Vaata oma hinge. Valerie Russel
el
Vaata oma hinge
1. peatükk
HÄGUNE VALGUSLAIK VÕBELES ja liikus siis tagasi, võttis järk-järgult täpsemaid piirjooni ja muutus viimaks valge steriilse peakattega inimese näoks. Silmad olid sõbralikud ja inimene naeratas talle heakskiitvalt.
“Kõik on normaalne,” ütles see hääl, seekord selgemalt. “Teil on vedanud, mu kallis. Nüüd on juba kõik hästi.”
Hääl ja nägu ei sobinud millegipärast kokku. Julia sulges hetkeks silmad, avas need ja püüdis oma pilgu keskendada teisele valges kitlis inimesele, kes ta voodi kõrval seisis. Mees polnud noor, oli väikest kasvu ja jässakas. Mütsi alt paistsid korralikult hooldatud liivakarva lühikesed juuksed. Jahedad sõrmed hoidsid pulssi katsudes Julia randmest, silmad kellale pööratud. Lõpuks doktor noogutas ja vaatas talle rahulolevalt naeratades otsa.
“Panite meid muretsema, kuid nüüd tundub, et kõige hullem on möödas. Te ei jõua ringigi vaadata, kui oleme teid juba jalgele pannud. Kuidas te end tunnete?”
“Kuidagi imelikult,” sosistas Julia vastuseks.
Keel ei allunud ta tahtele, huuled olid nagu võõrad.
“Ma ei usu, et ma…”
Ta vaevukuuldav hääl vakatas, laubale tekkis kortsuke.
“Kus ma olen?”
“Otterbridge General’is,” oli mehe lakooniline vastus. “Teid toodi siia pärast õnnetust.”
“Õnnetust?”
“Te ei mäleta? Noh, pole midagi, pole midagi. Pääsesite vaid suure muhuga peas. Kas teate, teil on väga heasüdamlik kaitseingel.”
“Peas?”
Tinaraske käsi sirutus selle koha poole, kus pulseeris ja oli valus, kuid sidet puudutades kukkus abitult tagasi.
“Valutab,” kaebles ta ebakindlalt. Pea oli nagu vatti täis ja Julial oli raskusi mõistmisega.
“Kaua ma juba siin olen olnud?”
“Umbes seitse tundi,” vastas arst. “Arvan, et praeguseks vestlusest piisab, missis Mennering. Hiljem, kui olete puhanud, on piisavalt aega küsimusi esitada. Teie…”
Kuid naine ei kuulanud teda enam. Missis Mennering? Kes see missis Mennering on? Siin on küll mingi eksitus. Udu tema teadvuses hajus pisut, kuigi ta ei suutnud kuidagi meenutada, mis õnnetus temaga oli juhtunud.
“Gardner,” ütles ta. Aistingud naasid. Ta tundis, et tema kaela ja lõuaga ei ole kõik korras. “Julia Gardner. Ja ma pole abielus.”
Doktor ja meditsiiniõde vahetasid kiire pilgu. See kestis vaid hetke, aga Julia suutis tabada nende peataoleku. Nähtavasti oli õnnetuses kannatanuid rohkem kui üks ja dokumendid aeti segi. Loomulikult on siin mingi eksitus. Kui mitu korda oli isa talle meelde tuletanud, et ta alati mingit isikut tõendavat dokumenti kaasas kannaks.
Isa. Järk-järgult hakkas ta mälu taastuma. Isa oli surnud peaaegu kolm aastat tagasi raske infarkti tagajärjel mõned päevad pärast tema kahekümnendat sünnipäeva. Nad olid elanud kahekesi ajast, mil ta kaksteist sai. Möödunud aastad polnud suutnud kaotusest tekkinud valu tuhmistada.
“Ärge kurvastage.” Doktor oli märganud patsiendi erutust. “Olite paar tundi teadvuseta, kuid midagi hullu pole, mälu taastub aeglaselt. Püüdke lõdvestuda, puhake, kõik asetub jälle oma kohale.”
Doktor noogutas meditsiiniõele.
“Annan teile unerohtu. Kui ärkate, tunnete end palju reipamalt.”
Julia arvas, et nii ongi parem. Ta taipas kõike veel halvasti ja oli väga nõrk. Tuleb magada.
“Mu nägu valutab,” kurtis ta läbi raskuste. “Ma… Kas mulle jäävad armid?”
Doktor naeratas heatahtlikult.
“Ei,” lausus ta kindlalt, “see tunne on teil tugevast põrutusest. Õde, tooge palun peegel! Kohe näete ennast ja rahunete. Tõesti, pole põhjust muretseda.”
Nägu, mida Julia peeglis nägi, oli kahvatu, lausa sinine, rõhutades peaaegu musta sinikaga vasakut põske. Paremal põsel punasid tillukesed, kuid sügavad kriimud. Sideme alt tungis laubale heledate kiharate salk. Kõik oli tuttav: ilmselt ravimist laienenud pupillidega helesinised silmad, tilluke sirge nina, kergelt värisevad kahvatud huuled.
End peeglis nähes rahunes Julia tõesti pisut. Võtnud kuulekalt meditsiiniõe toodud ravimi, pani ta väsinult pea padjale. Mõtted olid segased, valu tuikas meelekohtades, oleks tahtnud nutta. Mis temaga oli juhtunud, miks teda vale nimega kutsuti? Taevane isa, aita vastata nendele piinavatele küsimustele!
Ravim hakkas mõjuma, laud vajusid märkamatult kinni ja ta langes rahutusse unne. Vahel kuuldus tema huulilt valulik oie, peenikesed sõrmed hakkasid tekil liikuma. Isegi unes polnud tal rahu.
Kui ta jälle silmad avas, oli akna taga varajane õhtu. Kerges hämaruses ei märganud ta kohe, et peale tema on palatis veel keegi. Ta pigem tundis, kui teadvustas seda. Ettevaatlikult pead pöörates nägi Julia akna juures tema poole seljaga seisvat meest. Tundmatu polnud arst, tal oli seljas hall ülikond ja tema tihedad juuksed olid küpse kastani värvi. Justkui tema tähelepanelikku pilku tundes mees pöördus ja tema näol vilksatas pingestatud ilme.
“Tere, Julia!” lausus mees vaikselt.
Julia vaatas meest segaduses. Ta oleks võinud vanduda, et pole kunagi varem selle mehega kohtunud, kuid mees pöördus tema poole nii, et ei jäänud kahtlust – mees tundis teda hästi.
See mees pole kuigi ilus, märkis Julia mehaaniliselt. Nägu on liiga mehelik, tahtejõuline, isegi julm. Kui huulte järgi otsustada, on mees kindel ja resoluutne, sellised inimesed võivad teatud olukordades olla halastamatud.
Julial hakkas halb.
“Vabandust,” ütles ta ebakindlalt. “Ma ei mäleta hästi… Kas ma tunnen teid?”
Mehe silmad tõmbusid pilukile ja vaatasid teda mõne aja vaikides.
“Kas sa ei mäleta üldse mitte midagi?”
“Sellest, mis minuga juhtus? Mitte midagi. Kas olite ka seal?”
“Võib ka nii öelda,” põikles mees vastusest kõrvale.
Nad vaikisid.
Mees tuli akna juurest ära, võttis tooli ja istus Julia kõrvale, pööramata kordagi ärevalt tähelepanelikku pilku tema näolt.
“Ah nii, ehk räägite siis mulle ka, mis toimus? Kas mulle sõitis otsa auto? Sain ma hoobi vastu pead ja mu käekott võeti ära? Jumal, kuidas mu pea valutab…”
Ta masseeris kätega meelekohti ja oigas.
Mees asetas sõbralikult käe ta õlale.
“Sa kukkusid autost välja. Õnneks hakkasin just sel hetkel pidurdama, muidu oleksid sa surma saanud.”
Mees jälgis tähelepanelikult tema reaktsiooni.
“See oli uus auto. Ma arvan, et sa tahtsid akent avada ja vajutasid vale linki. Nii see juhtuski.”
Julia ei saanud millestki aru.
“Ma olin koos teiega autos?”
“Jah.”
Tundus, et mees valis sõnu, see oli sellise otsustusvõimelise inimese juures veidi imelik.
“Me sõitsime peolt koju. Oli hilja, sa olid väga väsinud. Mina olin…”
“Ma ei mõista.”
Julia tõstis väriseva käe kuivaks muutunud huultele. Tema pilk tabas kuldset sädelust. Julia vaatas tähelepanelikult oma nimetissõrme. Ei! Sõrmes oli lai abielusõrmus, millele olid graveeritud liiliad. Nagu nõiutult ei suutnud ta sellelt pilku pöörata.
“Panin selle sinu sõrme kolm kuud tagasi.”
Mehe hääl värises kergelt.
“Olen Ross Mennering, sinu abikaasa, Julia.”
“Jumal küll,” sosistas naine. “Ei saa olla! Mina… Mul pole meest.”
Julia silmades helkis paanika.
“Ma olen Julia Gardner ning ma pole teid kunagi