Mineviku koorem. Нора Робертс
taandus ja selle asemel võttis maad põnevus kõigi nende vormide, hallide toonide ja selle vastu, kuidas kuukuma mängis kõrbenud kividel, mustaks tõmbunud palkidel.
Taas soovis ta, et oleks hommik ja ta saaks kõike lähemalt uurida. Kui tulla siia tagasi päevavalguses, saaks sellest tema salapaik, kuhu tuua oma raamatud ja lugeda – ilma et vend ta kallal naaksuks. Ja siin võiks lihtsalt istuda ja joonistada või istuda ja unistada.
Kunagi oli siin keegi elanud, nii et võib-olla on siin kummitused. Ja see mõte oli põnev. Nii tore oleks ju mõne kummitusega kohtuda.
Aga kuhu siis isa kadus?
Ta mõtles taas kriuksumise ja kolina peale. Võib-olla oli siin mingi teine dimensioon, nii et isa avas ukse ja läks sellest läbi.
Isal olid saladused – küllap olid saladused kõigil täiskasvanuil. Neil olid saladused, mida nad varjasid kõigi eest, mis muutsid pilgu külmaks, kui esitati vale küsimus. Võib-olla läks isa läbi võluukse teist maailma avastama.
Isale ei meeldi, kui ta peas keerlevad sellised mõtted, sest piiblis ei ole ju selliseid teisi maailmu nagu kummitused ja teismelised nõiad. Aga võib-olla ei taha isa, et ta nende asjade peale mõtleb, sest see on tõsi.
Ta riskis astuda, kõrvad kikkis, veel paar sammu lähemale. Ja kuulis üksnes üha lähenevat äikest.
Kui ta uuesti varba ära lõi, vallandus ta suust valukarjatus, ja ta hüppas ühe jala peal, kuni valu järele andis. Igavene nõme kivi, mõtles ta maha vaadates.
Aga kahvatus kuuvalguses ei näinud ta mitte kivi, vaid ust. Ust, mis viis maa sisse! Ust, mis avanedes kriuksub. Võib-olla oli see võluuks.
Ta laskus käpuli maha, tõmbas kätega üle ukse – ja sai selle eest tasuks pinnu.
Võluustest ei saa pinde. Pinde saab üksnes vanadest keldriustest. Aga kuigi teda valdas valutavat näppu imedes pettumus, oli tegu ikkagi metsas vana mahapõlenud maja kõrval maa sees oleva uksega.
Ja isa oli läinud sinna alla.
Ratas! Ehk peitis isa jalgratta sinna ja pani seda praegu seal kokku. Riskides saada veel ühe pinnu, surus ta kõrva vastu vana ust ja pani silmad kõvasti kinni, et paremini kuulda.
Talle tundus, nagu oleks kuulnud all isa liikumas. Ja isa nagu ähkis. Ta kujutas ette, kuidas isa paneb uut läikivat punast ratast kokku, kuidas isa suured käed otsivad õiget tööriista, ning kuidas ta vilistab läbi hammaste, nagu ikka millegagi ametis olles.
Isa oli seal all ja tegi midagi erilist, mis on mõeldud temale. Ta otsustas kuu aega majapidamistööde pärast mitte (endamisi) toriseda.
Kui kaua siis ratta kokkupanek aega võtab? Peaks tagasi koju minema, et isa ei saaks teada, et ta oli tema järel metsa tulnud. Aga ta tahtis nii väga seda näha. Ainult piiluda.
Ta eemaldus luugist, ronis üle mahapõlenud maja varemete ja kössitas vana korstna taha. Isal ei lähe enam kaua – tal on osavad käed. Kui isa tahaks, võiks tal olla oma remonditöökoda, ning ta töötas Morgantowni kaablifirmas üksnes sellepärast, et ei peaks pere toitmise pärast muretsema.
Nii rääkis isa kogu aeg.
Ta tõstis välgunoolt nähes pilgu ning sellele järgnenud kõmin oli juba märksa valjem. Oleks tulnud koju minna, aga nüüd ei saa seda enam teha. Isa võib iga hetk välja tulla ja siis jääb ta küll vahele.
Kui ta nüüd vahele jääb, ei saagi ta sünnipäevaks läikivat punast jalgratast.
Kui hakkab sadama, saab ta ju üksnes märjaks, muud ei midagi. Ja nii jahtubki ta maha.
Ta otsustas oodata veel viis minutit ja kui need said läbi, siis veel viis. Ja siis oli tal vaja minna pissile. Ta üritas kinni hoida, hädale mitte tähelepanu pöörata, aga lõpuks andis ta alla ja hiilis veelgi kaugemale puude vahele.
Ta pööritas silmi, tõmbas püksid alla ja kükitas, jalad harkis. Siis raputas ta end, kuni oli nii kuiv kui võimalik. Ning just siis, kui ta oli pükse üles tõmbamas, avanes kriuksudes luuk.
Ta kangestus, püksid põlvede kohal, paljas tagumik maapinnast paari tolli kõrgusel, huuled kõvasti kokku surutud, et mitte hingata.
Järgmises välgusähvatuses nägi ta isa ja isa näis metsistunud: ta lühikeseks lõigatud juuksed mõjusid välguvalguses peaaegu valgena, ta silmad olid tumedad ja näol oli metsik irve.
Kui ta isa niisugusena nägi – peaaegu arvates, et nüüd heidab isa pea kuklasse ja ulub nagu hunt –, hakkas ta süda taguma ja ta tundis esimest korda elus tõelist hirmu.
Ta nägu lõi lõõmama, kui isa end sealt hõõrus. Ja siis pani isa luugi kajava pauguga kinni, lükkas riivi ette raginaga, mis tekitas tüdrukus külmajudinad. Ta jalad värisesid ebaharilikus asendis seismisest. Isa tõmbas luugile kuivanud lehed peale.
Isa seisis hetke paigal – ja nüüd välk lausa kõrvetas! – ning valgustas taskulambiga luuki. Selle kumas oli näha üksnes ta näokontuure ja heledate lühikeseks lõigatud juuste ja tumedate silmade tõttu tundus, nagu oleks tegu koljuga, milles hingetud augud.
Isa vaatas ringi ja ühe õudutekitava hetke vältel kartis tüdruk, et isa vahib otse temale otsa. Ta tundis sisimas, et see mees on valmis talle haiget tegema, on valmis laskma käiku rusikad, nagu ei iial see isa, kes hoolitses oma pere toitmise eest.
Ta nuuksatas abitult, mõeldes: ära tee!
Aga isa keeras selja ja läks pikkade ja kindlate sammudega tuldud teed tagasi.
Naomi värises üle kogu keha, kuid ei liigutanud end enne, kui polnud kuulda muud kui öö muusikat ja esimest tuuleõhku. Äike lähenes, aga isa oli läinud.
Ta tõmbas püksid üles, ajas end sirgu ja masseeris surnud sääri.
Nüüd ei paistnud enam kuud ja seikluse mekk oli asendunud kohutava õudusega.
Kuid ta silmad harjusid pimedusega, nii et ta leidis taas tee lehtedega kaetud luugi juurde. Seda oli näha üksnes seetõttu, et ta oli selle olemasolust teadlik.
Nüüd kuulis ta üha tugevneva tuule foonil iseenda hingamist. Õhk oli läinud jahedamaks, aga nüüd ihkas tema sooja. Külmus meenutas talvist külma ja ta käsi värises luugi pealt paksu lehekihti pühkides.
Ta vahtis suurt roostes riivi vanal puuluugil. Ta tõmbas käega üle riivi, kuid nüüd polnud tal tahtmist seda eest tõmmata. Ta tahtis tagasi oma turvalisse voodisse. Ta ei tahtnud näha silme ees isa metsistunud nägu.
Aga ta sikutas ikkagi mõlema käega riivi ja surus hambad kokku, kui see eest nihkus.
Kuigi ta tundis rinnus kohutavat raskust, kinnitas ta endale, et all keldris on tema jalgratas. Tema läikiv punane sünnipäevakink. Et ta leiab sealt just selle.
Ta tõstis ettevaatlikult luugi üles ja vaatas alla pimedusse.
Ta neelatas, võttis taskust taskulambi ja läks selle peenikeses valgusjoas redelist alla.
Ta kartis, et äkki võib üles avale ilmuda isa nägu. Metsistunud ja kohutava pilguga. Ja et luuk lüüakse kinni ja tema jääb siia lõksu. Ta oleks juba peaaegu tagasi üles roninud, kuid kuulis nuuksatust.
Ta kangestus.
Seal all oli mingi loom. Miks küll peaks isa hoidma all keldris looma… kutsikat? Kas see on siis tema sünnipäevaüllatus? Kutsikas, keda ta oli ikka ihanud, kuid keda polnud talle lubatud. Isegi Masonil ei õnnestunud kutsikat välja lunida.
Alla muldpõrandale jõudes kipitasid ta silmis pisarad. Isa puudutavate kohutavate mõtete eest tuleb palvetada ja paluda andestust – mõtted on samasugune patt nagu teod ise.
Süda tulvil rõõmu – ja see oli pikaks ajaks viimane rõõm, mida ta tunneb –, valgustas ta taskulambiga ruumi nurki. Aga kastis niutsuva kutsika asemel nägi ta hoopis naist.
Naise silmad olid suured ja helkisid neis voolavaist pisaraist. Ta suu oli teibiga kinni tõmmatud, kuid sealt vallandusid kohutavad hääled. Ta näol ja kaelal olid kriimud ja sinikad.
Tal