrgematele eesmärkidele.
Ja ta pühenduski kõrgematele eesmärkidele. Luua kõigi aegade kõige mahlakamaid, kõige kaunimaid, kõige aukartust äratavamaid, kõige leidlikumaid, kõige vaimsemaid teatrielamusi. Tõsta latt Kuuni. Sepistada igast etendusest elamus, mida keegi, kes seda on näinud, iial ei unusta. Sundida vaatajad üheskoos hinge kinni hoidma, üheskoos ohkama; panna publik pärast etendust lahkuma veidi vaarudes, nagu oleksid inimesed joobnud. Teha Makeshiwegi festivalist standard, millega mõõdetakse kõiki väiksemaid teatrifestivale.
Need polnud tühised eesmärgid.
Nende täitmiseks oli Felix kokku sobitanud kõige võimekamad lavastusmeeskonnad neist, keda ta suutis ära meelitada. Ta oli palganud parimaid, ta oli inspireerinud parimaid. Või parimaid, keda ta endale lubada sai. Ta oli isiklikult välja valinud tehnikagnoomid ja -kotermannid, valgustuskunstnikud, helitehnikud. Ta oli jahtinud oma aja kõige imetletumaid lavakujundajaid ja kostüümikunstnikke, neid, keda ta suutis keelitada. Nad kõik pidid olema tipud, ja enamgi. Kui võimalik.
Niisiis vajas Felix raha.
Raha leidmine oli Tony asi. Tähtsusetum asi: raha oli kõigest vahend eesmärgi saavutamiseks, ja eesmärgiks oli meeleülesus: seda olid mõistnud mõlemad. Felix kui pilvedel hõljuv võlur, Tony kui maapealne usaldusmees ja kullakaevaja. Kummagi mehe andeid arvestades näis, et see on asjakohane tööjaotus. Nagu Tony ise oli selle sõnastanud: kumbki peab tegema seda, mida ta teeb hästi.
Idioot, sõitleb Felix ennast. Ta polnud millestki aru saanud.
Mis puutub tema võimete tippu, siis tipp on alati ähvardav. Tipust pole mujale minna kui alla.
Tony oli liigagi innukas vabastama Felixit rituaalidest, mida Felix vihkas: kokteilipidudel osalemine ning sponsorite ja patroonide moosimine, nõukogu liikmetega semutsemine, stipendiumide väljameelitamine mitmelt valitsustasandilt ja efektsete aruannete kirjutamine. Nõnda – ütles Tony – sai Felix pühenduda tõeliselt tähtsatele asjadele, nagu tema läbinägelikud käsikirjamärkused, uuenduslikud valgustusskeemid ja täpselt ajastatud sätendavad konfetisajud, mida ta oli nii geniaalselt kasutanud.
Ja muidugi tema lavastajatöö. Felix oli hooaja kestel alati plaani võtnud näidendi või paar, mida ta ise lavastab. Aegajalt kehastas ta isegi peaosa, kui see teda kütkestas. Julius Caesar. Šotlaste kuningas. Lear. Titus Andronicus. Kõik need rollid olid tema suursaavutused! Ja kõik tema lavastused samuti!
Või siis suursaavutused kriitikute silmis, ehkki teatrikülastajad ja isegi patroonid olid aeg-ajalt torisenud. Peaaegu alasti, ohtralt verd jooksev Lavinia „Tituses” oli liiga ärritav ja graafiline, olid nad vingunud; ehkki teksti seisukohast rohkem kui õigustatud, nagu Felix oli rõhutanud. Miks olid „Perikleses” purjelaevade ja võõraste maade asemel laval kosmoselaevad ja tulnukad ning miks pidi kuujumalanna Artemisel olema palvetajaritsika pea? Ehkki see – ütles Felix nõukogule enesekaitseks – oli täiesti sobiv, kui loo üle küllalt sügavalt järele mõelda. Ja Hermione ellunaasmine vampiirina „Talvemuinasjutus”: see oli lausa välja vilistatud. Felix oli selle üle rõõmustanud: milline mõju! Kes teine oleks midagi sellist teinud? Seal, kus on väljavilistamine, on elu!
Need vembud, need fantaasialennud, need suursaavutused olid olnud varasema Felixi vaimusünnitised. Need olid olnud võidurõõmu, õnneliku ülevoolavuse saavutused. Just enne Tony riigipööret olid asjad muutunud. Need olid tumenenud, ja tumenenud nii äkki. Uluge, uluge, uluge …2
Kuid tema ei suutnud ulguda.
Felixi naine Nadia oli esimene, kes ta maha jättis, vaevalt aasta pärast nende abiellumist. Mehele oli abielu hiline ja ootamatu: ta polnud teadnud, et on selliseks armastuseks võimeline. Ta hakkas alles naise voorusi avastama, teda tõeliselt tundma õppima, kui Nadia kohe pärast sünnitust kiirelt arenevasse stafülokokinakkusse suri. Selliseid asju juhtus nüüdisaegse meditsiini kiuste. Felix püüab ikka veel meenutada naise nägu, teda endale veel kord elavaks teha, kuid aastate jooksul on Nadia temast vaikselt eemaldunud, tuhmunud nagu vana polaroidfoto. Nüüd pole Nadia midagi enamat kui kontuur; kontuur, mille mees täidab kurbusega.
Niisiis jäi Felix üksi oma vastsündinud tütre Mirandaga. Miranda: mis muud nime võinuks ta anda väikesele ematule tüdrukule, kellel on keskealine jumaldav isa? Just tütar oli teda kaosesse langemast hoidnud. Felix oli end kokku võtnud, nii palju kui suutis, see tähendab – mitte eriti hästi, kuid ta oli siiski hakkama saanud. Ta oli mõistagi abilisi palganud: tal oli vaja mõnda naist, sest ta ei teadnud tittede eest hoolitsemise praktilisest küljest midagi ega saanud oma töö tõttu kogu aeg Miranda juures olla. Aga ta oli veetnud lapsega iga vaba hetke, kui vähegi võimalik. Kuigi vabu hetki polnud eriti palju ette tulnud.
Felix oli algusest peale Mirandast võlutud olnud. Ta oli lapse lähedal viibinud, ta oli imestanud. Tüdruku sõrmed, varbad, silmad olid nii laitmatud! Milline rõõm! Kui tüdruk rääkima õppis, oli isa ta isegi teatrisse viinud; Miranda oli nii terane. Ta istus seal, jälgis kõike, ei nihelenud ega tüdinud, nagu oleks teinud mõni rumalam kaheaastane. Felixil oli olnud nii palju plaane: kui tütar suuremaks kasvab, hakkavad nad koos reisima, ta võib Mirandale maailma näidata, võib talle nii palju õpetada. Kuid siis, kolmeaastaselt …
Kõrge palavik. Meningiit. Felixit oli püütud kätte saada, kuid tema oli olnud proovis ning andnud ranged juhtnöörid, et teda ei tohi segada, ja lapsehoidjad polnud teadnud, mida teha. Kui Felix viimaks koju jõudis, järgnesid meeletud pisarad ja seejärel haiglasse sõit, kuid liiga hilja, liiga hilja.
Arstid olid teinud kõik, mis nende võimuses: oli pruugitud kõiki tavapäraseid väljendeid, pakutud igat viimast kui vabandust. Kuid miski ei mõjunud, ja Miranda oli läinud. Lahkunud, nagu tavatseti öelda. Aga kuhu lahkunud? Miranda ei saanud lihtsalt maailmaruumist kaduda. Felix oli keeldunud seda uskumast.
Lavinia, Julia, Cordelia, Perdita, Marina. Kõik kaotatud tütred. Kuid mõni neist leiti jälle üles. Miks mitte tema Miranda?
Mida teha sellise kurbusega? See oli otskui silmapiiri kohal tupruv hiiglasuur must pilv. Ei: see oli nagu lumetuisk. Ei: see oli miski, mida Felix ei suutnud sõnadesse panna. Ta ei suutnud sellega vastamisi seista. Ta pidi seda muutma või selle vähemasti sulustama.
Otse pärast liigutavalt väikese kirstu matmist oli Felix end „Tormi” uputanud. See oli pagemine, nii palju teadis ta endast isegi siis, kuid sellest pidi saama ka omalaadne taassünd.
Mirandast pidi saama tütar, keda polnud kaotatud, kes oli olnud kaitseingel ja rõõmustanud oma pagendatud isa, kui nad pimedal merel lekkiva paadiga triivisid; ta polnud surnud, vaid temast oli saanud kena neiu. Sellele, mida ta elus enam kogeda ei saanud, võis Felix läbi oma kunsti ikka veel pilgu heita: üksnes silmanurgast heidetud pilgu.
Ta tahtis luua sobiva tausta oma taas sündinud Mirandale, keda ihkas ellu manada. Ta tahtis näitleja-lavastajana iseennast ületada. Ta tahtis kõik piirid lõhkuda, tõelisust väänata, kuni see piripingule tõmbub.
W. Shakespeare’i „Kuningas Lear”, 5. vaatus, 3. stseen. Tlk G. Meri.