Bella figura. Камин Мохаммади
Minagi olin pagenud, niisama kindlalt kui oleksin oma asjad kepi otsa pampu sidunud.
Kiriku jahe sisemus oli pettumust valmistavalt ilmetu, näha ei olnud ainsatki freskot. Istusin pinki ja mõtlesin süngelt oma hapuks läinud karjäärile. Lubasin endale meenutada ka meest, kelle armastus oli põgusaks hetkeks kaotanud sellest kummaliselt tühjast elust pimedad üksildusenurgad. Püüdsin mälestustetulva eemale tõrjuda; möödunud oli poolteist aastat, kuid mind painas endiselt see, kuidas Nader oli meie suhte lõpetanud: öelnud mulle Skype’i teel, et ma olen tema jaoks liiga hea, et ta armastab mind liiga tugevasti – arutlusviis, mida ma muidugi ei mõistnud. Paar nädalat hiljem järgnes meil, mille sõnad olid mu mällu sööbinud: ta tahtis mulle ise öelda, et kavatseb abielluda oma eksiga. Mu põsed lõkendasid jälle raevust ja enesehaletsusest. Nader oli armastanud mind nii sügavalt, et abiellus kellegi teisega … See olnuks naljakas, kui see ei oleks olnud nii traagiline. Kui see oleks juhtunud kellegi teisega.
Vana mees, kes lehkas liisunud sigaretisuitsu ja uriini järele, istus minu kõrvale pinki. Pühkisin pisarad ja lahkusin.
Vaid viis aastat tagasi olin olnud õnne tipul. Kolmekümne kahe aastasena olin saanud unistuste töökoha klantsajakirja toimetajana. Mulle anti juhtimiseks osakond, uus töö, milles võite saavutada, ning aasta jooksul sai ühest ajakirjast kolm.
Kuid minu esimene unistus oli saada kirjanikuks. Kahekümnendates eluaastates töötasin reisijuhtide kirjastuses, ühendades kirjutamise ja reisimise. Mul oli laialt lõbu kõikjal maailmas, ma ei hoolinud turvalisusest, mille poole vanemad mind tüürisid: ei abikaasat, ei hüpoteeki, ei visiitkaarti. Ainult hulgaliselt sobimatuid kallimaid ja templeid passis. Ja siis saabus uus aastatuhat: kahekümnendad eluaastad jäid selja taha ja elu sai mind kätte. Olin pärast iseäranis hullu lahkuminekut üksi, kodutu ja pankrotis ning vajasin stabiilsust, et sellest üle saada ja oma elu uuesti üles ehitada. Ajakirjatöö turvalisus plinkis kutsuvalt ja ma maandusingi Suurde Ametisse. Mu vanemad ei varjanud kergendust. Olin viimaks suureks saanud, kuulsin neid mõtlemas, ja hakkasin ennast sisse seadma. Hüpoteek ja abikaasa olid vaid aja küsimus.
Need esimesed kaks marulist aastat olid proovikivi, kuid ühtlasi tõeline lõbu. Ma ei hoolinud pikkadest töötundidest, hommikustest koosolekutest, hilistest öödest, nädalavahetuse ajurünnakutest – need hoidsid mind tegevuses ja ma õppisin palju. Kuid ühel õhtul restoranis pärast päeva, mis oli täis raskeid personaliotsuseid, küsis kelner, kas ma soovin mulliga või mullita vett – ning mu pea oli tühi. Põrnitsesin kelnerit ja puhkesin oma kaaslase jahmatuseks nutma.
Stress võib küll olla tänapäeva nuhtlus, kuid mina ei teadnud sellest ega selle pikaajalisest mõjust midagi peale hooplevate hüüete iga nurga peal: „Oh, ma olen nii stressis.“ Lõppude lõpuks oli stress vajalik kütus, mis õlitas tähtaegade ja pingelise ajakirjatööstuse masinavärki, paratamatu kaasnäht loovusele, millega rügasime.
Kui stress kohale jõudis, vallutas see mind täielikult. Elu oli torm ja mina võitlesin sellega päevast päeva. Raskem oli eirata kogunevat kaalu ja tekkivaid vistrikke. Kaks aastat pärast tööle asumist ja mõni kuu pärast seda, kui ülemus pani mind osakonda juhtima, olin üleni vinniline. Pidasin juba niigi iga päev lahinguid riietega, mis sikutasid ja tirisid, ent kui mu nägu nii täpiliseks muutus, suutsin vaevu uuele päevale vastu astuda. Mind haaras üha enam tühi tunne ning kui ma ei pidanud tegelema pakiliste olukordadega, olid mu mõtted udus.
Arvasin, et olen lihtsalt väsinud. Kuid esimesel hommikul eksootilisel reisil Maldiividele – üks minu töökoha hüvesid – ei saanud ma voodist välja, ärgates nutuhooga, teadmata, mille pärast, täis tühjust, mis tegi võimatuks ette kujutada, kuidas päev üle elada, kuigi ees ootas vaid päike ja meri, rääkimata siis sellest, mida oli oodata elult.
Läbipõlemine. Olin lamanud hiigelsuures tihedast Egiptuse puuvillast linadega voodis ja mõelnud, kui sobiv see väljend on. Ma tundsin end tõesti läbipõlenuna: tühjana kogu rõõmust, energia tuhastunud, kogu uudishimust enda, maailma ja teiste vastu alles vaid tuhahunnik.
Abiks ei olnud seegi, et olin üksik ning mu kehakuju ei vastanud proportsioonidele, mida ülistasid minu oma taolised ajakirjad: olin langenud sügavasse rahulolematusse tõeliste kehadega, mida ajakirjad häbitult võimendavad lõputute fotodega võimatult kondistest noortest olevustest, kelle teismelisekehasid ja nooruslikku nahka retušeeritakse võimatusse täiusse, millega me ennast nuhtleme. Selle iroonia ei jäänud mulle märkamatuks.
Kuid kummaline on see, et ma ei liialdanud söögiga. Ma ei joonud igal avamisel ja moepeol liitrite kaupa šampanjat ega kugistanud hilisõhtuti diivanil šokolaadi. Mu kõrvadest pressis välja toitumisnõustajate soovitusi. Tegelesin kõige higistama ajavamate joogaliikidega. Olin leidnud ravitseja ja katsetanud tema diagnoositud allergiaid ja toidutalumatusi arvestava toitumissedeliga. Loobusin suitsetamisest, alkoholist ja lihast. Kandsin kaasas tabletikarpi vitamiinide ja mineraalidega, tillukesi Bachi õieravipudeleid ning miniatuurseid homöopaatiliste pillide karbikesi. Töökoha külmik oli pungil lambapiimajogurtist, mis oli mu tavaline hommikueine kontoris. Tegin kõike, mida eksperdid ütlesin, haarasin sabast kõigil tolle hetke toitumismoodidel.
Kuid kaalu aina lisandus.
Ühel päeval kõige selle keskel ütles üks mu meessoost sõpradest otse, et pean alandama oma kriteeriume „omaenda atraktiivsustasemel meestele“ ning tema pilk rasvarõngale mu piha ümber ütles, kui madalale olin langenud. Sel ööl nutsin voodis kibedaid vihapisaraid ja vihkasin ennast, et need sõnad mulle nii väga korda läksid.
Pinge tööl aina kasvas. Minu osakonna teise aasta kasum oli pälvinud juhtkonna tähelepanu. Mind kutsuti seitsmendale, juhtkonna korrusele. Meil oli vaja tähelepanu köitvat uut inimest, et teenida firmale veel suuremat kasumit, ütles tegevdirektor. Uus ülemus oma tikk-kontsade ja punnis läätsedega oli naine, keda olin imetlenud ja kellelt olin lootnud õppida. Kuid see tunne ei kestnud kaua. Ta külvas nii osavalt erimeelsuste ja tülide seemneid, et mul läks tükk aega, enne kui sain aru, mis sünnib. Jaga ja valitse – teised toimetajad olid mind hoiatanud, et seda on oodata: tal oli sel alal nii mõndagi ette näidata. Kuid selgus, et mina olen säärasteks mängudeks liiga süütu. Nii lasin end järgmistel aastatel aegamisi kõiges peale ametikoha nimetuse allapoole viia ja nõustusin lõpuks pakutud koondamisega.
Mäletasin seda päeva nii selgelt. Kuidas lõpuks, kui astusin viimast korda välja majast, millest olin käinud sisse-välja sestsaadik, kui olin üheksateist – pikim suhe mu elus –, tabas mind äkki ülimalt naljakana, et mulle makstakse selle eest, et ma tagasi tööle ei tuleks. See elu, see töö, mis oli tundunud nii tõsisena, nii väga minu elu mõte, paistis äkki täiesti tühine. Minu elu, kui asi nii kaugele jõudis, oli olnud üllatavalt lihtne kõrvale heita.
Mul ei olnud aimugi, kui kaua mu koondamisrahast jätkub. Ilma säästudeta ja terve mäe maksmist vajavate krediitkaartidega langetasin (ema sõnul vastutustundetu) otsuse kasutada raha Firenzsesse sõitmiseks, selle asemel et tasuda võlgu ja alustada uues kohas otsast. Olin arvestanud, et kui olen hoolikas, jätkub sellest mitmeks kuuks, võib-olla terveks aastaks, kui elan väga säästlikult. See oleks olnud keeruline – mu palk oli alati kadunud, enne kui kuu otsa sai, kulutatud algul disainerriietele, mida töökoht nõudis, ning siis ulatuslikele toitumiskavadele, personaaltreeneritele ja tervisegurudele. Mul ei olnud Firenze jaoks kindlaid plaane: Christobeliga oli kokkulepe, et ma jään talveks ja siis vaatame edasi. Olin ostnud väikese märkmiku, millesse panin hoolikalt kirja iga kulutatus penni, kindlalt otsustanud omandada eelarve koostamise kunsti. Kuid lüüasaamise ja enesehaletsuse kõrval möllasid minus viha ja kibestumine, hääl mu peas korrutas, et ma ei ole midagi saavutanud ja kukun nüüd läbi ka kirjanikuna.
Ponte alle Grazie, vooruste sild, pilkas ilmetusega oma nime. See oli lihtne ja kaunistamata, viie betoonkaarega, trotsides õige pisut ülesvoolu asuva Ponte Vecchio silmipimestavat ilu. Läbi lahtiste kaarte silla keskel oli näha turiste, silla kohal vilkusid valgust peegeldades Vasari koridori tillukesed aknad. Teise maailmasõja pommitamise ajal oli Hitler ise andnud käsu „Vana silda“ mitte hävitada.
Kõndisin mööda eelmise õhtu taksomarsruuti ja üritasin ümbruses selgust saada. Läksin üle silla ja mööda teed, mille sillutiseosa oli nii kitsas, et iga kord,