Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon
oli vaevaline liikuda. Enamikul uusasukatel polnud ei hobust ega muula ning nad pidid läbima kogu tee jala.
Mul oli tarvis võtta endale hetk aega, et koguda jõudu ja koondada mõtteid. Mu mõtted polnud siiski ametis hommikusöögi korraldamise ega pulmadega, isegi mitte kavandatud operatsiooniga. Need olid täis koduigatsust ja suunatud kaugemale ette – aega, kui see retk oli jäänud seljataha.
Fraserimägi asus kõrgel läänepoolsetes mägedes, eemal kõigist linnadest ja isegi teedest. Sellesse eraldatud ja üksildasse paika sattus vähe võõraid. Asukaidki oli seal kasinalt, ehkki viimasel ajal oli elanikke hakanud seljandikule juurde tulema. Jamiele eraldatud valdustesse oli tema vastutuse all endale kodupaiga leidnud üle kolmekümne perekonna. Enamikku uustulnukaid oli ta tundma õppinud Ardsmuiri vanglas. Oletasin, et ka Chisholm ja McGillivray on endised vangid; Jamie oli andnud avalikult teada, et niisugused mehed on tema maal teretulnud, ega kavatsenud oma kutsest taganeda, hoolimata sellest, kui kulukaks meil läheb neid aidata … või kas me saame seda endale lubada.
Minust lendas hääletult mööda üks ronk, aeglaselt, rasketel tiibadel, suled vihmast vettinud. Rongad olid uudisetoojad ning arutlesin endamisi, kas too siin edastab häid või halbu. Linnud enamasti sellise ilmaga ei liikunud, sestap pidi ta kandma mingit tähtsat ennet.
Koputasin endale käepäkaga vastu pead, et tõrjuda ebausklikke mõtteid. Pruukis ainult mõnda aega mägismaalaste keskel elada, kui hakkasid igas kivis ja puus endeid nägema.
Aga võib-olla oskasidki need meid hoiatada. Siin mäenõlval ümbritsesid mind igast küljest inimesed; teadsin seda, ent tundsin end olevat oma vihma- ja udukookonis ometi ihuüksi. Ilm oli sama külm kui enne, aga minul oli soe. Veri trummeldas üsna naha all ja tundsin, kuidas peopesad hõõguma hakkavad. Sirutasin käe välja ja puudutasin mändi, mis kasvas mu kõrval, iga okka tipus värelev piisk, koor niiskusest tume. Hingasin sisse selle lõhna ja tundsin nahal vett nagu jahedat auru. Minu ümber langes vaikset vihma, mis summutas kõik helid ja leotas läbi riided, kuni need mu kehale liibusid – sama pehmelt kui pilved mäetipule.
Jamie oli mulle kunagi öelnud, et peab elama mägedes, ning nüüd ma mõistsin, miks, ehkki poleks parimagi tahtmise juures osanud seda teadmist sõnadesse panna. Kõik mu mõttekübemed pudenesid laiali, kuulasin üksnes kivide ja puude juttu ning kuulsin, kuidas kusagil allpool mägikell ühe korra lõi.
Kes teab, kui kaua ma seal niiviisi lummatuna oleksin seisnud, hommikusöök sootumaks ununenud, kui kivide ja puude hääl poleks lähedal kulgevalt teerajalt kostvate sammude ees korraga vaibunud ning taganenud.
„Proua Fraser.”
See oli Archie Hayes ise, vihma kiuste täies mundris, kübar peas ja mõõk vööl. Kui talle ehk valmistaski üllatuse näha mind seismas üksipäini raja kõrval, siis välja ta seda igatahes ei näidanud, vaid painutas tervituseks viisakalt pead.
„Leitnant.” Vastasin tema kummardusele, tundes, kuidas põsed õhetama löövad, otsekui oleks ta tabanud mind vannist.
„Kas teie abikaasa on kusagil lähedal, armuline proua?” küsis Hayes otsekui möödaminnes. Kimbatusest hoolimata tundsin endas kerget ärevusetorget. Nooruke kapral MacNair oli saadetud Jamiet leitnandi juurde viima, ent polnud oma ülesandega toime tulnud. Kui mägi oli nüüd ise Muhamedi juurde ilmunud, pidi asi olema tõsine. Kas Hayes kavatses kiskuda Jamie reguleerijatevastasesse nõiajahti?
„Küllap vist. Tõtt-öelda ei oska ma öelda, kus ta praegu on,” vastasin, hoidudes vaatamast ülespoole, kus paistis kastanite vahelt Jocasta suure telgi terav purjeriidest tipp.
„Nojah, ilmselt on tal palju tegemist,” vastas Hayes sundimatult. „Temasugusel mehel on siin käed tööd täis – kärajate viimane päev ju ikkagi.”
„Jah. Arvatavasti küll … ee … jah.”
Vestlus vaibus ja tundsin ärevust üha kasvamas, mõeldes, kuidas pagan pidin ma pääsema kohustusest kutsuda leitnant hommikust sööma. Lahkuda sõna lausumata ja pruukosti pakkumata olnuks isegi inglannast liiga häbematu.
„Ee … kapral MacNair ütles, et soovite näha ka Farquard Campbelli,” kohmasin, haarates härjal sarvist. „Võib-olla läks Jamie talle sõna viima. Pean silmas härra Campbelli.” Osutasin abivalmilt mäe kaugema nõlva poole, kus vastasnõlval Jocasta telgist peaaegu veerand miili eemal paiknes Campbellide perekonna laagriplats.
Hayes pilgutas silmi ning tema ripsmetelt langes vihmapiisku ja veeres mööda põski alla.
„Ja-jah,” sõnas ta. „Võib-olla tõesti.” Leitnant seisis veel viivu ja kergitas siis mulle kübarat. „Head päeva, madam.” Siis pöördus ta ning hakkas minema mööda rada üles – Jocasta telgi poole. Seisin ja vaatasin talle järele, kogu hingerahu ühekorraga kadunud.
„Kurat,” sajatasin vaikselt ja hakkasin minema, et hoolitseda hommikusöögi eest.
2
Leivad ja kalad 6
Olime valinud laagriplatsiks suurest teest tublisti kõrvale jääva väikese kivise lagendiku, kust avanes hea vaade all asuvale avarale jõekaldale. Läbi hõredate astelpõõsaste alla vaadates nägin siin-seal rohemusta tartani välgatusi, kui viimased sõdurid rahva sekka kadusid. Archie Hayes õhutas oma sõdureid kokku tulnutega suhtlema ning nood olid enamjaolt rõõmuga valmis tema korraldust täitma.
Kas Archie käsk johtus kavalusest, kitsidusest või lihtsalt heast südamest, seda ma ei teadnud. Tema sõdurite hulgas oli palju noori, kodust ja perest eemale kistud poisse, kes tundsid rõõmu, et said jälle kuulda šotlaste hääli, istuda hubase lõkke ääres, lasta pakkuda endale putru ning nautida soojust ja kodusust.
Puude vahelt välja jõudes nägin Marsalit ja Lizziet sekeldamas Germaini jõest välja õngitsenud noore sõduri ümber. Fergus seisis lõkke ääres, märgadest riietest kerkimas udejat auru, ja kuivatas prantsuse keeles pomisedes ühe käega kiiresti käteräti abil Germaini. Konks toetas poisikese õlga, et too paigal püsiks, ning blond pea jõnksus edasi-tagasi, kusjuures Germaini nägu oli isa sõitlemisest hoolimata häirimatult rahulik.
Ei Rogerit ega Briannat olnud kusagil näha, aga see-eest märkasin paraja ehmatusega lagendiku teises servas istumas Abel MacLennanit ja näkitsemas toki otsa torgatud lõkkel küpsenud leivatükki. Jamie oli juba tagasi, kaasas laenatud toit, mida ta lõkke ääres maas lahti pakkis. Ta kortsutas endamisi kulmu, kuid mind nähes tema nägu selgines.
„Seal sa oledki, inglismann,” lausus ta ja tõusis püsti. „Miks sul nii kaua aega läks?”
„Leitnant otsib sind,” sosistasin talle lähemale kummardudes.
„Noh, seda ma juba tean, inglismann,” ütles Jamie täiesti normaalse häälega. „Küll ta mu varsti üles leiab.”
„Jah, aga …hm.” Köhatasin ja vaatasin kulme kergitades tähendusrikkalt kord Abel MacLennani, kord noore sõduri poole. Jamiel olid külalislahkusest oma kindlad arusaamad, ta poleks lasknud sündida, et keegi tema katuse all vahistatakse, ning kahtlustasin, et sama nõue kehtib ka laagrilõkke kohta. Noor sõdur ehk ei söandaks MacLennanit arreteerida, kuid olin kindel, et leitnant ei lööks kõhklema.
Jamiele näis miski nalja tegevat. Ta kergitas omakorda kulme, võttis mul käsivarrest kinni ja viis mu noormehe juurde.
„Mu armas,” lausus ta ametlikult, „kas tohin tutvustada sulle reamees Andrew Ogilvied, kes on pärit Kilburnie külast? Reamees Ogilvie, saage tuttavaks: minu naine.”
Reamees Ogilvie, ruske näo ja tumedate lokkis juustega poiss, punastas ja tegi kummarduse.
„Teie teenistuses, madam.”
Jamie pigistas kergelt mu käsivart.
„Reamees Ogilvie rääkis mulle just äsja, et nende rügement asub teele Virginia osariiki Portsmouthisse, et istuda seal laevale ja seilata Šotimaale. Olete kindlasti rõõmus, et pääsete jälle koju?”
„Oojaa, söör!” vastas poiss
Matt 14:13–21