Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon
medias res?” pakkusin. „Kindlasti polnud seda vaja. Selles mõttes, et hobune on ju suhteliselt võttes ikkagi kaunis suur …”
„Küsimus polegi ainuüksi suuruses, inglismann, vaid ka valmisolekus,” vastas Jamie ja heitis mulle vaigistava pilgu. „Ja niipalju kui mina aru saan, võib mees vajada säärases olukorras pisut turgutust. Ehkki igal juhul in medias res,” lisas ta. „Kas sa siis Horatiust ei ole lugenud? Või Aristotelest?”
„Ei. Ega siis kõik ka haritud saa olla. Ja Aristotelese vastu pole ma erilist huvi tundnudki, kui kuulsin, et ta paigutas naised oma loodusloolises süsteemis kuhugi ussikestest madalamale.”
„Abielus ei saanud see mees siis olla.” Jamie käsi liikus aeglaselt mööda mu selga ülespoole, sõrmitsedes läbi öösärgi selgrookühmukesi. „Vastasel korral poleks tal luud kindlasti märkamata jäänud.”
Ma naeratasin ja tõstsin omakorda käe tema põsesarnale, mis tõusuhoovusena võimust võtva punase habemetüüka keskelt selgelt ja puhtalt esile kerkis.
Seejuures märkasin, et väljas on taevas puhte eel heledaks tõmbunud; Jamie pea joonistus meie varjualuse heleda purjeriide taustal siluetina välja, ent nägu oli ometi selgesti näha. Tema ilmet vaadates tuli mulle täpselt meelde, miks ta õhtul põlvikud jalast ära oli võtnud. Kahjuks olime mõlemad pärast pikaleveninud pidustusi nii väsinud, et vajusime keset embust unne.
Ehkki väikese hilinemisega, mõjus see meenutus rahustavalt, sest pakkus seletust nii puntras öösärgile kui ka unenägudele, mis mu üles olid ajanud. Ometi tundnuksin teki all otsekui jahedate sõrmede puudutust ning mind läbistas värin. Frank ja Jamie olid väga erinevad mehed ning mul polnud vähimatki kahtlust, kes mind enne virgumist oli suudelnud.
„Suudle mind,” ütlesin ühtäkki Jamiele. Me kumbki polnud veel hambaid pesnud, aga mees riivas kuulekalt huultega minu omi ning kui panin käe talle kukla taha ja surusin ta endale lähemale, toetas keharaskuse ühele käele, et harutada lahti meie jalgade ümber keerdunud asemeriided.
„Noo?” lausus Jamie, kui olin temast lahti lasknud. Ta naeratas, nii et kissi tõmbunud sinised silmad paistsid hämaruses tumedate kolmnurkadena. „Ausalt öeldes, inglismann, pean ma paraku korraks väljas käima.”
Ta heitis teki pealt ja ajas end püsti. Maast, kus lamasin, avanes mulle tavatu vaatenurk, mis pakkus mehe pika linase öösärgi alt vilksamisi huvitavaid pilte. Lootsin, et see, mida näen, ei ole tema viimase õudusunenäo järelkaja, ent ei hakanud küsima.
„Tee siis kähku,” laususin. „Väljas läheb juba valgeks, inimesed ärkavad varsti ja lähevad liikvele.”
Jamie noogutas ja puges välja. Lamasin vaikselt ja kuulatasin. Eemal säutsus vaikselt paar lindu, aga sügis oli käes ning isegi päevavalgus ei vallandanud nüüd enam kevadele ja suvele omast lärmakat kontserti. Mägi ja siinsed rohked laagrid viibisid ikka veel unehõlmas, ent kusagil üsna kuulmisläve lähedal võis ümberringi juba aimata vaikseid ärkamiseelseid sahinaid.
Vedasin sõrmedega läbi juuste, sasides need õlgadel kohevamaks, ja keerasin end veepudelit otsides teisele küljele. Tundes seljal jahedat õhku, vaatasin üle õla, kuid juba koitis ja udu oli põgenenud; väljas oli hall, aga vaikne.
Puudutasin vasakus käes olevat kuldsõrmust, mis mulle eelmisel õhtul tagasi oli antud ning tundus pärast nii pikka aega ikka veel võõras. Ehk oli just Franki sõrmus ta minu unenäos esile mananud. Võib-olla puudutan seda täna laulatustseremoonial uuesti – kindla mõttega, lootuses, et ta näeb oma tütre õnne mingil moel minu silmade läbi. Praegu oli ta igatahes läinud ning mul oli selle üle hea meel.
Läbi õhu kandus minuni mingi tasane heli, vaevalt vaiksem kui kauge lindude sädin. Kusagil oli väike laps ärganud ja tegi korraks häält.
Kunagi olin arvanud, et olgu asjalood missugused tahes, abieluvoodis ei tohiks olla ruumi rohkem kui kahele inimesele. Arvasin nõnda praegugi. Paraku oli last raskem eirata kui endist armastust; Brianna ja Rogeri voodisse peab kas või väevõimuga mahtuma kolm. Purjeriide serv kerkis ning nähtavale ilmus Jamie ärev ja murelik nägu.
„Tõuse kähku ja pane riidesse, Claire,” ütles ta. „Sõdurid on jõe ääres üles rivistunud. Kus mu põlvikud on?”
Viskusin istukile ning eemal mäenõlval hakkasid põrisema trummid.
Madalamates kohtades lasus külm suitsjas udu; Heliconi mäe kohal lösutas pilv nagu ühtainsat muna hauduv kana ning õhk oli tinajas ja rõske. Vaatasin hämuseid silmi kissitades üle karedasse rohtu kasvanud platsi sinnapoole, kus seisis kogu oma toreduses, suursuguselt vihma eirates rivis üks kuuekümne seitsmenda mägismaarügemendi jagu, trummid kõmisemas ja kompanii torupillimängija ajamas vägevat joru.
Mul oli väga külm ja mu hing oli hirmus täis. Magama minnes olin lootnud saada ärgates kuuma kohvi ja toeka hommikueine, millele pidid järgnema kaks laulatust ja kolmed ristsed; kahel patsiendil pidin välja tõmbama hamba, ühel lõikama ära küüne, mille all oli mädanik, ning nende ja teistegi tavapäraste lustlike suhtlusvormide juurde pidi joodama viskit.
Selle asemel äratasid mind häirivad unenäod, millele järgnes natuke amelemist ja seejärel kisti mind välja külma vihma kätte, kus seisin nüüd, kurat võtaks, in medias res, et kuulata ilmselt mingit proklamatsiooni. Ja kohvist polnud lõhnagi.
Laagrisse heitnud mägismaalastel oli läinud natuke aega, et ajada end jalule ja vedada nõlvast alla, ning enne kui jõudis viimase noodini ja dissonantse vihinaga lõpetas, oli torupillimängija näost päris lilla. Mäekülgedel polnud kaja veel vaibunud, kui leitnant Archibald Hayes rivist välja oma meeste ette astus.
Leitnant Hayesil oli kandev ninahäälne Fife’i murraku varjund ja tuul oli tema poolt. Sellegipoolest kahtlesin, kas kõrgemal, tipu pool olevad inimesed suurt midagi kuulevad. Meie seisime kummatigi mäe jalamil, leitnandist vaevalt kahekümne jardi kaugusel, ning ehkki mu hambad plagisesid, kuulsin ometi iga sõna.
„TEMA EKSTSELLENTS ISAND WILLIAM TRYON, Tema Majesteedi kindralkapten ning nimetatud provintsi kuberner ja vägede ülemjuhataja annab teada,” luges Hayes häält tõstes ja lausa karjudes, et end üle tuule mühina, vee pladina ja inimeste ootusäreva sumina kuuldavaks teha.
Puud ja kaljud olid mähkunud nõretavasse uttu, pilved sülgasid jääkülma lörtsisegust vihma ning temperatuur oli iilitises tuules langenud päris mitu kraadi. Mu vasak külmatundlik säär hakkas kohast, kus olin kaks aastat tagasi luu murdnud, tuikama. Halbu endeid uskuv metafoorilembene inimene tunneks kindlasti kiusatust tõmmata selle vastiku ilma ja kuberneri teadaande vahel paralleele, mõtisklesin endamisi – mõlemad olid ühtviisi kõhedust tekitavad ja pahaendelised.
„Seejuures,” kõmistas Hayes, „on minuni jõudnud teateid, et läinud kuu 24. ja 25. päeval on Hillsborough’ linnas selle piirkonna ülemkohtu istungi ajal vaenulike kavatsustega kogunenud vihane ja lärmakas rahvahulk avaldamaks meelt valitsuse õiglaste meetmete vastu, rikkudes sellega avalikult selle riigi seadusi, rünnates jultunult Tema Majesteedi asekohtunikku, takistades teda seega täitmast oma ametikohustusi, pekstes ja vigastades nimetatud istungi ajal jõhkralt mitut inimest, mõnitades ja solvates ka muul moel häbitult Tema Majesteedi valitsust, pannes nimetatud kodanike ja nende vara vastu toime vägivallategusid, lastes kõlada toostidel, mis kuulutasid igavest hukatust nende seaduslikule ainuvalitsejale kuningas George’ile ja edu usurpaatorile …”
Hayes jäi korraks vait ja ahmis õhku, et siirduda järgmise lõigu juurde. Tõmmanud kopsud kuuldava vihinaga täis, luges ta edasi:
„Et eelmainitud vägivallategudes osalenud inimesed saaksid vastutusele võetud, edastan Tema Majesteedi nõukogu soovitusel ja nõusolekul käesoleva teadaandega kõigile Tema Majesteedi valitsuse rahukohtunikele käsu uurida hoolikalt ülal loetletud kuritegusid, võttes nende ette toodud isikult või isikutelt sellekohased tunnistused, mis edastatakse omakorda mulle ja esitatakse 30. novembril New Bernis peetavale peaassamblee istungile; kuni selle ajani on keelatud neid avalikult arutada.”
Veel üks sügav hingetõmme; Hayes oli näost