Kuningas. Mehis Tulk

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Marika Mikli

       Kujundanud Toomas Niklus © Mehis Tulk, 2018 ISBN 978-9985-3-4371-5 ISBN 978-9985-3-4628-0 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS

      FAMES EST OPTIMUS COQUUS ^[1.]

       13. aprill 1343, Õnnistegija ülestõusmise püha, Riia

      Pihid hõõgusid peaaegu valgelt, kui tumm timukasulane Laurencius need sütelt haaras ja asjatundliku aeglusega ülekuulatava nina alla tõstis. Ohvri kinnipaistetanud silmad kuumavat metalli ei näinud, küll aga võpatas vaevatud ja vermeis ihu, tundes kuratlikku hingust, mis hirmutava järjekindlusega üha lähenes. Lakke kinnitatud ahelad kõlksatasid tuhmilt. Piitsutamisest, venitamisest ning verekaotusest vaevatud keha tõmbus värisedes pingule, püüdes tulise raua puudutust meeleheitlikult vältida, kuid hetk hiljem viskus vastu madalat võlvlage kisendus, mis katkendlike oiete ja nuuksatuste segapudruna tagasi põrandale vajus. Kitsukese keldriruumi suitsuvingustele ja kopitanud lõhnadele lisandus pahvakas inimese väljaheidete imalat lehka.

      Õnnetu oigamisse segunes äkitselt tume jomin, mis mööda kitsast pimedat treppi madalasse võlvkäiku ja sealt edasi piinakambrisse liugles. See oli Püha Peetri kiriku kell, mis alati kõige esimesena alustas. Siis andis kätele valu Püha Jaakobi kellamees, kes oli jällegi vaid viivu jagu nobedam oma toomkiriku ametivennast. Õnnistegija on üles tõusnud! hõiskasid Riia kõrgeimad tornid suure paastu lõppu kuulutades ja kutsusid kodanikke kevadise ärkamisaja kõige rõõmsamale missale. Linna kõrval jõudsasti kerkiva ordukantsi hämarad keldrid olid aga hõiskamisele kurdid. Paksud müürid hoidsid kiivalt saladusi ja hoolitsesid, et väljapoole jõuaksid vaid sellised uudised, mis kõnelevad Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja ordu Liivimaa hospidali vendade siivsusest, jumalakartlikkusest ja otsusekindlusest.

      Rüütelvend Andreas von Steinberg^[2.] ja ordukaplan Bartholomäus silmitsesid ahelates tõmblevat meest ükskõiksel pilgul. Kirtsutasid vaid põlglikult nina. Ordumeister Burchard von Dreilebeni kannatus kippus aga katkema. Ta oli plaaninud juba varavalges, kohe pärast Õnnistegija ülestõusmise auks peetud öist missat Riiast lahkuda ning kihutada Wendeni^[3.] linnusesse, et liituda väesalgaga, mis kiirmarsil piirile, uue Frouwenborchi^[4.] torni juurde pidi siirduma. Ülbetele venelastele oli tarvis lõpuks anda otsustav ja selge vastus – tuletada neile skismaatikutele meelde püha ordu tegelikku jõudu ning vägevust!

      Kiire ärasõidu rikkus aga linnafoogt, kes, arvates, et on tabanud kaks leedu paganate salakuulajat, pidas tarviliseks nad otsejoones ordulinnusesse tirida. Õigupoolest talitas ta küll täpselt nõnda, nagu ordumeister ise oli Riia raele nuhkide ja äraandjate asjus juhatust andnud, aga foogti puuduseks oli suutmatus eristada juhmi käsutäitmist olulisest ning otstarbekast. Ta oli ordule fanaatiliselt ustav mees, kes kõik seaduserikkujad mingi vahetegemiseta ühtmoodi liistule tõmbas, alates röövlitest ja mõrtsukatest ning lõpetades võltsijate, kaaludega tüssajate ja laimajatega. Aga tema liigne agarus kippus teinekord tülikaks muutuma.

      Igavene tainapea! oleks meister Burchard tahtnud linnafoogtile käratada, kui see võidukal ilmel ühe sakslasest rätsepaselli ning läti soost virtina ahelais tema ette lohistas. Sest see oli jälle üks neist paljudest kordadest, kus foogt ei kinnitanud süüdistusi mitte tunnistajate ütlustega, vaid üksnes isikliku usu ning veendumusega. Tal oli miskipärast uni juba enne koitu pealt läinud ja ta otsustas teha linnas tiiru, et vahimeeste usinust järele katsuda. Need kippusid ju pahatihti oma kohustusi unustama ning hommikupoole ööd mõnes heinakuhjas mõnusasti silma looja laskma. Nii sattuski ta peale sellile ja virtinale, kes ühes rätsepate ja kübarameistrite umbtänava räpasevõitu hoovis agaralt teineteise ihusid maitsesid. Kõlvatus kõlvatuseks, aga sell oli foogti kinnitusel kargamise ajal praalinud, et leedulaste pagankuningas Jaunutis^[5.] kihutab peagi kõik orduvennad Riiast kus see ja teine ning paljaks riisutud kodanikud saavad oma vara tagasi. Naine olla aga õhates takka kiitnud, et sell on tema kõige suurem kuningas, kelle alla ta tahab ennast alandlikult kasvõi kümme korda päevas heita. Ordumeistri jaoks tegi loo keerulisemaks asjaolu, et foogt kuulutas vastuvaidlemist mitte sallival toonil enda agendiks Issanda Jumala enda. Just Kõigevägevam olnud see, kes juhatanud talle kätte hoovi, kus kaks ohtlikku äraandjat hooramise varjus salanõu pidasid. Issanda valgustavat väge ei olnud orduvendadel muidugi paslik kahtluse alla panna, kuigi nende praktiline meel kippus ennemini usaldama luust ja lihast öördajaid, kelle puhul olid enamasti mõistetavad ka koputamise põhjused – raha, kadedus, rumalus ja kättemaksuhimu. Kõigevägevama kavatsustes ei võinud aga kunagi päris kindel olla.

      Sõjasulaste vahel hirmust lõdisev teenijanaine oli ordumeistrit nähes kõnevõime peaaegu kaotanud ning suutis vaid haledasti ohkida ja üksikuid seoseta sõnu üle huulte pressida. Ei olnud vaja erilist tarkust, et näha selle õnnetu patuse ainsat süüd – üksildast ihu kiusavat kiima ning soovi sellesama ihu abil, mis tõele au andes igati priske ja rõõsk oli, paremale järjele saada. Kuna virtin oli vallaline, ei saanud talle isegi mitte abielurikkumist süüks panna. Seepärast lasi ordumeister tal peagi oma teed minna, hoiatades üksnes, et kui kiimaline naine veel kord kõlvatusega vahele peaks jääma, saab ta linnaväljakul häbipostis nõnda rooska, et mäletab seda oma armetute elupäevade lõpuni.

      Sell aga, kelle kahtlastes ütlemistes oli tarvis kindlasti selgust saada, osutus ootamatult vintskeks vennikeseks, keda isegi piinariistade näitamine verest välja ei löönud ja kes talle süüks pandavat salakuulamist vihase raevuga salgas. Isand Burchardis hakkas tekkima isegi kahtlus, et mees võibki ilmsüüta olla ja linnafoogt on kiituse teenimise nimel talle lihtsalt hambasse puhunud. Ent ta ei lasknud oma kõhklusi siiski välja paista. Ei näoilmes ega sõnades.

      Meister ajas end pingilt püsti ning astus valust vabiseva rätsepaselli juurde. „Vaata, armas sõber! Me ei ole siin mitte selleks, et teineteise kangust proovile panna,” sõnas ta kärsitust maha surudes. „Me oleme siin üksnes selleks, et tõde välja selgitada.”

      „Sehh... kõik... onh... vale,” ägas õnnetu. „Maiteahhh... mingisssshhht... khuningassthh... midagi...”

      „Vale vastus,” lausus ordumeister külmalt, noogutas timukasulasele ning pööras sellile selja. Piinatava huultelt vallandusid taas kähe karjatus ja pikk ulguv oigamine, kui pihid tema ihu mitu korda järjest halastamatult näpistasid.

      „Isand!”

      Trepilt kostsid kõmisevad jooksusammud ja uksetrellide taha ilmus kannupoiss Marcuse tõrvikuvalguses õhetav nägu. „Isand Burchard! Erikuller Marienburgist!^[6.] Kiri kõrgmeister Ludolfilt!” hüüdis ta ning sirutas rüütelvend Andreasele raudvarbade vahelt paberilehe. Ordumeister kortsutas ootamatu vahelesegamise pärast kulmu, kuid võttis siiski kirja, murdis pitseri lahti ning lasi silmadel üle ridade joosta.

      „Issand olgu kiidetud!” hüüatas ta äkitselt. „Kas kuller on veel siin, Marcus?”

      „Siin. Ja tahab otsekohe vastust, isand!”

      „Selle peab ta saama!”

      Meister tänas mõttes kõiki pühakuid, ennekõike aga juhmi linnafoogti, keda ta alles hetk tagasi oli maapõhja kirunud, kuid tänu kellele oli tema Riiast lahkumine viibinud. Ja seetõttu jõuab vastus kõrgmeistri ette peaaegu päeva jagu varem. Kujunenud olukorras oli see parim, mis juhtuda sai, sest kõrgmeistri sõnumist võis välja lugeda vaid üht – praegu pole kaalul mitte enam päevad, vaid suisa tunnid!

      „Marcus, ütle kullerile, et vastuse saab ta veel enne kolmanda tunni kella. Lase talle priskesti süüa anda ning tema hobuse eest korralikult hoolitseda!” kamandas meister. „Ja too siia see Öseli Stackelberg! Jalamaid!” Kannupoiss noogutas ning tõttas korraldusi täitma.

      „Head sõnumid, isand?” poetas Andreas von Steinberg nagu muuseas.„Meie Preisi vennad on saanud lõpuks Krakowi kuninga Kazimiriga^[7.] kokkuleppele rahulepingu sõlmimises,” sõnas ordumeister ning lajatas Andreasele kirjaga ülemeelikult vastu rinda.

      „Aga kas neid tingimusi ei lepitud kokku juba mullu sügisel?” küsis kaplan Bartholomäus,