Kuningas. Mehis Tulk
ilmel. Noor aadlimees noogutas kõheldes.
„Selleks, et saada, tuleb kõigepealt anda!” Meister Burchard viipas junkrule, et see talle järgneks, ning astus piinakambrist välja. „Ja olgu Püha Jurien[12.] meile kõigile sealjuures abimeheks!” kuulutas ta, korraks trepil peatudes.
Kergendatult hingav, kuid ikka veel hirmul Otto von Stackelberg kiirustas ordumeistri sabas nagu taltsas koerakutsikas. Kannupoiss Marcus astus omakorda varjuna tema taga, valmis junkru vähimagi vale liigutuse peale pistoda välgutama.
Rüütelvend Andreas von Steinberg ristas käed rinnale, vangutas pead ja pööras tüdinud pilgu ahelais rippuva süüaluse poole. Kaplan Bartholomäus oli nina sellile peaaegu suhu toppinud ning mudis oma kõhnade sõrmedega tema kaelasooni.
„Teeme siis vaheaja, mis?” küsis vend Andreas.
„Pole siin enam miskit vaheaega tarvis,” ohkas ordupreester end sirgu ajades. „Hinge heitis, va reo! Olgu Issand sellele närukaelale armuline!”
1 Tühi kõht on kõige parem kokk. (Lad. k.) [ ↵ ]
2 Hilisem Vindavi (Ventspilsi) komtuur (1347–1349) ja Liivimaa Ordu maamarssal (1354–1375). [ ↵ ]
3 Võnnu, Cēsis. [ ↵ ]
4 Vastseliina. [ ↵ ]
5 Noorim Leedu kuninga Gediminase seitsmest pojast, kes isa ootamatu surma järel 1341. aastal sai Vilniuse valitsejaks. [ ↵ ]
6 Saksa ordu peakorter tänapäeva Poolas Malborkis. [ ↵ ]
7 Poola kuningas Kazimir III (1333–1370). [ ↵ ]
8 Linn Poolas. [ ↵ ]
9 1. juunil (tegelikult sõlmiti rahuleping päev hiljem, 2. juunil 1343). [ ↵ ]
10 Saaremaal. [ ↵ ]
11 Liivimaa Ordu ordumeister (1298–1307). [ ↵ ]
12 Püha Jüri, sõjameeste ja rüütlite kaitsepühak. [ ↵ ]
ESIMENE PEATÜKK
9. mai 1343, reede, Püha Nikolause mälestuspäev
Väinamere hambulised lained nühkisid pikka Puise nina nõnda uinutava aeglusega, et kaldakividki haigutama kippusid.
Poleks olnud vaiade vahele tõmmatud võrgulinu ja poolt tosinat kalakulli, kes võrkude juures ärevalt päid jonksutasid ning katkematult sõimlesid, võinuks arvata, et inimese jalale on see rand hoopiski tundmatu. Siiski paistsid rannaküürult kadakate vahelt ka üksik mustav hütt, selle kõrval miilav lõke ja vana naine, kelle kondised sõrmed nobedasti võrku paikasid. Huiga[1.] vehkimise kõrvalt passis eideke sütel küpsevat kala, mille rasv tuleaseme iga natukese aja tagant särtsuma pani. Veel sagedamini eksis vanainimese pilk aga merele, kus kaks purje aegamisi üha suuremaks kasvasid.
Kallast nooliv laine vollerdas laisalt, kuid pilvenartsude tõttamine külmsinise taeva all kinnitas memmele, et meri on petlik. Ta teadis, et tuul on tõusmas. Ja tema süda muretses.
Ei, mitte silmapiiri taga jõudu koguva maru pärast ega ka selle pärast, kas koju naasva poja võrgud ikka toovad piisavalt räime, ahvenat ja säinast, mida kalaostjatele vastukaubaks pakkuda. Nüüd, vastu suve, nõudsid adramehed vilja ning naeriste eest kolmanda osa rohkem kala kui muul ajal, kuid õnneks ei käinud piiskopi vakusevardjad mitte iga päev rannas kalakümnist kogumas.
Loomus oli terve kevade olnud hea ja ükski märk ei näidanud, et see ka täna viletsam on. Teinekord tundus kaluritele isegi, nagu oleks rannameeste kõige kaugemasse püügikohta Kumari rahude all kogu mere kalaparved kokku ujunud. Jõuaks vaid keegi need kokku roobitseda ja kaldale tarida!
Jah, püügiõnnes polnud küsimus. Memmele tegi muret hoopis see, et juba nädalapäevad polnud rannas ühtki kalaostjat näha olnud. Vitstest sumbad kitsas rannalõukas olid ahvenatest pungil, nõnda et kalad juba külitama kippusid, hüti taga konutas pool tosinat tünni soolaräimega ja veel pool tosinat tühjalt, mida ei saanud aga täita, sest sool oli otsas. Seepärast ei tulnud ka kuivatamine ega suitsutamine kõne alla. Viimase vakapõhjast kokku kaabitud pihutäie võttis poeg selsamal hommikul püügile kaasa, sest soolata ei läinud Puise rannast merele ükski kipper.
Kuhu see saak küll niimoodi pannakse? Iseäranis nüüd, kus just hakkas paistma, et aastatepikkune viletsus peab lõpuks nendegi kasina katuse all parematele päevadele ruumi tegema. Mullu sügisel oli poeg mitu korda mingeid mõisamehi üle väina Saaremaale sõidutanud. Reiside eest laoti talle peo peale puhtad hõberahad, mida Puise rannas just mitte väga sageli ei nähtud. Pärast seda tõi poeg külast uue hobuse, aeglase, kuid tugeva töölooma, paraja vankrit vedama. Jääminekust saati olid võrgud-mõrrad alati priske noosi andnud. Ja nüüd siis äkki niimoodi!
Lasta kalal lihtsalt ära surra ja sandiks minna oleks sulaselge patutegu. Jumalaandi ei või raisata, nagu kirikupapp kuulutab, ja õige ta on. Inimese kasin aru ei saa tihtipeale samast päevastki sotti, rääkimata sellest, et miskit homse kohta aimata. Rannarahvas teab seda paremini kui keegi teine. Ole sa nii sitkete kaelasoontega kui tahes, olgu sul või oma ranna kõige parem tuulenina – kunagi ei või teada, mis tujus on vetevaimud, mis tantsud mõlguvad meeles tuulehaldjatel ja näkkidel või mis nõu on sinuga suurel taevasel ristijumalal. Neid kõiki tuli meeles pidada, lepitada, paluda, neile kõigile ande tuua. Aga lõpuks võisid sa ikkagi vaid loota ja kindel ei saanud kunagi olla.
Kalakullid viskusid äkitselt rabinal lendu ning sööstsid mere poole. Viivu pärast jõudis memmekese kõrvu rannametsast kostev tume müdin ning ta venitas näputööd kõrvale pannes oma köökus keha sirgemaks.
Metsa- ning veepiiri lahutavale kaldaribale tuiskas lõõtsutav ratsasalk, kokku üheksa meest, neli koormahobust järel. Väsinud ratsud kippusid lüdris kruusaklibus libastuma, pritsides üles sogast vett ja sundides mehi sadulas kramplikult tasakaalu hoidma. Tolmustest rõivastest, mille alt ka tuhmilt helkivat rauda paistis, oli näha, et seltskond mitte rahumeelselt reisimas polnud, vaid pigem tulistvalu kusagile kiirustas.
Raske pladinaga läbi laia loduaugu sumanud, võttis salk lõpuks hoo maha ning suundus aegamisi rannatare poole. Jässakas hallipäine sõjasulane oli esimene, kes hütikese juures end sadulast maha libistas.
„Manivolde!” hüüatas memm meest ära tundes ja lõi käsi kokku. „Jälle sina! Alles nädalapäevad tagasi olid siin!” Tema krigisevas hõikes kõlasid ühtaegu kahtlus ning küsimus.
„Siin neh, perenaine,” vastas sõjasulane higist pealage kratsides. „Meil on paati tarvis.”
„No ega Puise rannast midagi muud ei tahetagi,” torises eideke ning toetas oma kondised kannikad uuesti järile. „Ikka paati ning paati. Tuleks siis keegi ja võtaks vähemasti tünnitäie värsket kala. Võtaks korvitäiegi.”
Manivolde raputas pead. „Ei, kala pole meil tarvis, perenaine. Ikka paati, ja kohe. Me peame kohemaid saarde saama!”
„Kohe ja kohe,” kähvas memm. „Sul võib ju rutt olla, aga ega sellepärast laev rutemini randa jõua,” porises ta lautrikohale lähenevaid purjesid kiigates. „Kannatust peab olema. Ja pilvejooksu järgi paistab tuul nõndamoodi pöörama, et tark täna enam nina merele ei topi ega aja sinna ka oma vihameest mitte.”
„Me peame saarde saama!”
„Peame, peame...” vangutas memm etteheitvalt pead. „Kui poiss tuleb, küll siis tema ütleb, kas saab või ei saa.”
Sõjasulane viskas kiire pilgu merele ning läks tagasi kaaslaste juurde. Need olid samuti hobustelt maha tulnud ja vahtisid purjesid alla laskvaid paate lootusrikka ärevusega.
„Isand,” pöördus Manivolde lüheldase mehe poole, kelle peenest kalevist mürkroheline kuub ning rinnal helkiv raske kuldkett viitasid, et tegu pole mitte talupoja, vaid kaupmehesaksa või mõisahärraga. „Laevad jõuavad kohe randa, aga pole kindel, et need meid täna üle väina viivad. Tuul pidi kehva kandi peale pöörama.”