Mineviku koorem. Нора Робертс
maha ja võttis Sethil ümbert kinni. „Ära sunni meid ära minema. Ära lase tal meid ära viia. Mina tahan sinu juurde jääda, palun.”
„Ära muretse. Minge nüüd üles.”
„Tule, Mason. Me lähme kõigest ülemisele korrusele.” Naomi vaatas Masoni raamatuid ja pabereid kokku korjates tagasi. „Harry ei ole patt, aga see, et sina niimoodi ütled, on patt.”
„Sa ei saa aru,” alustas Susan.
„Saan küll. Mina hakkasin saama aru tol ööl metsas. Hoopis sina ei saa aru. Tule, Mason.”
Seth ei lausunud sõnagi, kui Susan nutma puhkes, avas üksnes veinikülmiku ja valis sealt pudeli. Ta lasi Susanil seista, käed näo ees, ja avas pudeli ning valas endale klaasi.
Ta keeras endiselt heliseva telefoni hääle maha.
Ta võttis kaks väikest lonksu.
„Sa oled teadnud, et ma olen gei, sellest ajast saati, kui ma olin neliteist. Arvatavasti kauem, aga siis oli mul nii palju julgust, et seda sulle rääkida. Emale ja isale rääkimine võttis kauem ja nemad suhtusid sellesse kõike arvesse võttes suhteliselt hästi. Aga esimesena rääkisin sellest oma suurele õele. Kas sa mäletad, mis sa ütlesid – noh, pärast seda, kui olid küsinud, kas ma olen ikka päris kindel?”
Kui Susan vaid nuttis, võttis Seth veel ühe lonksu. „Sina ütlesid, noh, ära löö külge nendele poistele, kellele mina silma heidan. Kus see tüdruk on, Suze? See, kes oskas öelda õiged sõnad, kui mina olin nii hirmu täis, et jalad ei tahtnud kanda? Tüdruk, kes pani mind naerma, kui mina üritasin mitte nutta. Tüdruk, kes leppis minuga sellisena, nagu ma olen.”
„Anna andeks. Anna andeks.”
„Pole midagi, Susan. Aga nüüd kuula. Ja kuula korralikult. Sa ei räägi enam kunagi niimoodi mehest, keda ma armastan. Kas on selge?”
„Anna andeks. Palun anna andeks. Harry on olnud minu ja laste vastu nii hea. Ja ma näen, kui hea ta sinule on. Anna andeks. Aga…”
„Me oleme ikkagi rüvedad? Kas tegelikult mõtled sa nii? Kas su süda ütleb nii?”
Susan istus. „Ei oska öelda. Ei tea. Ma ei tea! Neliteist aastat. Alguses polnud ta nii karm. See läks nii sujuvalt, et ma ei märganudki. Ta ei tahtnud enam, et ma tööl käin, ja ma ootasin Naomit, nii et ma leidsin, et mis seal ikka. Tore, et saan olla kodus ja punuda oma beebiga tõelist pesa. Siis ei tahtnud ta ema ja isa juures käia – tal olid pidevalt mingid vabandused. Siis ei tahtnud ta, et mina sinna lähen. Me olime pere ja tema oli perekonna pea. Siis ei tahtnud ta, et vanemad meile tulevad. Ainult pühadeks – alguses.”
„Ta lõikas sind ära kõigist, keda sa armastasid.”
„Tema ütles, et olulised oleme üksnes meie. Et me peame elama oma elu, ja kui Mason sündis, nõudis ta nii karmilt, kuidas kõik peab olema. Aga ta rügas tööd teha ja maksis arved. Ta ei puudutanud mind näpuotsagagi, ausõna. Ega ka lapsi. See, kuidas ta mõtles, mida ta tahtis, mida ta ütles – see lihtsalt imbus minusse. Igatsesin ema ja isa. Igatsesin nii väga sind, aga…”
Seth võttis teise klaasi, valas sinna veini ja pani Susani ette.
„Pärast Naomiga rasedaks jäämist pole ma joonud midagi peale armulauaveini. Ma olin ju varem tema moodi? Tugev ja vapper ja pisut metsik.”
„Olid.”
„Ma kaotasin selle, Seth. Kaotasin selle kõik.”
„Sa võid selle veel uuesti leida.”
Susan raputas pead. „Ma olen nii väsinud. Kui saaksin, võiksin magada seni, kui see kõik on möödas. Naomi mõtles öeldut tõsiselt. Ta ei tule minuga kaasa. Või kui ma teda sunniksin, siis põgeneks ta ära – ja võtaks Masoni kaasa. Ta ei jätaks Masonit maha. Nagu mina jätsin sinu. Tema paneks mind valima oma laste ja mehe vahel.”
„Sa oled sellist asja kord juba teinud: valinud perekonna asemel oma mehe.”
„Naine on oma mehe kõrval.” Ta võttis ohates klaasi ja jõi. „Oh, kui hea. Olin juba unustanud. Ma andsin abielutõotuse, Seth. Ma tean, et tema murdis seda, ma tean, et ta tegi kohutavaid asju – vähemalt vahel ma tean seda. Aga mul on nii raske neid tõotusi murda, leppida sellega, et inimene, kellele ma need andsin, on see mees, kes on nüüd vangis. Ma olen lihtsalt kohutavalt väsinud. Kogu aeg. Kui võimalik, siis magaksin kogu ülejäänud elu.”
„Kullake, see on depressioon. Sa pead teraapiale ja ravimitele aega andma. Sa pead endale aega andma.”
„Mulle tundub, nagu see oleks kestnud juba aastaid. Iga kord Hazeltoni sõites kinnitan endamisi, et see on viimane kord. Ma ei taha neid müüre näha, ma ei taha valvurite juurest läbi minna. Ma ei taha seal istuda ega läbi klaasi rääkida. Ma ei taha, et kõik need ajakirjanikud ja muud ootavad mind ja üritavad minuga rääkida. Nad karjuvad igasuguseid asju. Sina ei tea seda.”
„Siis ära ole nende sihtmärk.”
Susan raputas üksnes pead. „Aga siis… Tomil on oskus mu meelt muuta, panna mind endas kahtlema. Ja lõpuks teen ikka seda, mis tema käsib. Ma teadsin, et ajakirjanikega rääkimine on vale. Ma teadsin, et lepingu allkirjastamine on vale. Aga ma ei ole tugev ja vapper ja metsik, nii et ma tegin nii, nagu tema käskis. Tema ütles, võta raha, kirjuta paberitele alla. Ma pidin panema raha tema vanglakontole ja otsima lähedusse maja. Pidin käima teda iga nädal vaatamas ja viima vähemalt alguses lapsed kord kuus teda vaatama.”
„Seda ei lase ma sul küll teha. Võib juhtuda, et muu mul ei õnnestu, aga ma ei lase sul lapsi sinna viia.”
„Tema hakkab mulle vastu. Minu oma tütar.” Susan pühkis nuuksudes pisara. „Tema ei lähe ja võitleb nagu tiiger, et ka Mason ei läheks. Pean neile parem ema olema. Ma tean seda.”
„Ära mine tagasi.” Seth pani käe ta peale, tundis, kuidas see kangestus. „Saa tugevamaks. Võta paariks nädalaks aeg maha, siis vaatame. Räägi sellest arstiga.”
„Üritan. Seth, ma olen sinule ja Harryle väga tänulik. Mul on kahju, et pärast kõike seda, mis te olete meie heaks teinud, toimisin nii, nagu Tom käskis.”
„Elame üle.”
„Lähen nüüd üles ja räägin lastega. Ja siis tuleme alla ja teeme õhtusöögi valmis.”
„See on hea algus. Ma armastan sind, Suze.”
„Seda vist tõesti.” Ta tõusis püsti. „Mina sind ka. Ära jäta mind.”
„Seda ei sünni iial.”
Ta kallistas venda kõvasti ja väljus siis köögist ning läks trepist üles. Ta mõtles, et see oli ta elu kõige raskem minek. Raskem veel kui see kohutav minek läbi vangimaja külastusruumi.
Ta seisatas Naomi toa lävel ja vaatas põrandal istuvaid lapsi: Mason turritas pliiatsi ja töövihiku kohal.
Mason oli nutnud ja see murdis ta südame, sest tema oli nende pisarate põhjus.
Naomi aga mitte. Tema silmad, kui ta need tõstis ja talle otsa vaatas, olid kuivad ja sähvisid sädemeid.
„Kõigepealt tahan andeks paluda. See, mis ma ütlesin onu Sethi ja Harry kohta, oli vale. See oli vale ja inetu. Loodan, et te annate mulle andeks. Ja ma tahan öelda, et teil oli õigus. Teil mõlemal oli õigus. Me ei koli Sethi ja Harry juurest ära. Ma tegin valesti, et nende inimestega rääkisin. Et rääkisin ajakirjanikega, raamatu kirjutajaga. Ma ei saa minna tagasi ja teha seda olematuks, aga ma ei tee seda enam iial. Naomi, palun anna andeks, et andsin neile su pildi. Ma ei tea, kuidas seda sulle korvata. Aga ma üritan parem olla. Ausõna, ma üritan. Seda on lihtne öelda. Ma pean seda teile tõestama. Te peate andma mulle võimaluse tõestada, et ma olen parem.”
„Mina annan sulle võimaluse, emme.” Mason kargas püsti ja jooksis ema juurde.
„Ma olen sulle nii palju võlgu, mu väikemees.” Ta suudles last pealaele ja vaatas siis Naomi otsa. „Saan aru, et sinul läheb sellega kauem aega.”
Naomi