Uudiseid Nebošovost. Indrek Silver Einberg
Ja äkitselt ilmuski lustlikult hüplev Ford paremal pool laiuvale karjamaale.
Autouksed laperdasid, nagu tahaksid hoogu juurde anda. Päike peegeldus esiklaasilt tagasi ja autosse polnud võimalik näha. Silmanurgast märkas Heinrich abikaasat autole vastu tõttavat, siis autost mööduvat. Heinrich tõusis ehmunult ja nägi üht kätega vehkivat tüdrukut kiviaiale ronimas. Mehed ümberringi hakkasid tõusma. Mõni tegi sammu auto poole, mõni selles suunas, kust auto tuli. Auto jõudis veepiirile ning kihutas merre, nii et vesi tuiskas. Mõnekümne sammu pärast sattusid esimesed rattad pehmele põhjale ja autonina vajus peaaegu laternateni vette. Mootor vakatas.
Järsku tekkinud vaikusse lõikas Hermine karje: „Ära tapetud! Poeg, kallis!”
Heinrich hakkas jooksma. Sellest oli mitukümmend aastat, kui tal viimati joosta tuli.
Päike oli silmapiiri taha vajunud ja vedas nüüd kahvatulillat loori loodest kirdesse. Männiste perenaine Miina astus hämarasse lauta ja teatas lakaluugi poole: „Vast tuled nüüd alla. Isa pani ennast pikku ka juba. Hommikul on meel rõõmsam, ega ta sind lööma enam ei hakka.”
Ülevalt kostis kahinat ja Tambeti nägu ilmus luugiavasse.
„Mul siin hea küllalt. Tood midagi süüa? Kõht on tühi.”
„No ma siis toon,” kostis Miina ja pöördus minekule.
Kui Miina toidupoolisega tagasi jõudis, oli Tambet ennast redelile istuma seadnud. Miina võttis pitsu istumise alla ja jäi vaatama, kuidas poeg sööb.
„Sa teinekord ära nii torm ole, kohe igat asja torkima. Oleks võinud ikka päris hullusti lõppeda see sõit.”
„Kust ma teadsin, et reederi-poiss ukse külge rippuma jääb. Tulnud sisse või astunud maha.”
„Nojah,” ohkas Miina. Tema keskmine poeg oli pealtnäha samasugune laps nagu ülejäänud seitse, aga Miina kohe ei osanud poisiga kõneleda. Poisi mõte liikus vilkalt ja sageli oli Miinal tükk tegu, et järele jõuda. Tambet ei tahtnud merele, nagu tahtsid kõik teised poisid külas. Tema tahtis sõjameheks hakata. Ägeda loomuga oli ta küll. Juhtus mõni külalastest koju jooksma, nutuvõru näol, oli enamasti Tambet süüdi. Talle meeldis, et asjad käivad tema tahtmise järgi, ja enamasti käisidki.
Ega Miina ei pidanud kaugelt otsima, kellelt Tambet oma loomuse on pärinud. Tema kaasa Mihkel, kes veeskamispeost kurnatult kambris norskas, oli täpselt samasugune. Reederipere auto saadi veest kergelt kätte ja kui see tilkuvana rannal seisis, üks muljuda saanud porilaud nukralt ripnemas, ütles Mihkel: „Maha löön nuhtluse.”
Tambet ei jäänud ootama, kas isa ainult ähvardab, ning putkas minema. Enne magamajäämist oli Mihkel järele mõelnud ja lubas, et mõõdab tublid triibulised poisile hommikul kätte. Miina teadis, et hommikuks on kaasa meel selginenud ja läheb nagu alati. Täiskasvanud on saanud tublisti muretseda ja pahandusi klaarida, aga Tambet veel ühe seikluse, millega teiste poiste ees uhkustada.
Küla kaugema haru, mida kutsuti Lepistuotsaks, lõpetas Vana-Kruuse talu. Liisa ja Hilda olid ennast lakka magama sättinud. Und aga ei tulnud. Kus ta saanukski sellise päeva peale kohe tulla.
Kaldal kõhutava laevakerega olid lapsed kahe aasta jooksul päris harjunud. Keskpäeval sumatas laev aga merre, nii et vesi tuiskas – väga põnev oli. Kallas paistis nüüd hoopis teistsugune. Siis tuli pöörane autosõit. Katkutud Viktor, lai vererada üle näo, lebas teeservas ja Liisa hoidis ta pead. Hilda lippas aga ämblikuvõrku otsima.
Seejärel oli auto oli kadunud ja Viktori ema Hermine ilmus tänavanurgale. Liisa kohe imestas, kuidas see pahurunise ilmega naine nii kiiresti joosta võis. Kord talvel sattusid Liisa ja tema isa purjekelguga emahülge ligidale. Hülgepoeg oli vist kusagil läheduses, sest emahüljes proovis neid minema ajada. Tüdrukul oli tookordki tükk imestamist, et mauguna jäme elukas võib nõnda nobedalt liikuda. Viktori ema ligines samamoodi nagu emahüljes – puhkides ja küljelt küljele vaarudes. Ainult et hüljes ei kisendanud saksa keeles. Hermine läkski kohe eesti keelele üle. „Mida te olete mu lapsele teinud?! Lase kohe lahti! Kohe, kas kuuled!”
„Ma ei ole midagi teinud. Ta ise kukkus. Auto küljest.”
Viktor hakkaski ennast istuli ajama. Hermine oli kindel, et sellist pilti on ta juba kusagil näinud – poiss niimoodi abitult tüdruku süles ripnemas, vererada üle näo, aga kus? Ent Hermine unustas selle kohe.
„Mul ei olegi valus, ema,” kinnitas Viktor hädiselt ja nuuksatas.
„Ära liiguta. Ole paigal,” kamandas Hermine.
„Jah, mamma.”
„Arsti! Arst tuleb tuua.”
„See paraneb ise ka,” piiksatas Hilda.
Hermine märkas alles nüüd väikest, ehk seitsmeaastast tüdrukut. Suur tume juuksepahmakas seljal sama suur kui laps ise ja peos mingi räbal, mida ta üritas Viktorile juustepiirile suruda.
„Mida sa teed?!” kiljatas Hermine ja tõukas Hilda eemale.
„See on ju ämblikuvõrk. Niimoodi saab vere pidama,” kähvas Liisa ärritunult. Olgu saksa proua või keisrinna ise, aga kui ta nii tola on, et ei tea, kuidas verejooksu peatada ja tõuklema hakkab, tuleb tõsisem noot võtta. Hildale tõusiski juba kerge nutuvõru näole.
Saabus Heinrich, tema kannul ülejäänud laevaselts. Mehed taipasid üsna kohe, et ohvril on hing kõvasti sees ning käed-jaladki otsas. Selle peale kadus nende huvi hetkega ning kõneldi vaid autost ja selle võimalikest vigastustest. Naised leidsid puhtaid lappe ning Viktori pea mässiti kõvasti sisse. Hermine neelas ehmatuse vastu toeka klaasitäie viskit, mis ta läkastama ajas. Esimene hirm taandus ja juba poole tunni pärast mõistis Hermine, et pojaga juhtunud õnnetus on palju kergem, kui esimesel pilgul paistis. Liisa leidis takjatesse lennanud kingagi üles ja tõi Herminele.
„Sa oled tubli tüdruk,” leidis viskist leebunud Hermine. „Väga hea, et ei lubanud Viktoril liigutada. Kui suureks saad ja edasi virk oled, sobid võib-olla meile teenijaks.”
Naine pidas pausi ja vaatas seda kummalist tüdrukut. Natukese aja eest nii asjalik, nüüd aga segaduses, puuris Liisa varbaga teetolmus, käed seljal.
„Aitäh,” pigistas ta endast välja. No ei meeldinud see hülgepriske naine talle.
„Küll ma meeles pean.” Ja juba ta lippaski eemale. Hilda kahistas heintes.
„Tambet on ikka vapper,” sõnas Hilda, „Kuidas ta kohe julges selle masinaga sõitma hakata. Peaaegu oleks Viktori äragi tapnud. Ma nii kartsin.”
„Ma oleksin ka julenud,” oli Liisa kindel. Kohendas ennast siis kõhuli küünarnukkidele ja ohkas: „Üleni klaasist maja! Kui suur see võib olla?”
„Võib-olla nagu saun?” oletas Hilda.
„Või veelgi suurem.”
„Võib küll olla!”
„Minul hakkab ka klaasist maja olema. Kui suureks saan.”
„Kuidas sa nii palju raha saad?” ajas Hilda ennast pooleldi istuma.
„No ma saan suure maja kah, ja kui suur maja on, jägub raha klaasist maja jaoks küllalt.”
„Siis jah.”
„Võib-olla võtan Tambeti omale majja. Ta peab muidugi minuga väga hästi läbi saama. Väga kalliks pidama, siis võtan.”
„Kas mina tohin ka tulla. Ma olen hästi vaikselt. Ei sega üldse.”
„Sa võta endale Viktor.”
„Viktor on vist hea poiss.”
„Loru ainult.”
„Aga hea. Siis me saame sulle külla tulla, eks?”
„Muidugi saate. Sinul on ju siis ka klaasist maja.”
„Aga