Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon
jalgadega nagu tuuleveski ning haisev kollakas ollus hakkas lohmaka mähkme serva vahelt välja valguma.
„Päh,” laususin lühidalt ning seadsin last endast eemal hoides sammud rajalt kõrvale, sinnapoole, kus üks ojake mööda mäekülge alla lookles, mõeldes endamisi, et kui veevärgi ja autode taoliste mugavusteta saan ehk hakkama, siis elastsetest mähkmepükstest tunnen mõnikord küll kurjal kombel puudust. Rääkimata juba tualettpaberirullidest.
Leidsin oja kaldal sobiva lapikese maad, mida kattis paks kiht kuivanud lehti. Laskunud põlvili ja laotanud mantlihõlma maha, asetasin Jemmy neljakäpakil sellele ja tõmbasin lögased lapid ära, vaevumata neid lahti harutama.
„Uiii!” tegi laps üllatunult, kui külm õhk peput puudutas. Ta surus väiksed paksud tuharad kõvasti kokku ja tõmbas küüru selga nagu roosa kärnkonn.
„Haa,” kuulutasin mina, „kui pepusse puhuv külm tuul on sinu meelest paha, mis sa siis veel sellest arvad?” Krahmasin maast peotäie niiskeid kollakaspruune lehti ja asusin teda kiirete liigutustega puhtaks pühkima. Üsna rahulik laps, nagu ta oli, siples ja vingerdas Jemmy küll pisut, kuid ei tõstnud kisa, vaid piirdus sellega, et tegi peenikese häälega „iiiii”, kui tema voldivahesid puhastasin.
Pöörasin ta ümber ja allutasin kätt ettevaatuse mõttes ohtliku koha ees hoides samasugusele töötlusele tema intiimsed kehaosad, saades vastutasuks laia hambutu naeratuse.
„Ohoo, sa oled ikka tõeline mägismaa mees,” sõnasin talle vastu naeratades.
„Ja mida sa selle lausega õieti öelda tahad, inglismann?” Tõstsin pilgu ja nägin Jamiet, kes seisis puu najale toetudes teisel pool oja. Tema julgetes värvides tartan ja valge linane särk tõusid luitunud sügislehtede taustal eredalt esile; seevastu näojume ja juuste poolest oli ta pesueht metsaelanik, need olid pronksikarva ja ruuged; tuul sasis neid ja pani need samamoodi tantsisklema kui pea kohal rippuvad tulipunased vahtralehed.
„Noh, nagu näha, ei tee ka tema külmast ega rõskusest väljagi,” vastasin oma toimetustega lõpule jõudes ja viimast peotäit ligaseid lehti eemale visates. „Mis muusse puutub, siis … nojah, mul pole poisslastega varem just teab kui palju pistmist olnud, aga kas pole see ikkagi pisut varaküps?”
Võtsin käe ära ning Jamie suunurk kerkis, kui ta kummardus uudistama selle varjust avanenud vaatepilti. Tilluke ripats seisis püsti, jäik nagu mu pöial ja umbes sama suur.
„Aa, ei,” lausus ta. „Olen näinud palju pisikesi paljaid poisse. Nende kõigiga juhtub seda aeg-ajalt.” Jamie kehitas õlgu ja tema suu venis laiemalt naerule. „Aga ma ei julge väita, et see puudutab ainult šoti poisse …”
„Küllap on see niisugune anne, mis areneb aastatega edasi,” torkasin jahedalt. Viskasin räpase hilbu oja teisele kaldale, kus see Jamie jalge ette maha latsatas. „Ole kena, võta nõelad välja ja loputa see läbi.”
Jamie pikk sirge nina tõmbus kergelt kirtsu, aga ta laskus vastu puiklemata põlvili ja noppis kakase riidehilbu kahe näpu vahel maast üles.
„Aa, sinna su alusseelik siis läkski,” lausus ta. Mina olin samal ajal avanud vööl rippuva mahuka tasku ja võtnud sealt välja puhta kokkuvolditud neljakandilise riidetüki. See polnud pleegitamata linane nagu mu mehe käes olev riideese, vaid paks pehme mõnus sagedasti pestud villane flanell, mis oli sõstramahlaga kahvatupunaseks värvitud.
Kehitasin õlgu, kontrollisin, kas Jemmylt pole oodata uusi plahvatusi, ja tõstsin ta, potsti, puhtale riidele.
„Meil on kolm mähkmetes titte ning vihmase ilmaga ei kuiva miski korralikult ära, seepärast on puhaste lappidega kitsas käes.” Kõiki meie perekonna laagriplatsi ümbritsevaid põõsaid ehtis tuules plagisev pesu, mis oli sandi ilma tõttu enamjaolt ikka veel märg.
„Võta.” Jamie küünitas end üle kitsukese kivide vahel vuliseva oja ja ulatas mulle vanast mähkmest võetud haaknõelad. Võtsin need ettevaatlikult vastu, et ühtki vette ei pillaks. Mu sõrmed olid külmast kanged, aga nõelad olid hinnalised. Bree oli teinud need kuumutatud traadist ning Roger oli meisterdanud neile tema jooniste järgi puidust pea. Võta või jäta, pesuehtsad haaknõelad, ehkki pisut suuremad ja algelisemad kui tänapäeva omad. Nende ainus häda peitus liimis, millega pea nõela külge kinnitati. See oli tehtud keedetud piimast ja kapjade küljest trimmitud kaabetest ega olnud päris niiskuskindel, mistap nõelapäid tuli aeg-ajalt uuesti külge liimida.
Mässisin palaka kenasti Jemmy niuete ümber ja kinnitasin nõelaga, vaadates muigamisi puidust peakest. Bree oli võtnud ühe satsi ja uuristanud iga nupukese sisse väikese naljaka konna – kõigi näol lai hambutu naeratus.
„Tore on, konnapoiss, sellega oleme nüüd ühel pool.” Mähe kinnitatud, istusin maha ja tõstsin Jemmy endale sülle, siludes tema särki ja proovides teda uuesti teki sisse mässida.
„Kuhu Duncan läks?” küsisin. „Kas leitnandi juurde?”
Pestava lapi kohal küürakil, raputas Jamie pead.
„Ütlesin, et ta esialgu veel ei läheks. Ta ju oli rahutuste ajal Hillsborough’s. Parem oodaku natuke aega; kui Hayes peaks hiljem küsima, saab ta puhta südamega vanduda, et ükski siin viibiv mees ei osalenud mässus.” Ta tõstis pea ja naeratas mornilt. „Ega neid õhtuks siia enam jäägi.”
Vaatasin, kuidas Jamie oma suurte osavate kätega puhtaks loputatud riidehilpu välja väänab. Paremal käel olevaid arme polnud enamasti vaat et nähagi, aga praegu kerkisid need külmast punetaval nahal sakiliste valgete joontena esile. Kogu see värk tegi mind natuke murelikuks, ehkki otsest pistmist ei paistnud sel meiega olevat.
Enamasti ei tundnud ma kuberner Tryonile mõeldes muud kui ebamäärast tõrksust. Lõppude lõpuks elas ta ju New Bernis oma mõnusas uues lossis ning meie väikesest Fraserimäe asundusest turvaliselt lahutatud kolmesaja miili ulatuses paiknevate rannikulinnade, sisemaaistanduste, männimetsade, mägiplatoode, ligipääsmatute mäestike ja sulaselge inimasustuseta kõnnumaaga. Tal oli niigi küllalt palju muresid, sealhulgas Hillsborough’s mürgeldanud isehakanud reguleerijad ning korrumpeerunud šerifid ja kohtunikud, kes olid nood rahutused põhjustanud, seepärast poleks tal tohtinud jätkuda aega meie peale mõeldagi. Lootsin, et ei jätku.
Mureks andis paraku põhjust asjaolu, et kuberner Tryon oli annetanud Jamiele Põhja-Carolina mägedes suure maavalduse ning Tryonil endal oli tagataskus väike, kuid tähtis trump: Jamie oli katoliiklane. Ning seaduse järgi tohtis riik maad kinkida ainult protestantidele.
Katoliiklasi oli koloonias vähe ja neil polnud oma organisatsiooni, seepärast ei tõusnud usuküsimustest peaaegu kunagi tüli. Polnud ei katoliku kirikuid ega preestreid. Isa Donahue oli Baltimore’ist Jocasta palvel raskusi trotsides kohale sõitnud. Jamie tädi Jocasta ja tema kadunud abikaasa Hector Cameron olid olnud siinses šotlaste kogukonnas nii pikka aega mõjuvõimsad inimesed, et kellelgi poleks pähe tulnud seada kahtluse alla nende religioosseid vaateid, ning minu arvates teadsid üksnes vähesed šotlased, kellega koos me siin terve nädala olime pidutsenud, et oleme paavstimeelsed.
Varsti pidid nad seda paratamatult märkama. Juba aasta eest kihlunud Bree ja Rogeri – koos veel kahe Bremertonist pärit katoliiklasest paari ning Jocasta ja Duncan Innesi – pidi laulatama preester.
„Archie Hayes,” laususin äkki. „Kas ta on katoliiklane?”
Jamie riputas märja riide lähimale oksale ja raputas märgi käsi.
„Ma pole küsinud,” vastas ta, „aga ei usu. Tema isa igatahes ei olnud, niisiis oleks see temast imelik – ohvitser nagu ta pealegi on.”
„Seda küll.” Šoti päritolu, vaesus, see, et ta oli kunagi kuulunud jakobiitide hulka – juba ainuüksi needki takistused panid imestama, et Hayesil oli õnnestunud tõusta nende kiuste praegusele positsioonile – papismi häbiplekk olnuks liig mis liig.
Ega see õieti olnudki leitnant Hayes oma sõduritega, kes mulle muret tegi, vaid hoopis Jamie. Pealtnäha oli ta küll sama rahulik ja vaospeetud kui alati, suunurgas muutumatu muie. Aga ma tundsin teda liiga hästi; olin märganud tema parema käe jäigastunud, Inglise