Vaata oma hinge. Valerie Russel
Hans ja Grete. Sa isegi…”
“Lõpetage!”
Julia vajutas tugevasti rusikasse surutud sõrmed huultele ja pigistas silmad kinni.
“See pole tõsi! Seda ei saa olla! Minu nimi on Gardner ja ma pole kunagi Austrias käinud. Miks te selle kõik välja olete mõelnud?”
Ta pikkade ripsmete alt purskusid pisarad.
“Rahu!”
Mees kummardus naise kohale, võttis ta käed ja surus oma pihku.
“Ära muretse!”
Siis istus mees ta voodi äärele.
“Vaata mind, Julia. Tee silmad lahti, kallis, ja vaata mulle otsa!”
Julia võitles sooviga oma käed ära tõmmata ja mehele karjuda, et too kaoks, kuid kuuletus siiski.
Aga järsku mind lollitatakse, vilksatas läbi ta pea meeletu mõte. Ei ole ju võimalik, et see kõik oleks tõesti aset leidnud. Kuid ta tajus ka, et tegu pole une, vaid tõelisusega. Tema kõrval istuv mees polnud sugugi hauatagusest maailmast. Aga miks ta valetab? Julia ei osanud ettegi kujutada, mis eesmärgil võiks mees talle seda kõike rääkida. Milline naine unustab oma mehe, rääkimata pulmadest?
“Mis kuupäev täna on?” küsis mees, surudes kergelt Julia peopesi.
Kuupäev? Loll küsimus! Mis tähtsust on kogu selles meeletus loos kuupäeval? Kuid ta püüdis ikkagi keskenduda. Nii, õnnetus temaga pidi juhtuma eile, kui ta töölt tuli. Eile oli… reede. Jah, reede, kolmeteistkümnes.
“Täna on neljateistkümnes,” ütles Julia ja nägi mehe silmis hämmingut. “Laupäev, neljateistkümnes juuni.”
Mees vaatas teda kaua piinatud pilguga ja kui rääkima hakkas, oli ta hääles midagi muutunud.
“Me tutvusime kolmeteistkümnendal juunil,” ütles mees. “Naersime veel, et ei usu halba õnne. Täna on kahekümne kuues september, kallis.”
Jälle hakkas tal kõrvus kumisema, süda tuksus tugevalt ja kukkus saapasäärde.
“Ma ei usu teid,” lausus Julia vaevaliselt.
“Tuleb uskuda. Vaata…”
Mees vabastas ta käed, võttis öökapilt ajalehe ja pööras ette esimese lehekülje.
“Siin see on, must valgel.”
Sellist tõsiasja eitada oli mõttetu. Tore lugu küll, ta on tervelt kolm kuud oma elust kaotanud. Kolm kuud, mille jooksul oli ta kohtunud selle tundmatuga, armunud ja talle mehele läinud. Kolm kuud nende kooselu. Jumal küll, ta ei mäleta midagi!
Mees võttis uuesti ta käe. Julia vaatas mehe tugevaid sõrmi, millest õhkus mingit salapärast jõudu.
See on tema mees. Tema on selle mehe naine.
Mehe näol ei liikunud ükski lihas, kui Julia oma käe ära tõmbas ja teki alla peitis.
“Vabandust,” ütles Julia. “Ma ei saa… Mul on raske mõista…”
Ta tegi meeleheitliku katse alla suruda ei tea kust tulnud värinat ja korrastada peas keerlevaid mõtteid.
“Ütlesite, et oleme abielus olnud kolm kuud. Aga kui me alles kolmeteistkümnendal juunil kohtusime…”
“Võib ütelda, et meie suhe arenes kiiresti.”
Mees võttis taskust portsigari, avas selle, sulges siis ühtki sigaretti võtmata taas ning pani taskusse tagasi.
“Ma sattusin tööülesannete tõttu firmasse, kus sa töötasid. Oli tööpäeva lõpp. Üks tütarlaps pidi mehelemineku tõttu töölt lahkuma ja korraldas väikese peo. Ma kohtasin sind peol ja kuue päeva pärast me abiellusime.”
Kogu see jutt ei tuletanud Juliale midagi meelde. Reede oli olnud kindlustusfirmas, kus ta sekretärina töötas, tavaline tööpäev. Tõtt-öelda ei mäletanud ta päris täpselt, mis kell ta eelmisel õhtul oli töölt lahkunud, kuid see võis olla ka peapõrutuse pärast. Eile – talle ainult tundub, et see oli eile. Ei, tuleb kõik korralikult meelde tuletada. Julia sulges silmad ja püüdis keskenduda.
Väike pidu töö juures, oli mees öelnud. Talle ei tähendanud see midagi. Masinakirjutajate hulgas oli tõesti kaks tütarlast kihlatud, kuid niipalju kui tema teadis, ei kavatsenud kumbki lähiajal abielluda. Mõlemad säästsid raha, et maja eest maksta. Kas tõesti? Noh, keskendu ometi, sundis ta ennast. Keskendu!
Uks avanes ja Julia nägi oma heameeleks lävel doktorit. Doktor oli juba nagu vana sõber. Julia teadis teda. Teadis, kes see inimene on. Vähemalt seda, millega ta tegeleb.
Doktor pööras oma pilgu palatis olevale mehele, kes tõusis ja talle vastu astus. Juliale tundus, et nad vahetasid sõnatult mingit vaid neile arusaadavat informatsiooni. Arst suundus asjalikul sammul voodi juurde ja võtnud Julia käe, kontrollis pulssi.
“Teil pole vaja kurvastada, missis Mennering. Ajutine amneesia pärast peatraumat on tavaline asi. Vahel kestab see paar tundi, vahel mitu päeva.”
“Kas on ka juhuseid, et mälu üldse ei taastu?” päris Julia kiretult.
“Loomulikult, kuid seda tuleb ette väga harva. Kas olete näljane?”
“Ei.”
Ta rääkis tõtt.
“Teil tekib isu, kui tunnete spetsiaalselt teile valmistatud kanaroa lõhna. Uskuge, mõne päeva pärast lahkute siit nagu uus inimene.”
Doktor surus käed kitli taskutesse ja pöördus teise mehe poole.
“Usun, et poleks paha, kui teie naine nüüd pisut puhkaks, mister Mennering. Võite jälle tulla homme hommikul.”
“Loomulikult.”
Mees võttis tooli seljatoelt kerge mantli ja pöördus Julia poole pingestatud naeratusega.
“Kõik saab korda,” ütles ta. “Pole vaja muretseda. Head ööd, Julia.”
Julia tardus, kui mees tema kohale kummardus, kuid too puudutas vaid huultega tema põske ning ajas end jälle sirgu. Doktor saatis mehe palati ukseni ja nad astusid koos koridori. Uks jäi praokile ja Julia kuulis summutatud hääli, kuid ei saanud aru, millest jutt käib.
Kui doktor palatisse tagasi tuli, nuttis Julia steriilset valget seina põrnitsedes vaikselt.
“On väga tähtis, et te ei muretseks,” kordas arst kindlalt, kuid osavõtlikult. “Meie aju töötab vahel kummaliselt. Ta keeldub mäletamast, kuid informatsioon kerkib iseenesest pinnale, kui aju ei tunne survet.”
“Kallis doktor,” ütles Julia silmi pühkides, “see on nagu kadunud toimik. Ma mäletan päeva, mil me selle mehe väitel kohtusime, kuid ei mäleta teda üldse. Ma ei suuda seda mõista, doktor. Ma lähen hulluks!”
Arst raputas pead.
“Te ei peaks end niimoodi piinama. See pole arukas. Ajutine mälukaotus pole katastroof. Aja möödudes hakkab teile kõik järk-järgult meenuma ja – aeg lendab.”
Mees tegi pausi, naeratas ja jätkas:
“Kohe tuleb õhtusöök. Ma tahan, et prooviksite midagi süüa. Õde annab teile jälle unerohtu, et saaksite hästi magada. Külastan teid hommikul, missis Mennering.”
Missis Mennering. Missis Ross Mennering. Selle nimega peab harjuma, sest see on nüüd tema oma. Jumal küll, milleks talle see kõik? Ta ei taha olla abielus inimesega, keda ta ei tunne, keda näeb esimest korda elus ja teist korda enam näha ei soovi!
Julia veetis rahutu öö ja ka hommik ei toonud kergendust. Ärganud kell seitse, piinles ta paar tundi selle üle mõtiskledes, mida ta edasi tegema peaks. Meditsiiniline personal oli vastutulelik ja heasoovlik, kuid keegi ei suutnud teda põhilise probleemi juures aidata. Mitte keegi peale tema enda.
Selleks ajaks, kui doktor kell kümme palatisse sisenes, suutis Julia end juba enam-vähem kokku võtta. Pisarad ja rumalad emotsioonid ei aita, eriti veel antud hetkel.