Klaassaar. Kaitsjate triloogia 3. raamat. Нора Робертс

      PROLOOG

      Nad kohtusid kõrgel mäel, kaugel maailma kohal taeva all, mida hõlmas pimestav tähevalgus ja valge ootav kuu.

      Jumalannad vaatasid koos omaenda kaunil künkal särava lossi taha mere tumeda klaasi poole.

      „Kaks tähte on leitud ja ohutult hoitud.“ Luna tõstis näo rõõmu- ja tänutundega taeva poole. „Saatus on nende kuue vastu lahke olnud. Kaitsjate endi südamed on tugevad ja truud.“

      „Nende proovilepanek ei ole lõpetatud,“ tuletas Celeste talle meelde. „Ja see, millega nad peavad silmitsi seisma, vajab rohkemat kui truud südamed.“

      „Nad võitlevad. Kas nad pole end juba sõdalastena tõestanud, õde?“ nõudis Arianrhod. „Nad on riskinud. Nende verd on valatud.“

      „Ja riskivad veel rohkem. Ma näen lahinguid tulemas, valatakse verd. Nerezza ja kurjus, mille ta on loonud, tahavad rohkemat kui tähti, rohkemat kui kaitsjate verd. Nad tahavad kõige hävitamist.“

      „See on alati nii olnud,“ pomises Luna. „Nerezza südames on see alati nii olnud.“

      „Nad on teda nõrgestanud.“ Arianrhod pani käe mõõga juveelidega käepidemele oma küljel. „Nõrgestanud, kuid mitte hävitanud. Kui poleks seda inimest, kelle poole ta pöördus, oleksid nad ta hävitanud.“

      „Kas me ei mõtelnud sedasama,“ tuletas Celene õdedele meelde, „tol kuninganna tõusuööl, ööl, kui me need tähed lõime?“

      Celene sirutas käsivarred välja ja all suure mere serval hakkasid värelema kujutised sellest, mis oli kord olnud.

      „Rõõmu öö,“ jätkas ta, „lootuse ja tähistamise öö. Ja meie kolm manasime esile kolm tähte. Tarkuse jaoks, sepistatud tules.“

      „Kaastunde jaoks,“ lisas Luna, „voolav kui vesi.“

      „Tugevuse jaoks,“ lõpetas Arianrhod, „külm kui jää.“

      „Meie võimed ja meie lootused kingituseks kuningannale. Kingitus, mida ihaldas Nerezza.“

      Valgel rannal valge kuu all seisid kolm jumalannat silmitsi tumeda jumalannaga. Kui nad saatsid oma tähed kuu poole lendama, lõi Nerezza välja musta välgu, et neid tabada, neid needa.

      „Ja seega me needsime tema,“ jätkas Celene, „heitsime ta koopasse. Aga me ei hävitanud teda, ei suutnud teda hävitada. See kohustus, see ülesanne, see sõda ei olnud meie jaoks.“

      „Me kaitsesime tähti,“ tuletas Luna talle meelde. „Nad pidid alla kukkuma, nagu Nerezza oli neednud, aga me kaitsesime neid. Kui nad kukuvad, siis langevad nad salaja ja jäävad peidetuks.“

      „Kuni need, kes põlvnevad meist, sõlmivad sideme ja ühinevad otsingus neid leida ja kaitsta.“ Nüüd tugevnes Arianrhodi käsi mõõgapidemel. „Et võidelda, igaüks ja kõik koos, pimeduse vastu. Riskida kõigega, et päästa maailmu.“

      „Nende aeg on tulnud,“ nõustus Celene. „Nad tõmbasid tuletähe selle kivist välja, leidsid veetähe merest. Kuid otsingu viimane proovikivi alles ootab. Nagu ootab ka Nerezza ja tema rüvetav armee.“

      „Mistahes on nende võimed, mistahes on nende anded, need kuus seisavad silmitsi jumalaga.“ Luna surus käe oma südamele. „Ja meie saame ainult jälgida.“

      „See on nende saatus,“ ütles Celene, „ja nende saatuses elab kõigi maailmade saatus.“

      „Nende aeg on tulnud.“ Arianrhod sirutas käed ja võttis õdede käed. „Ja sellega võib tulla ka meie oma, kui nad on tugevad ja targad ning nende südamed jäävad truuks.“

      „Kuu saab täis ja hunt ulub.“ Celene viipas komeeditriibu poole, mis kaardus läbi taeva. „Niisiis nad lendavad.“

      „Ja vaprus lendab koos nendega,“ ütles Arianrhod.

      „Seal!“ Luna osutas üle laia tumeda mere, kus valgus lõi õitsema, seejärel süttis ja siis rahunes. „Nad on väljaspool ohtu.“

      „Praeguseks.“ Käelehvitusega kustutas Celene lainetavad kujutised rannalt. „Nüüd algab tulevik.“

      ESIMENE PEATÜKK

      Mehel, kes ei saanud surra, oli vähe karta. Surematu, kes oli elanud enamiku oma pikast elust sõdurina, võideldes lahingus, ei pööranud tagasi võitlusest jumalaga. Sõdur, kuigi loomuselt üksiklane, mõistis kohustust ja lojaalsust nende ees, kes võitlesid koos temaga.

      See mees, see sõdur, üksiklane, kes oli näinud oma noore venna hävitamist musta maagia poolt, kelle enda elu oli see alaspidi keeranud, kes võitles jumala hullumeelse ahnusega, teadis erinevust pimeduse ja valguse vahel.

      Lennutamine läbi ruumi kaasvõitleja, ajas või ruumis nihutaja poolt, kui nad olid ikka veel lahingust verised, ei hirmutanud teda, aga ta oleks eelistanud mõnd teist transpordimoodust.

      Läbi tuulepöörise, valguslõõma, hingetuksvõtva kiiruse (olgu, selles kiiruses oli veidi põnevust) tunnetas ta oma kaaslasi. Võlur, suurema võimega kui ükskõik kellel, keda Doyle oli kõigi oma aastate jooksul tundnud. Naine, kes oli selgeltnägijana olnud neid kokku siduv liim. Merineitsi, kes oli tervenisti võlu ja julgus ja süda – ja puhas nauding silmadele. Nihutaja, lojaalne ja vapper ning täpne laskur samuti. Ja see naine – nojah, praegu hunt, sest kuu oli tõusnud just siis, kui nad olid valmistunud tõstmiseks teise kohta, kaugele Capri ilust ja lahingutest.

      Hunt ulus – selle jaoks pole muud terminit – ja selle kõlas ei kuulnud Doyle mingit hirmu, ei, vaid sedasama atavistlikku põnevust, mis kees tema enda veres.

      Kui mees pidi teistega reastuma, pidi köitma oma saatuse teistega kokku, oleks tal võinud põrgulikult halvemini minna kui nendega.

      Siis haistis ta Iirimaad – niisket õhku, rohelust – ja põnevus temas suri. Saatused, kavalad ja külmad, ajasid ta tagasi siia, kus ta süda ja elu oli murtud.

      Kui ta kannustas end sellega tegelema, tegema, mida tuleb teha, langesid nad alla nagu kivid.

      Mees, kes ei saanud surra, võis ikkagi tunda nõksatust ja maapinnaga kokkupõrget, mis oli piisavalt tugev, et luid ragistada ja hinge kinni lüüa.

      „Kuradima põrgu, Sawyer.“

      „Vabandust.“ Sawyeri hääl tuli vasakult otsekui õhku ahmiv ähkimine. „See on suur navigeerimine. Sai keegi viga? Annika?“

      „Ma ei saanud viga. Kuid sina.“ Annika hääl oli meloodiline kudrutus. „Sa oled haavatud. Sa oled nõrk.“

      „Mitte liiga hullusti. Sa veritsed.“

      Naine naeratas säravalt kui päikesepaiste. „Mitte liiga hullusti.“

      „Võibolla peaksime järgmine kord proovima langevarje.“ Sasha tõi kuuldavale kiire oige.

      „Rahu, ma hoian sind.“

      Kui tema silmad kohanesid, nägi Doyle Brani nihkumas ja Sashat lähemale tõmbamas.

      „Said sa viga?“

      „Ei, ei.“ Sasha raputas pead. „Sisselõiked ja muhud. Ning maandumine lõi minust õhu välja. Peaksin olema sellega harjunud. Riley? Kus on Riley?“

      Doyle veeres, hakkas end püsti tõukama – ja surus käe karvakasukasse. See urises.

      „Ta on siin.“ Doyle nihutas oma pilku, kohtas neid kollakaspruune silmi. Dr Riley Gwin, kuulus arheoloog – ja lycan. „Ära mõtlegi mind hammustada,“ pomises ta. „Temaga on kõik hästi. Nagu ta meile räägib, paraneb ta hundi kujul kiiresti.“

      Ta tõusis püsti ja märkas, et kui tahes karm oli maandumine, oli Sawyer läbi tulnud. Relvakastid, pagas, uuringuraamatute suletud kastid, maakaardid ja teised olulised vahendid lamasid mõnevõrra korralikus kuhjas paar jalga eemal külmal niiskel rohul.

      Ning talle suure isikliku tähtsusega mootorratas