Vaata oma hinge. Valerie Russel
saanud osa. Naeratuse järgi otsustades jäi doktor nähtuga rahule ja Juliat hellalt käele patsutades lausus:
“Õnneks on kõik möödunud ilma tõsiste kahjustusteta, nii et sidet pole enam vaja. Teile jääb väike arm, mis aja jooksul kaob. Ärge ehmuge, ärge ehmuge,” lisas ta, nähes, kuidas Julia võpatas. “Juuksed katavad kõik. Mõne kuu pärast te sellele enam ei mõtlegi. Kas te sooviksite praegu tunnikese-paar akna juures istuda?”
“Jah, see on just see, mida ma praegu vajan,” kostis Julia, kes tahtis kiiremini haiglavoodist välja saada. Kuid mõte, mis ei andnud talle rahu, sundis doktori poole pöörduma.
“Kas te teate, millal mister Mennering tagasi tuleb?”
“Ta ütles eile, et jõuab kella kümne ajal,” vastas doktor ilmetult. “Olen kindel, et tal on hea meel teid nii reipana näha. Te näete palju parem välja. Pole midagi, kõik saab korda. Teie abikaasale pole see ka lihtne. Tal on tunne, nagu jookseks ta peaga vastu seina.”
Aga mitte vastu nii tugevat seina nagu mina, mõtles Julia ja korrastas masinlikult oma juukseid.
“Kas ma pean temaga jälle kahekesi olema?” küsis Julia. “Kas te ei saaks siia jääda?”
“Mul on kahju, kuid see pole võimalik. Pealegi on ta teie abikaasa ja asjad, mida te arutama peate, puudutavad ainult teid.”
Julia nägi doktori silmis kaastunnet.
“Kujutan ette teie tundeid, kuid peate oma meest usaldama. Võib juhtuda, et vestluse ajal meenub teile kõik olnu.”
Julia ei võtnud doktori sõnu tõsiselt, sest talle tundus, et ka mees ise ei uskunud oma sõnu. Kuid ühes oli arstil õigus – ta peab mister Menneringist mõtlema kui oma abikaasast. Ta peab!
Kui doktor oli lahkunud, aitas õde tal tõusta ja õrnsinise öösärgi peale hommikumantli tõmmata. Seda tehes märkas Julia, et ese on kallis. Ise poleks ta kunagi saanud endale sellist hinnalist asja lubada. Ta jalad olid nõrgad ja pea käis kergelt ringi, kuid üldiselt tundis Julia end päris hästi. Ta istus akna juurde tugitooli, toetas lõua kätele ja vaatas kurvalt õue.
Väljas polnud midagi vaadata. Väikest aeda piiras kõrge valge tara, mille tagant paistsid linnamajade katused ja kirikutorn. Otterbridge, nii oli arst seda kohta kutsunud. Sünge hakk tagus nokaga tahket saia ja kõõritas musta pärlisilmaga Juliat, kes ohates tõusis.
Polnud tahtmist millelegi mõelda, las tuleb, mis tuleb. Ta ei tahtnud õdesid küsitleda. Mida vähem inimesi tema probleemidest teab, seda parem.
Julia nihutas tugitooli laua juurde ning avas kuldse kinnisega nahkse ridiküli. Selles oli väike kosmeetikakott kalli huulepulga ja puudritoosiga ning peenes pudelis parfüüm, kahtlemata Prantsuse oma. Lõhn meeldis talle, kuid vaevalt see talle taskukohane oli. Julia rullis lahti korralikult kokku pandud taskuräti, mille nurgal olid väljaõmmeldud initsiaalid. Polnud ühtki asja, mis oleks teda edasi aidanud. Mitte midagi, mis andnuks tõuke ta mälule.
Raske oli uskuda, et kõik need asjad kuulusid talle, samas ei saanud ta eitada fakte. Sõrmus sõrmes, kallis hommikumantel, Prantsuse lõhnaõli – kõik see kuulus tema elu viimasesse kadunud kolme kuusse. Kui tal õnnestuks meenutada vähemalt midagigi sellest, mis sellel ajavahemikul oli juhtunud. Midagigi!
Lühike koputus uksele pani Julia võpatama. Kiire liigutusega klõpsas ta koti kinni ja naasis voodisse, püüdes manada näole rahuliku ilme. Uks avanes ja sisse astus Ross Mennering.
Julia märkas jõulist kergust, millega laiaõlgne mees talle lähenes. Oli näha, et ta teeb sporti ning tal on raudne tervis. Vanuse kohta oli raske midagi öelda. Kolmkümmend neli? Kolmkümmend viis? Aga mis tähtsust sellel oli?
“Kuidas sa ennast tunned?” küsis mees. “Näen, et sul on sidemed maha võetud.”
“Jah.”
Mees jäi voodi jalutsisse seisma. Julia ei teadnud, mida öelda. Millest rääkida inimesega, keda oled armastanud, kellega koos elanud, aga nüüd ei suuda isegi ära tunda?
“Doktor Steward ütles, et kuigi arm on praegu näha, siis hiljem kaob see ära. Seni katavad seda juuksed.”
Julia pööras pilgu ära.
“Aitäh lillede eest. Need on ilusad.”
“Mul on hea meel, et need sulle meeldivad.”
Mees ei pööranud temalt pilku.
“Võin ma istuda?”
Julia vaatas kiiresti palatis ringi.
“Võite tugitooli lähemale nihutada.”
“Pole hullu, voodi sobib ka.”
Mees istus voodi servale. Kui ta mind puudutab, vilksatas Julial peast läbi, hakkan ma karjuma. Kuid mehel oli ju õigus teda puudutada, kallistada ja suudelda nii palju kui soovib. Kolm kuud tagasi oli ta andnud talle selle õiguse, kui temale naiseks läks. Ehk hakkab ta seda endamisi korrates seda isegi uskuma?
“Ära muretse,” naeratas mees kurvalt naise kohmetust märgates. “Ma ei lähene sulle enam tolligi. Me peame rääkima, Julia.”
“Ma tean.”
Ta käed tõusid pisut ja langesid tagasi tekile, justkui eelseisva paratamatusega nõustudes.
“Millest me alustame?”
“Las ma räägin sulle endast.”
Mees vaikis hetke.
“Ma tegelen kinnisvaraga. Minu kontor asub Southamptonis, maja siit umbes kümme miili idas. Tunnen sinu bossi Billy Grivesi. Osutame teineteisele ärilisi teenuseid. Sellepärast ma teie kontorisse tookord sattusingi.”
Selsamal reedel.
“Väike pidu,” ütles Julia raskelt. “Te ilmselt ei mäleta selle tütarlapse nime, kes selle organiseeris?”
Mees süngestus ja raputas pead: “Ma võisin tema nime kuulda, kui tooste öeldi, kuid… On sel tähtsust?”
“Vist mitte. Ma lihtsalt ei suuda meenutada ühtki lahkumispidu sel nädalal.”
“Mulle meenuvad mingid naljad, tütarlaps või tema peigmees loosisid midagi välja. Kas see ei ütle sulle midagi?”
“Ei,” sõnas Julia lootusetult. “Kardan, et mitte. Ma mäletan, et oli täiesti tavaline nädal.”
Rahutud sõrmed näppisid hommikumantli äärt. End kogunud, küsis Julia:
“Miks te minuga abiellusite?”
Mees tõusis ja hakkas mööda palatit sammuma:
“Kas tavalised põhjused ei sobi?”
“Jah, kuid…” Julia ei suutnud end sundida mehe pilgule vastama. “Käitute vastabiellunu kohta veidi kummaliselt. Olete te minusse armunud?”
“Kas sulle tundub minu käitumine imelik?”
Mehe hääles oli kuulda irooniat.
“Aga mina näen, et iga minu emotsioon on sulle äärmiselt ebameeldiv. Sa lihtsalt tardud hirmust, kui ma sulle natukenegi lähenen. Kui ma tundun vaoshoitud, siis ainult sellepärast, et püüan toime tulla olukorraga, milles iga mees hakkama ei saaks.”
“Vabandust.” Julia hääl värises kergelt. “Mina teen ka kõik, mida suudan. Kerge see pole.”
Mees sirutus tahtmatult tema poole, kuid peatus.
“Ma mõistan. Küsi kõike, mida teada tahad. Ma püüan ausalt vastata.”
“Olgu.”
Järgmise küsimuse pidi Julia kindlasti esitama, kuid see nõudis temalt suurt pingutust.
“Me olime… Kas me sobisime teineteisega?”
Mees võttis istet ja kummardus ettepoole, toetades küünarnukid põlvedele ning asetades pea kätele.
“Kui tahad teada, kas meie arvamused alati kokku langesid, kas me pisiasjade üle vaidlesime, siis oli see