Mineviku koorem. Нора Робертс
hääled jätkusid, panid kõrvad kumisema, sees keerama.
Naomi lähenes talle nagu unenäos. Ta kõrvus kohises, just nagu oleks ta jäänud liiga kauaks vee alla ega pääseks enam tagasi pinnale. Ta suu oli nii kuiv, et sõnad kriipisid kõri.
„Ära karju. Sa ei saa ju karjuda, ega? Ta võib kuulda ja tagasi tulla. Okei?”
Naine noogutas, paistes silmades palve.
„Sa ei tohi häält teha,” ütles Naomi sosinal, püüdes värisevate kätega teibinurka kätte saada. „Palun ära tee häält.” Ning tõmbas teibi ära.
See tegi jubedat häält ja sellest jäi alles veritsev punane jälg, aga naine ei karjunud.
„Palun.” Ta hääl kõlas nagu roostes uksehing. „Palun aita mind. Palun ära jäta mind siia.”
„Sa pead siit ära minema. Sa pead jooksma.” Naomi vaatas keldriluugi poole. Mis siis, kui isa tuleb tagasi? Oh taevas küll, mis siis, kui see metsistunud mees, kes nägi välja nagu tema isa, tuleb tagasi?
Ta üritas sõlmi lahti harutada, aga need olid liiga tugevasti kinni. Ta hõõrus ärritunult käsi ja vaatas taskulambi valgel ringi.
Ta nägi alkoholipudelit – isa seaduste kohaselt olid sellised asjad nende kodus keelatud – ja ootavat köiepundart. Vana tekki, laternat. Ajakirju, mille kaanel alasti naiste pildid, fotoaparaati ja – oh taevas küll! – seintele kinnitatud naiste pilte. Sarnaselt selle naisega olid ka need alasti, kinni seotud, verised ja tulvil hirmu.
Ja need naised vahtisid surnud silmadega.
Vana tool, seinale kinnitatud riiulil toidupurgid ja -karbid. Hunnik kaltse – ei, katkirebitud riideid, millel vereplekid.
Ta tundis vere haisu.
Ja noad. Nii palju nugasid.
Üritades kõike muud meeltest pühkida, haaras Naomi ühe noa ja asus köiesõlme lahti saagima.
„Sa pead olema täiesti vait.”
Nuga riivas naise ihu, aga naine ei karjatanud.
„Palun tee kiiremini. Palun.” Naine surus maha oige, kui ta käed said vabaks, ning üritas värisevaid käsi langetada. „Valus on. Nii kohutavalt valus.”
„Ära mõtle selle peale. Kui selle peale mõtled, on valu suurem.” Jah, see tegi valu, mõtlemine tegi valu. Nii et ta ei mõtle verele, piltidele, katkirebitud kohutavatele riietele.
Naomi asus jalgu kinni hoidvaid köisi läbi saagima. „Mis su nimi on?”
„Ashley. Kes ta on? Kus ta on?”
Naomi ei saanud seda sõnadesse panna. Ta keeldus seda tegemast. „Nüüd on ta kodus. Äike jõudis kohale. Kuuled?”
Teist köit läbi lõigates kujutas Naomi ette, et ka tema on kodus oma voodis ning et see kõik on pelgalt õudusunenägu. Et ei ole vana kopitanud keldrit, mis haiseb pissi järele, ning – mis veelgi hullem – pole ei naist ega metsistunud meest. Ta ärkab oma voodis ja äike on kõik jahutanud.
Ärgates on kõik puhas ja jahe.
„Sa pead püsti tõusma, siit ära minema. Sa pead jooksma.”
Jookse, jookse, jookse pimedusse, jookse ära. Siis pole seda juhtunudki.
Ashley püüdis end püsti ajada, mööda ta nägu voolas higi, aga jalad ei kuulanud sõna. Ta kukkus hingeldades muldpõrandale. „Ma ei suuda veel kõndida – mu jalad. Anna andeks, anna andeks. Sa pead mind aitama. Palun aita mul siit välja saada.”
„Su jalad on surnud, muud ei midagi.” Naomi võttis teki ja mässis selle ümber Ashley õlgade. „Sa pead üritama püsti tõusta.”
Koos õnnestus neil Ashley jalule saada. „Toetu minu peale. Ma lükkan su redelist üles, aga sa pead üritama ronida. Sa pead üritama.”
„Ma saan sellega hakkama. Ma saan hakkama.”
Luugist sadas vihma sisse ja Ashley oleks üles ronides kaks korda peaaegu redelilt alla kukkunud. Naomi lihased tulitasid pingest teist toetada, lükata. Aga lõpuks vinnas Ashley end nuuksatades maapinnale ja jäi hingeldades sinna lamama.
„Sa pead jooksma.”
„Ma ei tea, kus ma olen. Anna andeks. Ma ei tea isegi seda, kui kaua ma olen seal all olnud. Päeva, kaks. Ma pole saanud süüa ega juua sellest saadik kui ta… mul on valus.”
Mööda ta nägu voolasid pisarad, aga ta ei nuuksunud, vaid vaatas Naomile läbi pisarate otsa. „Ta… ta vägistas mind ja kägistas mind ja lõikas noaga mu ihusse ja lõi mind. Mu pahkluu. Sellega on midagi lahti. Ma ei saa sellise jalaga joosta. Aita mind palun siit välja. Politseisse.”
Vihma sadas ja välgud lõid taeva särama, nagu oleks hommik.
Aga Naomi ei ärganud.
„Oota üks hetk.”
„Ära mine sinna tagasi!”
„Oota.”
Ta ronis uuesti alla, sinna kohutavasse kohta, ja võttis noa. Kogu veri sellel polnud värske. Osa verd oli vana ja kuivanud ja pärines enamast kui väikesest haavast.
Ja kuigi see ajas iiveldama, sobras ta riidekuhilas ja leidis katkise särgi ja rebenenud lühikesed püksid.
Ta ronis koos riietega üles. Ashley noogutas neid nähes.
„Olgu, sa oled nutikas.”
„Ma ei näinud jalanõusid, aga särgi ja pükstega on kergem. Need on küll katkised, aga…”
„Sellest pole midagi.” Ashley surus hambad kokku, kui Naomi aitas talle püksid jalga ja tõstis ettevaatlikult ta käed, et särk selga saada.
Naomi langetas käed, nähes Ashley rindkerel veritsevaid haavu.
„Toetu minule.” Ja kuna Ashley värises, pani Naomi talle teki uuesti õlgadele.
Ära mõtle, tegutse.
„Sa pead kõndima, kuigi see teeb valu. Otsime sulle korraliku tugeva kepi, aga me peame minema hakkama. Ma ei tea, mis kell on, aga hommikul hakatakse mind otsima. Ma peame tee peale jõudma. Sealt linna on pisut üle miili. Sa pead kõndima.”
„Kui vaja, siis olen valmis roomama.”
Ta ajas end põlvili ja Naomi abiga püsti. See läks aeglaselt ja Naomil oli Ashley hingeldamise põhjal selge, et see tegi valu. Ta leidis mahakukkunud oksa ja sellest oli pisut abi – aga ainult pisut –, sest teerada oli muutunud vihmast poriseks.
Nad läksid läbi jõe – nüüd jooksid nad kiiresti – ja läksid muudkui edasi.
„Anna andeks. Aga ma ei tea su nime.”
„Naomi.”
„Ilus nimi. Naomi. Pean hetkeks hinge tõmbama.”
„Okei, aga ainult hetkeks.”
Ashley toetus hingeldades vastu puud, toetus raskelt kepile, mööda ta nägu voolas higi ja vihm. „Kas see on koer? Ma nagu kuulen koera haukumist.”
„Küllap on see King. Hardyde maja on kohe seal.”
„Kas me võime sinna minna? Me võime ju politseisse helistada, kutsuda abi.”
„See on liiga lähedal.” Härra Hardy oli koos tema isaga kirikus diakon. Ta helistab enne isale ja alles siis politseisse.
„Liiga lähedal? Tundub, nagu me oleks kõndinud maha mitu miili.”
„Isegi mitte üht miili.”
„Okei.” Ashley sulges hetkeks silmad, hammustas huulde. „Okei. Kas sa tunned seda meest? Seda, kes mu kinni sidus, kes tegi mulle haiget?”
„Jah.”
„Sa tead siis ta nime, kust teda leida.”
„Jah. Hakkame nüüd minema. Me peame edasi minema.”
„Ütle ta nimi.” Ashley ajas