Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon
kiiluvees puhkenud vaikset jutukõma; pead pöördusid, pered kogunesid tihedamalt troppi, mehed liikusid ühe rühma juurest teise juurde ning Hayesi kõne sisu liikus suust suhu mööda mäeveeru ülespoole nendeni, kes olid seisnud liiga kaugel, et seda kuulda.
„Kas hakkame minema? Enne pulmi on veel palju teha.”
„Tõesti?” Jamie langetas pilgu ja vaatas mulle otsa. „Arvasin, et Jocasta käealused saavad söökide ja jookidega ise hakkama. Andsin viskivaadid Ulyssese hoolde – tema on soghan.”
„Ulysses? Kas ta oma paruka võttis kaasa?” See mõte pani mu muigama. Soghan oli see, kes kandis mägismaalaste pulmades hoolt, et kõigil oleks juua ja süüa; seda sõna võinuks tõlkida kui lustlikku, kerglast mehikest. Ulysses oli vist küll kõige tõsimeelsem mees, keda minu silmad eales olid näinud – isegi kui livree ja puuderdatud jõhvparukas välja arvata.
„Kui võttis, siis on see tal hommikuks ilmselt pea külge kinni jäänud.” Jamie vaatas taevasse, kuhu kogunes järjest madalamaid pilvi, ja vangutas pead. „Pulm päikses, pruut rõõmus,” tsiteeris ta. „Matus vihmas, laip rõõmus.”
„See ongi põhjus, miks šotlased mulle nii kangesti meeldivad,” sõnasin sarkastiliselt. „Neil on igaks elujuhtumiks vanasõna varnast võtta. Katsu sa ainult Bree ees midagi niisugust öelda!”
„Kelleks sa mind õige pead, inglismann?” nõudis Jamie, vaadates mind väikese muigega. „Ma olen ju tema isa või ei?”
„Muidugi oled.” Surusin maha ühtäkki pähe kerkinud mõtte Brianna teisele isale ning vaatasin üle õla, kas pole tütar äkki kuuldekaugusel.
Lähedal viibijate seast ei paistnud tema leegitsevaid juukseid küll silma. Brianna, vaieldamatult oma isa laps oli isegi kingadeta kuus jalga pikk ja teda oli rahvasummas peaaegu sama hõlpus märgata kui Jamietki.
„Ega need olegi pulmatoidud, millega ma tegelema pean,” laususin ja pöörasin Jamiele selja. „Pean valmistama eine ja lähen siis Murray MacLeodi hommikusele seansile.”
„Või nii? Kas ei öelnud sa, et väike Murray on soolapuhuja?”
„Ütlesin, et ta on rumal ja põikpäine ning seab rahva tervise ohtu,” vastasin. „See on pisut teine asi … mõistad?”
„Mõistan,” vastas Jamie naerdes. „Sul on siis plaanis teda harida … või tahad ta ära mürgitada?”
„Vaatame, millest rohkem kasu on. Kui muu ei aita, pean ehk kogemata tema lantseti puruks astuma – see on küll vist ainus moodus takistada teda inimestel aadrit laskmast. Aga lähme nüüd, mul on hirmus külm!”
„Nojah, lähme siis pealegi,” jäi Jamie nõusse, heites veel ühe pilgu sõduritele, kes seisid endiselt piki jõekallast rivis. „Väike Archie kavatseb hoida oma poisid ilmselt senikaua siin, kui rahvas on laiali läinud; nad hakkavad ka juba näost tsipa siniseks minema.”
Ehkki relvastatud ja täies mundris, ei seisnud mägismaalaste üksus enam kramplikult valvel; nendega tuli endiselt arvestada, ent nad ei mõjunud enam ähvardavalt. Poisikesed – ning sekka mõni tüdrukki – sagisid nende vahel, sakutades jultunult mõne kildiserva või sööstsid julgust kokku võttes puudutama läikivat musketit, ripnevat plaskut või pussi- või mõõgapidet.
„Abel, a charaid!3” Jamie peatus, et tervitada viimast Drunkard’s Creeki meest. „Kas oled juba linnupetet võtnud?”
MacLennan polnud naist kokkutulekule kaasa võtnud ja pidi seetõttu leppima toiduga, mis talle pudenes. Meid ümbritsenud rahvahulk muutus hõredamaks, aga tema seisis rahumeeli paigal, hoides kinni vihmavarjuks kiilaneva peanupu ümber seotud punase flanellräti nurkadest. Ootab ilmselt, et keegi teda hommikust sööma kutsuks, mõtlesin küüniliselt.
Seirasin tema tüüakat kogu, hinnates endamisi, kui palju võiks ta sisse vitsutada mune, putru ja praeleiba, ning võrreldes seda meie moonakorvide kokkukuivava sisuga. Muidugi ei keelanud toidunappus mägismaalastel kunagi külalislahkust osutada – igatahes mitte Jamiet, kes kutsus MacLennani meiega kaasa, mis siis, et mul tuli nüüd mõttes jagada kaheksateist muna kaheksa inimese asemel üheksa vahel. Praemunadest tuli niisiis loobuda, pidin riivima kartuleid ja neid munaseguga praadima ning laenama mäest üles minnes igaks juhuks Jocasta lõkke äärest veel pisut kohvi.
Kui minema hakkasime, libises Jamie käsi mööda mu selga ja tagumikku alla. Kiljatasin ebaväärikalt ning Abel MacLeod pööras pead ja vaatas mulle imestades otsa. Naeratasin talle rõõmsasti vastu ja surusin maha kiusatuse anda Jamiele jalaga veel üks vops, sedapuhku juba kaunis tugeva.
MacLeod pööras pea uuesti ära ja hakkas meie ees mäest üles rühkima, nii nobedasti, et kuuesabad kulunud pükstel ootusrõõmsalt hüplesid. Jamie aitas mind küünarnukist toetades üle kivide ronida, kummardudes seejuures, et pomiseda mulle kõrva:
„Mis kuradi pärast sa alusseelikut selga ei pannud, inglismann?” sosistas ta. „Sul pole seeliku all mitte kõige vähematki – külmetad end sedaviisi veel surnuks!”
„Tõsi mis tõsi,” vastasin lõdisedes, ehkki mantel oli mul seljas. Tõtt öelda kandsin küll kleidi all linast hamet, ent see ei pakkunud pisimatki kaitset talviselt jäise tuule eest, mis puhus mu seelikust läbi justkui marlist.
„Eile oli sul kena villane alusseelik. Mis sellest sai?”
„Ära parem küsi,” põiklesin vastusest kõrvale.
Jamie kulmud kerkisid seepeale kõrgele, aga enne kui ta jõudis hakata edasi pärima, kostis meie selja tagant karjatus.
„Germain!”
Pöördusin ning nägin väikest blondi pead, mille omanik juuste lehvides mööda kivist nõlva alla kihutas. Kaheaastane Germain, kelle ema oli parajasti ametis hiljuti sündinud õega, oli juhust kasutades vargsi eemale hiilinud ja sööstnud sõdurite rivi poole. Et püüdjate käest pääseda, tormas ta ummisjalu kallakust alla, kogudes üha kiirust nagu veerev kivi.
„Fergus!” karjus Marsali. Kuuldes end hüütavat katkestas Germaini isa vestluse ja pöördus just sel hetkel, kui poeg kivi taha komistas ja käkaskaela kukkus. Otsekui sündinud akrobaat ei teinud poisike katsetki end päästa, vaid tõmbas end siilina kerra, langes graatsiliselt alla ja maandus, üks õlg ees, rohtunud mäeküljele, tuhisenud kahurikuulina läbi sõdurite aheliku, sööstis ta üle kiviplatoo ja plartsatas jõkke.
Rahvast käis läbi ärev ohe ja hulk inimesi hakkas jooksma nõlvakust alla, et jõuda appi, aga üks sõdur oli juba jõe ääres. Ta laskus põlvili, torkas täägiotsa lapse hõljuvatest riietest läbi ning vinnas vettinud pambu kalda äärde.
Fergus kahlas madalasse vette ja sirutas käed, et tilkuv poeg vastu võtta.
„Merci, mon ami, mille merci beaucoup,” ütles ta noorele sõdurile.
„Et toi, toto,” lisas ta ja raputas puristavat poisikest tasa. „Comment ça va4, sa väike chowderheid5?”
Sõdur näis olevat pisut ehmunud, aga mul polnud aimugi, kas põhjus peitus Ferguse omapärases kõnepruugis või puuduvat vasakut kätt asendavas läikivas konksus.
„Nüüd on vist kõik korras, söör,” ütles ta ujedalt naeratades. „Ei usu, et talle sellest midagi halba sünnib.”
Ühe tamme tagant ilmus äkki nähtavale Brianna, kuue kuu vanune Jemmy õlal, ning võttis pisikese Joani Marsalilt sujuva liigutusega enda sülle.
„Las ma hoian Joaniet,” ütles ta, „hoolitse sina Germaini eest.”
Jamie heitis raske mantli õlgadelt ja andis Marsalile, kelle käed olid beebist vabaks saanud.
„Kuule, ütle tollele sõdurpoisile, kes ta päästis, et tulgu ja jagagu meie lõkkesoojust,” lausus ta naisele. „Me suudame veel ühe suu ära toita, eks ju, inglismann?”
„Muidugi,”
Mu sõber! (gaeli k).
Aitäh, sõber, tuhat tänu. Ja sulle, väike vurrkann. Kuidas sul on? (pr k).
Totuke, lollike (gaeli k).