Mineviku koorem. Нора Робертс
miss Lettie.”
„Pole tänu väärt. Wayne, šerif kutsub sind. Meie saame siin Naomiga hakkama. Sa võid tualetis riided vahetada.”
„Jah.”
Riided olid liiga suured, aga teksad sai rihmaga kokku tõmmata.
Kui ta tualetist väljus, istus Lettie pisikese laua taga ja jõi suurest sinisest kruusist kohvi. „Mul on siin hari. Kas sobib, kui ma harjan su juukseid? Need on sul täiesti sassis.”
„Tänan.”
Naomi sundis end istuma, kuigi talle ei meeldinud eriti mõte, et teda puudutatakse. Aga pärast esimesi harjatõmbeid vabanes ta pingest.
„Nii ilusad juuksed.”
„Kartulikoor.”
„Ei, tõesti. Nagu hirvenahk, erinevad heledad toonid ja nüüd suvel päikesetriipudega. Ilusad ja paksud ka. Ma küsin su käest paari asja, võib-olla on küsimused rasked, aga need on olulised.”
„Kus Ashley on?”
„Ta viiakse haiglasse. Ta küsis sinu järele, küsis, kas me viime su teda vaatama. Kas tahad minna?”
„Jah. Palun. Tahan küll.”
„Olgu. Aga praegu pean su käest küsima, kas isa on sulle kunagi haiget teinud. Ma tean, et see on raske küsimus.”
„Ta pole kordagi puudutanud ei mind ega Masonit. Kui vaja, annab ema keretäie, aga need pole eriti hullud. Emal pole südant korralikult peksa anda, nii et me kõik kolmekesi teeme näo. Sest isa ütleb, et laps peab vitsa saama, muidu rikutakse laps ära.”
„Minule pole see asi kunagi meeldinud. Aga nüüd pean su käest küsima raskema küsimuse: kas ta on sind kunagi halvas mõttes puudutanud.”
Naomi vahtis otse ette ja lasi Lettiel juukseid harjata. „Selles mõttes nagu Ashleyt. Ta vägistas Ashley. Ma tean, mis vägistamine on. Piiblis vägistati sabiinide naised. Minuga pole ta midagi sellist teinud. Ta pole mind kunagi halvas mõttes puudutanud.”
„Olgu. Kas ta on emale liiga teinud?”
„Ei usu. Vahel…”
„Pole midagi.” Lettie kinnitas vilunud liigutusega Naomi juuksed hobusesabasse. „Räägi mulle lihtsalt tõtt.”
„Vahel oli tal küll niisugune nägu, nagu tahaks ta emale haiget teha, aga ta ei teinud. Kui ta väga vihastas, siis läks ta lihtsalt päevaks või paariks ära. Ema ütles, et maha jahtuma. Meestel on vaja omasoodu maha jahtuda. Ema ei teadnud, miss Lettie. Ema ei teadnud, et ta teistele inimestele haiget tegi – muidu oleks ta kartnud. Rohkem kartnud.”
„Inimestele?”
Kui Lettie taas istet võttis, vahtis Naomi otse ette. „Ashley ütles, et talle tundus, et ta oli olnud seal päeva või kaks. Seal oli palju köit, pildid. Seintel olid pildid teistest naistest, kes olid samamoodi kinni seotud. Hullemini kui Ashley. Mulle tundub, et mõned neist olid surnud. Mulle tundub, et nad olid surnud. Mul on paha.”
Lettie hoolitses ta eest, hoidis tualetipotist kinni hoidva Naomi juukseid, pühkis pärast ta nägu jaheda rätiga.
Ta andis Naomile suu loputamiseks midagi mündimaitselist, suudles teda laubale.
„Sa oled juba küllalt üle elanud. Ehk tahad natuke puhata.”
„Ma ei saa koju minna, on nii?”
„Praegu küll mitte, kullake. Aga ma võin viia su enda juurde ja sa võid proovida külalistoas magada.”
„Kas ma ei või siin oodata, kuni ema ja Mason tulevad?”
„Kui soovid. Kas tahad, ma teen sulle röstsaia ja vaatame, kuidas see sulle istub. Hoia Snickers pärastiseks.”
„Tänan.”
Lettie tõusis püsti. „Naomi, see, mis sa tegid, oli õige. Ja väga vapper. Ma olen sinu üle väga uhke. Tulen paari minuti pärast tagasi. Kas soovid saia juurde teed ja mett?”
„Tänan, see oleks küll kena.”
Üksi jäädes toetas Naomi pea lauale, kuid ei saanud puhata. Ta limpsis koolat, aga see oli liiga magus. Ta tahtis vett – puhast külma vett. Veekraani peale mõeldes tõusis ta püsti.
Ta väljus toast, tahtis hüüda, küsida, kas ta tohib seda teha.
Ta nägi, kuidas Wayne tiris isa läbi selle ruumi suure metallukse poole. Isa käed olid selja taga raudus, ta paremal põsel oli värske sinikas.
Nüüd ei näinud isa välja metsistunud ega ka õnnetu ega vabandav. Ta näol oli irve – selline nagu ikka siis, kui keegi ütles, et võib-olla pole tal mingis asjas õigus.
Isa nägi teda – ja Naomi oli valmis isa raevuks, vihkamiseks, vihaks.
Kuid enne metalluksest sisenemist ja selle taha kadumist oli isa näol üksnes ükskõiksus.
Ruum oli täis rahvast, lärmi ja midagi, mis särises õhus ohtlikult. Tal oli niisugune tunne, nagu hõljuks ta õhus, just nagu jalad oleks läinud alt ning keha ripuks õhus.
Ta kuulis sõnakatkeid, kuid need kõlasid kõrvus metalselt.
FBI, sarimõrvar, kriminalistika, ohvrid.
Ta ei saanud millestki aru.
Mitte keegi ei märganud teda – liiga suurtes riietes ja šokis hõljuvat kiitsakat tüdrukut, kelle silmad olid liiga suured ja liiga läikivad näos, mis oli kaame nagu kriit.
Mitte keegi ei vaadanud tema poole ja ta mõtles, et kui nad peaksid seda tegema, kas siis libiseksid nende silmad samamoodi üle tema, temast läbi, nagu isa omad.
Võib-olla pole see kõik üldse tegelikkus. Võib-olla pole tema tegelikkus.
Aga surve rinnus tundus tõeline. Just nagu oleks ta kukkunud vana tamme otsast kõrgelt oksalt alla ja jäänud hingetuks. Nii et ei saanud enam üldse hingata.
Ruum hakkas keerlema ja valgus tuhmus. Pilv kuu ees.
Bowes luku taga, sisenes Wayne ruumi just hetkel, et näha, kuidas Naomi silmad tagurpidi läksid. Ta sööstis karjatades lapse poole. Ta oli kiire, aga mitte nii kiire, et Naomi enne põrandale kukkumist kinni püüda.
„Tooge vett! Kus see neetud arst on? Kus pagan see Lettie siis on?” Ta võttis Naomi sülle, patsutas talle õrnalt põskedele, mis olid nii kahvatud, et tundus, nagu läheks käsi sealt läbi.
„Andke andeks. Armas jumal küll. Ta tahtis süüa. Läksin üksnes talle süüa tooma.” Lettie kükitas veetopsiga Naomi kõrvale.
„Kas ta nägi isa? Kas ta nägi, kui ma ta siia tõin?”
Lettie raputas pead. „Ma polnud ära kauem kui kolm minutit. Ta tuleb teadvusele. Nii, Naomi, kullake, hinga nüüd rahulikult. Sa lihtsalt minestasid. Joo vett.”
„Kas ma olen haige?”
„Nüüd on kõik korras. Võta lonks.”
Ja siis meenus talle kõik. Ta silmad – mida ema nimetas rohupudelirohelisteks – vajusid kinni. „Miks ta minu peale vihane pole? Miks ta ei hooli?”
Talle joodeti vett sisse. Wayne viis ta tagasi teise ruumi. Talle toodi haigete sööki: teed ja röstsaia. Ta sõi nii palju kui suutis ja avastas, et see aitas hõljuvast tundest vabaneda.
Ülejäänu möödus virvarris. Doktor Hollin vaatas ta läbi. Keegi oli kogu aeg tema juures – ja Wayne tõi talle veel ühe koola.
Šerif tuli teda vaatama. Ta tundis šerifit – šerifi nimi oli Joe Franks –, sest ta käis tema poja Joega koos koolis. Šerifil olid laiad õlad ja tugev keha ja jämeda kaela kohal karm nägu. Teda nähes meenus Naomile ikka buldog.
Šerif võttis ta vastas istet.
„Kuidas sul läheb?”
Šerifi hääl krabises nagu killustik.
„Ei oska