Klaassaar. Kaitsjate triloogia 3. raamat. Нора Робертс
olid tubli.“ Bran lõi käe Sawyeri õlale. „See on lausa vägitükk, lennutada kuus inimest ja kõik ülejäänu üle mere ja läbi taeva minutite jooksul.“
„Sain sellest kuradima peavalu.“
„Ja rohkematki.“
Bran tõstis Sawyeri käe – selle, mis oli pigistanud Nerezza lendlevaid juukseid, kui ta jumalanna kaasa oli haaranud ja mujale viinud. „Me parandame su peavalu ja kõik muu, mis vajab parandamist. Peaksime Sasha sisse viima. Ta on veidi vankuv.“
„Minuga on kõik korras.“ Kuid Sasha jäi maapinnale istuma. „Ainult veidi uimane. Palun ära mine,“ ütles ta kiiresti ja tõukas end põlvedel Riley poole. „Veel mitte. Orienteerume kõigepealt. Ta tahab joosta,“ ütles ta teistele.
„Temaga saab kõik korda. Siin ei ole mingit ohtu.“ Bran aitas Sasha püsti. „Need metsad on minu omad,“ ütles ta Rileyle. „Ja nüüd sinu omad.“
Hunt pöördus, hüppas eemale ja kadus tihedate puude vahele.
„Ta võib eksida,“ alustas Sasha.
„Ta on hunt,“ osutas Doyle. „Ja leiab tõenäoliselt tee paremini kui ülejäänud meist. Ta muundus, aga kuna me lahkusime, vajab ta oma hetke. Hunt või naine, ta saab endaga hakkama.“
Ta keeras selja metsale, kus ta oli lapsena ringi jooksnud, jahti pidanud, kuhu ta oli läinud üksindust otsima. See oli kunagi olnud tema maa, tema kodu – ja nüüd oli see Brani oma.
Jah, saatused olid kavalad ja külmad.
Majas, mille Bran Clare’i metsikule rannikule oli ehitanud, võis Doyle näha omaenese mälestust. Kus ta perekond oli elanud terveid sugupõlvi.
Läinud, tuletas ta endale meelde, sajandeid tagasi. Maja ja perekond tolmuks pudenenud.
Selle asemel seisis suurejooneline ehitis ja Bran Killianilt poleks ta saanudki vähemat oodata.
Ilus häärber, mõtiskles Doyle, luulelennuliste puudutustega, mida võlurilt võib oodata. Kivid – võibolla mõned neist selle ammuse kodu müüridest – tõusmas tervelt kolm korrust, lennukate lisanditega kahe ümmarguse torni näol mõlemas küljes ja keskse katuserinnatisega, mis pakuks hunnituid vaateid kaljudele, merele, maale.
Kõik see oli mahendatud, Doyle oletas, et see on õige sõna, aedadega, mis võinuksid sobida haldjatele, õitsemas metsikult ja vabalt segalõhnadega, mis kandus edasi tuulises õhus.
Doyle andis endale hetkeks vaba voli, lubas endal mõtelda oma emale, kuidas ta oleks sellest iga raasu armastanud.
Siis pani ta selle kõrvale.
„See on ilus maja.“
„See on hea maa. Ja nagu ma ütlesin Rileyle, on see sinu oma sama palju kui minu. Noh, igatahes nii ma tunnen,“ lisas Bran, kui Doyle pead raputas.
„Me oleme kokku tulnud,“ jätkas Bran, samal ajal kui tuul loopis tema öömusti juukseid ümber terava luustikuga näo. „Meid liideti kokku eesmärgi nimel. Oleme võidelnud koos ja meie verd on valatud ning kahtlemata teeme seda jälle. Ja siin me nüüd oleme, seistes kohas, kust sina võrsusid ja kus ma tundsin sundi ehitada. Ka selles on eesmärk ja me kasutame seda.“
Annika libistas lohutuseks käega mööda Doyle’i käsivart alla. Tema pikad mustad juuksed olid lennutamisest seksikas sasipuntras. Tema tähelepanuväärsel näol olid verevalumid. „See on ilus. Ma võin haista merd. Ma võin seda kuulda.“
„See on kaugel all.“ Bran naeratas talle. „Kuid ma võin kihla vedada, et sa teed oma tee selle juurde piisavalt lihtsaks. Hommikul näete rohkem, mida see pakub. Praegu oleks meil kõige parem kõik oma asjad majja tassida ja end sisse seada.“
„Seda ma kuulan.“ Sawyer kummardus ja tõstis mõned kastid üles. „Ja jumal küll, ma võiksin nüüd süüa.“
„Ma teen süüa!“ Annika heitis käsivarred talle ümber, suudles teda entusiastlikult ja tõstis oma koti üles. „On siin millestki süüa teha, Bran? Ma võin süüa teha, kuni sa haavade eest hoolitsed.“
„Mul on köök hästi varustatud.“ Bran plõksutas sõrmi suurte kahepoolsete kaaruste poole. „Maja on lukustamata.“
„Peaasi, et seal on õlut.“ Doyle haaras kaks relvakasti – tema enda prioriteet – ning hakkas Annika ja Sawyeri järel sisse minema.
„See teeb talle haiget,“ ütles Sasha Branile vaikselt. „Ma tunnen temas valu, mälestuste ja kaotuse valu.“
„Ja mul on sellepärast kahju, tõepoolest. Aga meie kõik teame, et sellel on põhjus, miks see on siin ning miks meid on juhitud leidma viimast tähte, et seda lõpetada.“
„Sest alati on hind.“ Ohkega naaldus Sasha tema vastu, sulges silmad, sinised kui suvi ja ikka veel aukus lahingust ja viimasest rännust. „Kuid Annikal on õigus. See on ilus maja. See on lausa rabav, Bran. Ma tahan seda tulevikus tosinaid kordi maalida.“
„Sul on aega tosinate tosinaks.“ Bran pööras ta enda poole. „Ma ütlesin, et see on Doyle’i ja Riley oma sama palju kui minu oma. See on ka Annika ja Sawyeri oma. Kuid, fáidh, see on sinu oma, nagu mu süda on sinu oma. Kas sa hakkad koos minuga siin elama vähemalt osa ajast meie kooselus?“
„Ma hakkan koos sinuga elama siin ja ükskõik kus. Aga praegu? Ma peaksin pilgu sisse viskama ja vaatama, kas see on seest niisama võrratu kui väljast.“
„Nüüd, kui sa siin oled, on see tõeline kodu.“ Et teda pimestada, lehvitas Bran käega. Kõik aknad muutusid valgeks. Kumavad lambid sätendasid piki aiateid.
„Sa paned mul hinge kinni.“ Sasha ohkas selle välja, seejärel võttis kasti, mis sisaldas enamikku ta kunstivarustusest – tema prioriteet.
Nad läksid sisse avarasse kõrguvate lagedega vestibüüli, kus läikis laiadest plankudest põrand. Raske laud kõverate draakonijalgadega hoidis kristallkerasid ja kõrget valgetest roosidest pakatavat vaasi.
See avanes elutuppa, kus seisid kalliskivitoonides sohvad, veel rohkem raskeid laudu, säravaid lampe. Ja veel ühe käelehvitusega pani Bran süttima punakuldsed leegid kivist kaminas, mis oli nii suur, et lihaseline Doyle oleks võinud seal püsti seista, käsivarred mõlemale poole välja sirutatud.
Tulles tagaosast sisse, kergitas Doyle kulmu ja tõstis toostiks oma õllepudeli. „Sa ajasid uhkust taga, vennas.“
„Ajasin vist jah.“
„Ma toon asjad sisse, kuni sa Sawyeri eest hoolitsed. Tema peavalu on tõeline. Ma näen seda. Ja tal on mõned inetud põletused. Annika on viga saanud rohkem, kui ta laseb välja paista.“
„Aita Sawyerit ja Annikat,“ ütles Sasha. „Mina aitan Doyle’i.“
„Ta on koos Annikaga köögis.“ Doyle vaatas Sasha poole. „Ma saan ülejäänu sissetoomisega hakkama. Sul on omaenda lahinguarmid, Blondie.“
„Ei midagi tõsist. Minuga on korras,“ ütles Sasha Branile. „Uimasus kestis seekord ainult paar minutit ja ülejäänu võib oodata. Mulle kuluks ära klaas veini, kui sul seda on.“
„Muidugi on. Las ma hoolitsen Sawyeri eest, siis aitan teid ülejäänuga.“
Sasha läks koos Doyle’iga, hakkas rohkemaid kotte üles võtma ning jäi siis üksisilmi metsa vaatama.
„Ta tuleb tagasi, kui on end tühjaks jooksnud.“ Doyle võttis sõõmu oma õllest. „Kuid sa oleksid õnnelikum, kui kõik sinu tibud on kuudis.“
Sasha kergitas õlgu ja laskis neil langeda. „Oleksin küll. See on olnud… alles päev.“
„Teise tähe leidmine peaks su silmadesse kurbuse asemel naeratuse panema.“
„Aasta tagasi eitasin ma ikka veel, kes ma olen. Ma ei teadnud midagi kellestki teist ega jumalatest – ei tumedatest ega valgetest. Ma ei olnud kunagi kellelegi kahju teinud, veel vähem…“
„Need, kellega sa võitlesid ja