Uudiseid Nebošovost. Indrek Silver Einberg
haaras. Liisa ja Hilda olid seda paaril korral näinudki. Nüüd oli Tambeti pilk silmile kasvanud heleda tuka all nõutu. Mis asi see on? Ja mida sellega teha annab? Ja kas see kingades kekutav linnapoiss on sõber, tülinorija või lihtsalt pooletoobine? Ei, tülinorija ta pole, leidis Tambet.
„Mina panin aurumasina käima,” ütles Tambet ja oleks tahtnud kohe käed taskusse suruda. Taskuid ta pükstel aga ei olnud. Pani siis käed rinnale.
„Mul on ka kodus aurumasin,” ütles Viktor.
„Valetad,” teatas Tambet kuivalt.
„Ei valeta, sünnipäevaks kingiti. Peaaegu nii suur,” püüdis Viktor kätega ette näidata.
„Mina panin käima päris aurumasina. Nii suure nagu meie saun. Sellega pekstakse vilja. Peaaegu oleks tükkideks lennanud.”
„Mina panin siis seisma,” õiendas Liisa vahele.
„Tüdrukud ei oska sellist asja.”
„Vaata panin jah! Muidu oleks Tambet surmagi saanud. Masina-August ise ütles.”
„Liisa pani selle seisma jah,” kinnitas väike Hilda. Ehmus siis oma sõnavõtust ja pani suu ruttu kinni.
„Meil on kodus aga laube ka,” õiendas Viktor, et kaduma kippuva tähelepanu riismeid päästa.
„Mis see on?” tahtis Liisa teada.
„See on nagu maja, aga üleni klaasist.”
„Täitsa üleni?”
„No põrand ei ole. Seinad, lagi, kõik muu on täitsa klaas.”
„Mille jaoks selline maja?”
„Seal on väga ilus istuda. Näeb ümberringi aeda ja siis me joome seal õhtuti teed.”
Liisa pidi natuke järele mõtlema. See kõlas vapustavalt. Klaas – nii kallis asi, ja siis teha üks maja üleni klaasist, lihtsalt et oleks ilus sees istuda.
„Ma vist oskan selle ka käima panna,” teatas Tambet. „Siit vändast jah?”
„Vänt on igaks juhuks. Kõige uuema aja mudelitel on selline nupp,” õiendas Viktor ja avas autoukse.
„See siin.”
Auto õõtsatas, kui Tambet teiselt poolt sisse ronis. Liisal hakkas siin kuuris korraga igav. Poisid sekeldasid autos ja oli päris selge, et Miili talu hane narrima, kiigeplatsile kiikuma ega isegi mitte ujuma ei meelita neid praegu mingi kavalusega. Autogi tundus järsku igav. Tüdruk mõtles laubest. Klaasist maja, see juba oleks midagi.
Korraga paistis, justkui oleks auto elustunud. Mingi võrin kostis selle seest. Ja siis, nii uskumatu, kui see oli – auto raputas ennast. Täpselt nagu nende endi Pitsu kodus, kui märjaks sai. Eest hakkas rappumine peale ja liikus kiiresti tagumisse otsa välja. Pitsu viskas pärast raputamist külili, aga auto jäigi omaette võbisema.
Hilda krahmas õe varrukast. Auto liigahtas ja tegi siis ähvardava hüppe kuuriukse poole.
„Jäta seisma, jäta seisma!” lõugas astmelaual kõõluv Viktor. Kas Tambet vastas, seda õed ei kuulnud, sest auto sööstis vaiksel müdinal õue. Vedrud kääksatasid pahaselt, kui rattad üle villakorvi sõitsid. Auto mahtus täpselt väravaaugust läbi. Mõni karja eemale hoidmiseks pandud latt plaksatas muidugi puruks. Viktor püüdis laperdavast uksest kinni hoida ja nuuksus: „Ära tee. Jää seisma! Jää seisma!”
Tambet ehmatas koledal kombel, kui auto täiesti ootamatult liikvele viskus. Nagu läbi hämu taipas ta, et mingilt lapatsilt jalga tõstes läkski sõit lahti. Kuidas see masin pidama jääb, enne kui keegi viga saab? Kes oleks teadnud, et jalga ei tohigi lapatsilt ära võtta! „Nad panevad mu vangi!” joonistus suurelt ja selgelt Tambeti ahastuses vabisevasse meelde. Viktori meeleheitel nägu kord ligines, kord kaugenes, aga ta kiljumisest polnud võimalik aru saada. „Mida ta, lollakas, ometi teeb?” jõudis Tambet mõelda.
Õed vudisid õuele ja sealt purunenud lattide vahel kepseldes tänavale. Auto oli juba eemal, aga üle Miili talu õue, toa tagant läbi, rohtaia kaudu pidi väledate jalgadega jooksja enne autot uuesti teele jõudma.
Õed kuulsid hanede ägedat kaagutamist, küllap oli auto nendeni jõudnud. Justkui müdinat oleks kostnud, või oli see Liisa enda süda, mis kiirest jooksust müdistas? Rohtaia tagumine serv paistis juba ja selle taga oli jälle tänav.
Tambet sai aru, et kui vappuv rooliratas ta käed lahti raputab, on asi hoopis täbar. Viktori pännis nägu ei õõtsunudki enam temast vasakul. Viktorit ei olnudki enam astmelaual.
„Ära tapsin!” voogas õudus üle poisi.
Tüdrukud jõudsid tänavale autoga peaaegu samal ajal. Omas keeles podisev kaadervärk jõnksles palavikuliselt sinna-tänna ja just siis, kui ta tüdrukutest eemaldus, pudenes astmelaualt teele kiunuval häälel hädaldav mütsak. Ilus helepruun nahkking lendas tüdrukute kõrvale takjatesse.
„Kas on surnud?” hingeldas Hilda.
Mütsak rabeles vägagi elujõuliselt.
„Elus on,” tuli Liisalt. Samas märkasid tüdrukud laia vererada üle Viktori lauba voolamas. Liisa kargas poisi juurde, enne kui see ennast püsti ajama hakkas. „Ole õige vagusi!” kamandas Liisa. „Sul on pea täitsa lõhki.”
„Kas ma suren?” halises Viktor. „Tahan siit ära. Koju.” Hilda tihkus vaikselt nutta, aga rohkem nii igaks juhuks. Temagi sai aru, et peast tuleb vahel hullupööra verd, kuigi haav võib õige tühine olla.
„Püsi paigal. Ma vaatan, mis nüüd edasi saab.”
Veritsevast Viktorist palju põnevam oli Tambeti käekäik. Seal ta läkski. Auto keeras üsna sujuvalt karjamaale ja võttis suuna mere poole. Korraks paistis Tambeti profiil. Rahulik ja keskendunud.
Sel hetkel, kui Tambet taipas, et linnapoiss Viktor võib surnud olla, rahunes ta hetkega. Nüüd olid kõik väga hullud asjad juba toimunud. Kuidas pidama saada? Ja kohe teadis ta vastust: merre. Auto kuuletus leplikult, kui Tambet rooli karjamaa taga loksuva lautri poole pööras. Just lautrikoha kõrval algas pikk rannajoon väga madala merega.
Küll seal pidama saab, lootis poiss. „Ja siis juhtuvad asjad ei ole enam minu meelevallas,” vasardas peas suurte inimeste ütlus.
Pidulauast mõnekümne sammu kaugusel oli varikatus, laevaehitajatele vihmaste päevade puhuks püsti löödud. Hermine seadiski ennast selle alla sisse. Leidnud kriimuliselt laualt mingid joonised, voltis ta neist lehviku. Siin kuumus enam ei piinanud. Korraks tundus, et migreengi jäi laua juurde. Saarerahva murrakus lärmitsevast meesteparvest ja lõunatuule puhanguid trotsivast piibusuitsust eemal, hakkas Herminel märksa parem. Ta märkas, et abikaasa oli juba kuuegi maha ajanud ja ennast räpase meestesumma keskele seadnud. Ühes käes oli tal pikk ja vibuna peenike kuivatatud kala, millega ta justkui takti lõi. Hermine teadis, et seda kala kutsutakse eesti keeles tuulehaugiks. Teine kämmal lebas hiiglasliku õllekapa sangal. Heinrich oli silmanähtavalt elevil. Särgikrae lahti nagu vaksalipätil, noogutas ta innukalt kellegi jutu peale.
„Purjus lontrus. Purjus kasutu lontrus. Selline sa oledki tegelikult.”
Üürike kergendustunne haihtus ja asemele vajus ängistav tusk. Viimastel aastatel oli ta seda varemgi tundnud, aga mitte nii tugevalt. Kasvõi karju, aga mida seegi aitaks.
Hermine oli sakslanna. Kooli lõpuklassis pidanuks ta saama austajatelt salajasi saksakeelseid sõnumeid. Vastu saatma värssides sõnumeid, mida võib mõista nii, aga ka naa. Bürgermusse[1.] suvistel väljasõitudel pidanuks ta murdma mõnegi tudenginooruki südame, kuni isa soovitab ühe neist murdmata jätta. Seejärel tulnuks kihluda ning selle õnneseenega abielluda. Sakslasega. Nojah, lõpuks pidanuks nad võtma teenija või paar, kui lapsi juba rohkem. Teenija tulnuks võtta maarahva seast – eestlane. Nii saanuks odavamalt.
Läks aga teisiti.
Korraks vaevas Hermine