Kuningas. Mehis Tulk
ja Õnnistegija meie armsale vennale juhatust seal, kus valgus pimeduse vastu nõdraks jääb!”
Ema Gertrud noogutas hüvastijätuks ning astus kiirel sammul uksest välja. Õde Willegund vaatas vanale preestrile ülevalt alla ning tema tumedate silmade pilk läigatas vaenulikult. „Huummm...” lasi ta laiade ninasõõrmete ja paksu ülahuule tagant põlglikult kosta, enne kui ukse prõmakaga kinni lõi.
*
Kõrgeveere vana kipri Tuulelembi karvased ninasõõrmed, mis liginevat tormi haistes juba enne Hardjalast lahkumist koledasti kihelema hakkasid, ei petnud ka seekord.
Keskpäeva paiku, kui Vesipull Murrase madalatest ja Tuulepee laidudest mööda oli jõudnud, lõi lainesse teistmoodi lõmm ning tuulevaimud ajasid rinna kummi. Kipper uuris pilveräbust taevast ning eespool sinetavat Abro randa õige pikalt, laskis sarvilise purje paremaks sättida ning kamandas mehed uuesti aerudele. Kosuvast tuulest tuli võtta viimast ja enne tormi saare alla varju jõuda.
Kui laeval on tarvidus kõige suuremal võimalikul kiirusel liikuda, peavad sellele kaasa aitama kõik pardalolijad. Seepärast sai ka mungakuues Uulaf vana laevasulase Akoga vaheldumisi aeru tõmmata, nii et kukal märg, ja ka Tuulelemb ise andis tagumise pingi mehele mitu korda hõlpu.
Tormi oli ainus, keda isa tööle ei sundinud. Noormeest vaevasid ikka veel küljekondid, mis rohkem kui nädalapäevad tagasi rannaröövlitega kähmlemisel viga olid saanud. Ako, kes pisut ravikunste tundis, arvas Tormi rinda ja kõhtu mudides, et ribid on terved, aga põrutus ning venitus annavad ilmselt veel tükk aega tunda. „Katsu vähem külge kiputada ja ära ennast tüüri peale topi, siis veavad valu saanud sooned ennast ise paika,” õpetas ta. Vähemast kiputamisest ei tulnud aga suurt midagi välja, iseäranis laevas, mis aina teravamaks muutuvas laines üha rahutumalt kõikus.
Abro päevapoolses rannas pakkus Kõrgeveere tuulekargajatele varju tuttav lai abajas, kus sai Vesipulli kivide vahelt otse kaldasse aerutada. Seal polnud röövleid karta, sest saare ainsad asukad olid piiskopi hobused ja mõned karjased, kelle hütid jäid aga teisele poole saart. Saarlasi võis ohustada vaid mõni teine, võõras ning vaenulik laevkond, aga praegu, tõusva tormi eel, olid nemad ainsad, kes sellel rannal varju otsisid.
Tuulekargajad tegid kaldal lõkke üles ning sättisid selle kohale raudvarbadest kolmhargi väikese pajaga. Paar meest haarasid ammud ning tõttasid jahile. Pöide kihlakunnas räägiti, et Abro jänesed ei pidavat inimesi üldsegi kartma, nii et neid võis suisa paljakäsi maha nottida ja kõrvupidi vöö külge siduda.
„Oleme varsti tagasi! Vaadake, et vesi selleks ajaks keeb!” hõikas ka vana Ako malakat vibutades ning kadus kaaslaste järel kadakate vahele.
Tormi poetas oksi tulle ja kiikas laevas istuva Uulafi poole. Ta oli püüdnud ojamaalasega juttu teha juba hommikupoolikul, kui nad priskes põhjatuules mööda Saaremaa rannavesi Kuresaare poole seilasid, aga siis oli too olnud põiklev ning sõnaaher. Praegu nõjatus vabaks lastud trääl rahulikult seljaga vastu Vesipulli masti, silmitsedes kaugel Riia merel aina kõrgemaks ja vahusemaks kerkivaid laineid ning ei paistnud maaletulekuga sugugi kiirustavat. See tegi Tormile tuska, sest just siin, Abro rannal, oli ta lootnud Lemmi kohta uudiseid pärida. Uulaf pidi neid kindlasti teadma, sest taadi jutu järgi oli ojamaalane Pöide piiramise aegu vanem Vesse mõrsja Marja – ehk siis ka tema ümmardaja Lemmi – kaitsjaks ning järelevaatajaks olnud.
Lemmi... Väike armas Lemmi! Tormi tundis Lõualuse küla krapsakat talupiigat ammu enne seda, kui temast Undimetsa Marja ümmardaja sai. See oli juba kolm suve tagasi, kui Tuulelemb varavalges kogu oma pere vankri peale pani ja Pöide kirikusse papi juttu kuulama sõidutas. Kõrgeveere tuulekargajad käisid Pöide kirikus harva, neile piisas Hauküla preestri Meinhardi jutlustest, mida too kas mõnes külatares või suisa lagedal rannal paatide juures pidas.
Nad jõudsid õige varakult kohale, nii nagu kaugelt tulijatele kohane, ja taat läks ordulinnusesse sepp Tooru järele pärima, et see tee peal pisut lonkama hakanud hobuse kabjarauad üle vaataks.
Sellal kui taat sepa juures asju ajas, hakkas ümbruskonna rahvas pisitasa jumalateenistusele kogunema. Enamus olid Tuulelembi lastele võõrad, mistõttu nad saabujaid varjamatu huviga uudistasid. Tormi seisis uhkelt vankri kõrval, pöidlad uue hülgenahkse vesti käeaukudesse haagitud, ja mõõtis saabujaid tuulekargaja kõikenägeva pilguga. Adrameeste pojad jõllitasid talle samamoodi vastu, silmis huvi, aga ka pisuke aukartus. Randlased, eriti need, kes oma kipakatel laevadel pikki ülemerereise ette võtsid, olid üldiselt hinnatud mehed. Kalurid ei pidanud pelgama põuda ega vihma, ei pidanud ööl kui päeval muretsema oma külvide pärast. Hoopis nende endi pärast tunti muret, kui silmapiiri taha kadunud puri lubatud päevade järel uuesti välja ei ilmunud või kui tuul ootamatult pöörama hakkas ja meri karuseks kiskus.
Adrameeste tunnustavad pilgud kõditasid Tormi eneseuhkust ja ta oleks tahtnud neile üleolevalt hõigata, et mida te vahite, maarotid! Kas pole enne tuulekargajat näinud või? Mina olen juba pool ilma läbi purjetanud, sellal kui teie oma atrade taga vaid härjapeeru olete nuusutanud!
„On see ilves või hüljes?” kostis tema kõrvalt äkki lustakas hääl. Männikoore karva juuksepahmakate vahelt paistev nöbinina tuli nii lähedale, et peaaegu puudutas nooruki täpilist vesti.
Sisemaa peretütred nägid välja hoopis teistsugused kui noorukesed rannapiigad. Ja Tormile tundus äkitselt imelik hakata teist rumalaks mõrravaiaks sõimama.
„Üljes ikka teine,” ütles ta pöidlaid käeaukudest välja tõmmates ja kohmetult vestikülgi siludes.
„Kena karv,” kiitis tüdruk tagasi astudes ja kätt välja sirutades. „Oi! Ja pihu all nõnda hää katsuda!”
„Hää neh. Ja peab heasti vett kah,” ütles Tormi, mõistmata, miks tema nooremad õed valjusti kihistama kukkusid.
„Mina olen Lemmi. Siitsamast kantsi juurest Lõualuse külast. Meie kohta kutsutakse Tuuleotsa.”
„Tormi,” kohmas poiss.
„Mis? Kas torm on tulemas?” küsis tüdruk.
„Ei, ei. Nimi on Tormi,” sõnas nooruk ja tundis, kuidas põsed õdede üha valjeneva naerulagina saatel õhetama lõid.
Väike armas Lemmi! Väike, aga... aina rohkem saladusi täis! Ja tema oli tahtnud Tuuleotsale tormi tegema minna! Jah, ta oli lubanud, ei, ähvardanud... ei, pigem ikka tahtnud Lemmi selle kevade esimesest reisist tulles ära tõmmata. Nii oli ta tõrksale piigale kiivuse- ja vihahoos sähvanud.
„Ma ei ole tõrges, Tormi. Minu südames oled sa mulle ikka armas, armsam kui ükski teine. Aga sa pead aru saama, et me oleme voolitud eri puudest. Me pole määratud iialgi üheskoos kasvama ega vilja kandma. Sina oled vesi ja tuul, mina metsakohin ja linnulaul. Sina oled lained, mina rand. Ei saa kala lennata taeva all ega lind punuda pesa lõukapõhjas, ei või ükski laine kaldasse pidama jääda ega vee alla jäänud rannaniit õisi kanda.”
Lemmi rohkem kui nädalapäevad tagasi nende viimasel kokkusaamisel öeldud sõnad kõlasid Tormi kõrvus ka siin, Abro rannal, niisama selgelt, otsekui oleks nüüdsama piiga huultelt pudenenud. Need olid valusad äratõukamise sõnad, aga noormees ei uskunud viivukski, et tüdrukul tõsi taga oli. See ei saanud olla Lemmi enese tahtmine, see pidi olema kellegi võõras vägi, mis teda niiviisi Tormist eemale painutas! Undimetsa kohta sosistati, et see mitte päris õige koht ei ole ja ka jõukus ning aujärg sinna hämaraid teid pidi on jõudnud. Ning see Kooljaoja kah veel takkapihta! Kurjade vaimude ja lausuja mürrutamise vastu ei saa ka kõige kangem hing...
Väike armas Lemmi!
Pärast Perno-reisil ordumeeste ja rannaröövlite käest pääsemist polnud Tormil tõmbamise-jutt enam meeleski. Ja kui Hardjala sadamasse tagasi jõudes uuesti meelde tuli, siis ei saanud sellest asja.
Tormi teadis, et taadil on juba mitu aastat kindel nõu uue laeva ehitusega algust teha. See tähendas, et Vesipull pidi saama kellelegi teisele või minema ühel suvisel pööripäeval kahjatulle. Kiituseks taeva-, tuule- ja veevaimudele ning lepituseks maavaimudele,