Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon
et meie inimesi polnud Hillsborough’ rahutustes osalenud.
„… presbüterlane,” lausus Jamie parajasti. Ta vaatas hapult naeratades minu poole. „Nagu noor Roger.”
See, mis mul ennist mälusopis kripeldas, leidis ühtäkki oma koha.
„Sa teadsid seda,” ütlesin ma. „Sa teadsid, et Roger pole katoliiklane. Nägid ju teda Snaketownis ristimas last, kui olime ta … indiaanlastelt ära võtnud.” Nägin, kuidas üle Jamie näo libises vari, ja hammustasin huulde, ehkki oli juba hilja. Kui olime võtnud endaga kaasa Rogeri … ja jätnud tema asemele Jamie armsa nõo Iani.
„Jah, teadsin küll,” tunnistas Jamie.
„Aga Bree …”
„Tema abielluks selle poisiga ka siis, kui too oleks hotentott,” ei lasknud Jamie mul lõpetada. „Seda näeb isegi pime. Ja ega ma panekski pisi-Rogele suurt pahaks, kui ta hotentott oleks,” lisas ta mõnevõrra üllatuslikult.
„Ei paneks või?”
Jamie kehitas õlgu ja astus üle ojanirekese minupoolsele kaldale, pühkides märgi käsi pleediserva külge.
„Roger on tubli poiss ja süda on tal õigel kohal. Ta on võtnud maimukese omaks, tegemata tüdrukule ainsatki etteheidet. See ongi mehetegu … aga mitte iga mees ei tuleks sellega toime.”
Heitsin tahtmatult pilgu Jemmyle, kes lamas mõnusasti minu süles. Kui ma tavaliselt ikka hoidusin sellele mõtlemast, siis mõnikord ei suutnud, vaid otsisin lapse lihtsast ja rõõmsameelsest näost jooni, mis võiksid reeta tema päris isa.
Brianna oli olnud Rogeriga kihlatud ja temaga korra maganud; kaks päeva hiljem oli Stephen Bonnet ta vägistanud. Võimatu oli kindlaks teha, kumb on lapse isa, ning esialgu polnud Jemmyl plaanis sarnaneda vähimalgi määral kummagagi. Praegu lutsis ta ülimalt keskendunud ilmel raevukalt rusikat ja meenutas oma pehmete punakuldsete beebiudemetega kõige rohkem Jamiet ennast.
„Nojah. Aga miks sa siis tahtsid, et preester Rogerit manitseks?”
„Noh, nad abielluvad ju nii või teisiti,” vastas Jamie arukalt. „Põnni tahan lasta siiski katoliku usku ristida.” Ta kattis Jemmy pea õrnalt oma suure kämblaga ja silitas pöidlaga väikseid punaseid kulme. „Mõtlesin, et kui tekitan MacKenzie ümber pisut tüli, annavad nad selle mürakarust vennikese asjus kergemini järele, mis?”
Hakkasin naerma ja tõmbasin tekiserva Jemmyle paremini kõrvade ümber.
„Ja mina veel arvasin, et Brianna tõmbas sinul naha üle kõrvade.”
„Ta ise arvab sedasama,” vastas Jamie muiates. Ta kummardus äkki ja suudles mind.
Jamie huuled olid pehmed ja väga soojad. Neil oli leiva ja või maitse ning temast hoovas tugevat värskete lehtede ja pesemata mehelõhna, mille tagant aimus vaevu tajutavat mähkmehõngu.
„Oi, see oli mõnus,” laususin heakskiitvalt. „Tee veel.”
Meid ümbritses metsavaikus – metsale ainuomane hääletus. Polnud kuulda ei linde ega loomi, üksnes lehed sahisesid pea kohal ning jalge ees vulises vesi. Lakkamatu liikumine, lakkamatud hääled, ent selle kõige keskel häirimatu rahu. Mäel oli palju inimesi ning enamik neist kaunis ligidal, aga just siin ja sellel hetkel võinuks arvata, et viibime ihuüksi Jupiteril.
Avasin silmad ja ohkasin, nautides õndsust. Jamie naeratas ja pühkis mu juustelt sinna langenud kollase lehe. Minu kätel lebas laps, raske soe kandam, kogu universumi keskpunkt.
Raatsimata häirida seda hääletust, vaikisime mõlemad. Tundub, nagu seisaksime keerleva vurri tipus, mõtlesin ma; meid ümbritseb sündmuste ja inimeste keeris ning üksainus siia- või sinnapoole astutud samm paiskaks meid tagasi selle keeristormi keskele, aga siin keskpunktis valitses rahu ja vaikus.
Tõstsin käe ja pühkisin Jamie õlalt maha pundi vahtraseemneid. Korraga haaras ta mu käe ja tõstis nii ägedalt huultele, et lausa ehmusin. Huuled, mis mu pöidla all olevat lihavat padjandit Veenuse kühmu, armastuse pesapaika puudutasid, olid kummatigi õrnad ja keeleots soe.
Ta tõstis pea ning tundsin peopesal äkilist jahedust – seal, kus luuna valendas vana arm. Naha sisse lõigatud J-täht, märk, millega mees mind enda omaks oli tunnistanud.
Ta asetas pihu mu näole ja surusin selle ise kõvemini vastu nahka, otsekui võiksin niiviisi tunda oma külmal põsel seda luituma hakanud C-tähte, mida kandis peopesal Jamie. Kumbki ei rääkinud, aga tõotus oli antud nagu juba ükskord varemgi, pühas paigas, jalad klibuse ojasängi veerel, pea kohal sõjaoht, aeg ajuliivana muutlik. Sõda ei olnud veel lähedal, esialgu igatahes mitte. Aga ma kuulsin selle lähenemist trummipõrinast ja proklamatsioonist, nägin seda helkivas terases, tundsin selle hirmu Jamiele otsa vaadates oma südames ja luudes.
Jahedus oli taandunud ja kuum veri tuksles mu käes, just nagu tahaks lõhestada vana armi ja päästa mehe nimel uuesti voolama mu südamevere. See oli tulekul ja ma ei saanud seda peatada.
Aga sedapuhku ei kavatsenud ma enam tema kõrvalt lahkuda.
Kõndisin Jamie kannul puude vahelt välja ning ületanud maalapi, kus kivid vaheldusid liiva ja rohututtidega, jõudsime hästi sissetallatud teerajani, mis viis üles meie laagriplatsi juurde. Rehkendasin mõttes uuesti üle hommikusöögivarud ja püüdsin sobitada neid teadmisega, et Jamie oli kutsunud meie einet jagama veel kaks peret.
„Robin McGillivray ja Geordie Chisholm,” ütles ta, hoides üht oksa, lastes mul edasi minna. „Mõtlesin, et peaksime osutama neile külalislahkust; nad kavatsevad end samuti Fraserimäel sisse seada.”
„Kas tõesti?” laususin, tõmbudes küüru, kui oks minu järel tagasi vibutas. „Millal? Ja kui palju neid on?”
Need olid tähtsad küsimused. Talv oli tulekul – juba liiga lähedal, et jõutaks endale peavarjuks ehitada kas või kõige algelisematki onni. Need, kes praegu mägedesse tulid, pidid elama kas meiega koos suures majas või mahutama end hulgakesi piki seljandikku paiknevatesse väikestesse asunikuonnidesse. Mägismaalased suutsid vajaduse korral elada, olid valmis elama ja elasidki kümnekesi ühes toas. Minu inglaslik külalislahkus nii kaugele ei küündinud, sestap lootsin, et seda pole tarvis.
„McGillivraysid on kuus ja Chisholme kaheksa,” lausus Jamie naeratades. „McGillivrayd tulevad küll alles kevadel. Robin on relvasepp, talle jätkub Cross Creekis talvel tööd ning pere elab Salemis sugulaste pool – tema naine on sakslane –, kuni ilmad soojemaks lähevad.”
„Oh, see on hea.” Hommikust sööb järelikult neliteist inimest peale minu ja Jamie, Rogeri ja Bree, Marsali ja Ferguse, Lizzie ja tema isa – et me Abel MacLennanit ära ei unustaks! – ning nojah, siis veel muidugi tolle sõdurpoisi, kes oli päästnud Germaini – kokku tegi see kakskümmend neli.
„Lähen laenan tädilt kohvi ja riisi, eks?” Jamie oli mulle näkku vaadates mõistnud, et hakkan paanikasse minema. Ta hakkas naerma ja sirutas käed lapse järele. „Anna see poisu siia; me läheme külla, et saaksid segamatult süüa teha.”
Vaatasin väikese kergendustundega neile järele. Üksi, olgu või üürikest aega! Tõmbasin kopsudesse sügava sõõmu niisket õhku ja kuulsin kapuutsil vihma vaikset sabinat.
Mulle meeldisid kärajad ja rahvapeod, aga olin sunnitud endale tunnistama, et mitu päeva järjest hommikust õhtuni inimeste keskel viibida oli pingutav ja hakkas pikapeale närvidele käima. Kui oli juba nädal aega üksteisel külas käidud, mokalaata peetud, tohterdatud iga päev tõbiseid ja lahendatud pidevaid väikesi kriisiolukordi, mis suures sugulaste ringis algelistes tingimustes elades paratamatult tekivad, olin valmis uuristama endale puutüve alla koopa ja ronima sinna peitu, et veeta kas või veerand tundigi üksinduses.
Paraku tundus just sel hetkel, et see vaev jääb mul ära. Ülalt mäeveerult kostis hõikeid, hüüatusi ja torupillimängu; kärajad, mille hoogu kuberneri proklamatsioon oli pärssinud, hakkas uuesti jõudu koguma, pöörduti tagasi oma lõkke juurde, platsile, kus peeti võistlusi, teisel pool oja olevate loomaaedikute manu või sinna, kus üles seatud veovankritest müüdi kõike, lintidest