Bella figura. Камин Мохаммади
peetud pereäri. Leti taga seisis rõõmsa ilmega tüdruk, heledad kiharad valge mütsi alt välja tikkumas. Tema selja taga täitis riiuleid värskelt küpsetatud leib: väikesed ovaalsed pätsid, suured ümmargused pätsid, pikad pätsid, pruunid pätsid, mille koorikud praotasid seemned, väikesed ümmargused ja ruudukujulised jahuga üle raputatud saiad. Vitriinis olid suured kandilised pitsad, mis olid lõigatud tükkideks, ning õlist läikivad ja soolaga üle raputatud lamesaiad – schiacciata, Toscana focaccia, mis, nagu ma tükikest maitstes avastasin, oli imemaitsev, krõbe ja tainane ning täpselt parasjagu õline ja soolane. Nägin ostmisega kõvasti vaeva, kuid tüdrukul õnnestus sellegipoolest kuidagi välja uurida mu nimi ja kust ma tulen ning mina sain kuidagi teada, et ta on pagari noorim tütar ja tema nimi on Monica. Kõike seda, ilma et kumbki oleks rääkinud teise keelt: ma ei olnud kunagi andnud enda kohta ühe päeva jooksul nii paljudele inimestele nii palju infot, ilma et oleksin tegelikult lausetki öelnud. Monica ulatas mulle väikese pätsi ja ma viisin selle paberkotis üles, peatudes trepil paar korda, et hinge tõmmata.
Ma ei mäletanud, millal mu köögivili ja leib ei olnud viimati kilekotti pakitud. Kallasin ostud kraanikaussi ja pesin põhjalikult. Ma ei ole kunagi olnud hiilgav kokk – tegelikult üldse mingi kokk –, tegin vaid lihtsa röstsaial võileiva, bruschetta, mida Antonio oli oma lõbusas pantomiimis soovitanud. Tomatilõhn mõjus nii uimastavalt, et lõikasin viljad kiiresti viiludeks ja tõstsin röstsaiale. Niristasin peale oliiviõli, rebisin paar basiilikulehte ja riputasin üle meresoolahelvestega.
Esimese suutäiega lahvatas suus päikesepaiste, magus tomat muutus koos soolaga taevalikuks. Õli oli vürtsikas ja basiilik terava maitsega. Iga amps oli nii maitserohke, et ma lausa ohkasin. Valjusti. Sõin neli viilu, oliiviõli mööda lõuga alla nirisemas.
Mõtlesin Iraanist, kus meile anti pärast kooli suupisteks tumepunaseid tomateid, mida hoidsime ühes käes, soolatops teises, ning lõime hambad sügavalt nende magusasse lihasse. Itaalia tomatid viisid mind ajas kolmkümmend aastat tagasi ja tegid mind õnnelikuks. Tomat ei ole siiski lihtsalt tomat, mõtlesin.
Päevad möödusid. Olin jälle köögilaua taga, mis täitis ka kirjutuslaua rolli. Silmitsesin dokumenti oma sülearvuti ekraanil, mis narris mind oma tühjusega. Nihelesin toolil, näppisin küüsi ja närisin nahka küünte ümber. Korteris ei olnud internetti ja see oli jõhker äratus. Vapustus, et ma ei saa netis surfata, oli seismiline. Ma ei saanud vaadata meile, heita pilku Facebooki, uurida vanade koolisõprade laste pilte, jälgida ja kommenteerida poliitilisi vaidlusi.
Selle asemel istusin silmitsi raamatuga, millest olin aastaid rääkinud. Mitte ükskõik millise raamatuga, vaid looga oma kodumaast, oma lapsepõlvest, oma Iraanist, kust olin revolutsiooni vägivaldseil päevil lapsena koos vanematega põgenenud. Olnud ligi kakskümmend aastat eemal ja hakanud kahekümnendates eluaastates taas Iraanis käima, kostitasin sõpru nii ohtrate lugudega oma sugulastest ja sünnimaa ajaloost, et nad palusid mul panna see kõik paberile, selle asemel et ajada neil pea ringi käima mu suguvõsa tuhandete tegelastega.
Kuid pärast aastaid, kui mul oli liiga kiire, et mõeldagi, jahmatas mind vapustus sellest, et teha pole midagi peale kirjutamise. Vaatasin aknast välja, kuid näha ei olnud midagi: vastasaknast nägin telerit vaatavat vanaprouat, sisehoov oli vaikne, tunda oli vaid puusuitsu, mis üle linna minu poole hoovas. Sisimas tajusin vanade voodikaaslaste, kurnatuse ja depressiooni kutsuvat tõmmet. Nad olid oma pühendumises nii järjekindlad, et neid ei peletanud eemale miski, mida olin proovinud, isegi mitte nii pikk uni, et tundsin end uinuva kaunitari uneskõndiva õena. Mida ma siin tegin, sellel maal, võõras, kes ei rääkinud nende keelt ja keda keegi ei armastanud? Järjekordne viga, mõtlesin, pisarad silmisse tõusmas, emal oli õigus, kui ta nimetas mind vastutustundetuks.
Sundisin end laua tagant tõusma, eemale tühjast dokumendist ja uksest välja, Firenze käegakatsutavatele ja reaalseteletänavatele. Läksin välja ilma kaardita, eelistades niisama uidata ja hiljem avastada, kus olin käinud. Pöörasin tähelepanu sellele, mis oli minu ümber, selle asemel et kogu päev ekraani vahtida. Mu telefon ei pääsenud Firenze võrku, seepärast ei saanud ma oma liikumisi digitaalselt jälgida. Varsti mõjus see vabastavalt: ankruks oli kõikjale paistev Palazzo Vecchio torn, kus tahes ma linnas ka ei olnud, teadsin, et jõgi ja minu kodukant on kohe selle taga, astmelised nõlvakud Oltrarno kohal taustaks mu majale. Ja siis, ühel linna ristmikul, kerkis vaatevälja minu torn. Oli lihtne ennast kaotada, teades, et need teetähised toovad mind koju.
Minu üllatuseks osutus, et hoolimata minu briti reserveeritusest ja londonlase kombest mitte kellelegi silma vaadata, oli San Niccolòs võimatu anonüümseks jääda. Mõni päev pärast mu saabumist hakkasid inimesed hüüdma „Ciao!“ ja möödudes mulle rõõmsalt lehvitama. Ja mina vastasin nende tervitustele – ainult hirm olla jäme sai võitu pelgusest tänaval vestlust alustada – ja õige pea teadsin oma San Niccolò naabreid nimepidi. Üks neist oli punapäine Cristy. Talle kuulus tilluke elektritarvete äri, keskealine naine, keda tavaliselt ümbritsesid puntras elektriküünlad, elektripirnid ja karbid tillukeste kaitsekorkidega. Iga kord, kui ma tema poest mööda kõndisin, kinnitas ta oma konarlikus inglise keeles, et peab mind võluvaks. „Bella!“ hüüatas ta ja pani käed mu näole. „Nii kena, nii lahke, su naeratus. Oh jaa, brava!“ Ta hüples üles-alla ja peaaegu kummardas oma vaimustuses minu olemasolu üle.
Cristy kaupluse vastas oli tilluke juveeliäri, mida pidas veel üks Giuseppe, täielik vastand minu naabrile, ebamäärases vanuses pahklik hipi pikkade säbrus värvitute juustega, mis olid lõdvalt hobusesappa tõmmatud. Väga lühike ja väga ümar, kandis ta musta ja suitsetas isekeeratud sigarette, krants tema jalge juures haukus, kui ma möödusin. Ta tutvustas mulle oma elukaaslast, väikesekasvulist luitundblondi naist, kes meenutas mulle äraaetud Tilda Swintonit, kui Swinton oleks mõnikümmend sentimeetrit lühem, oleks kolmkümmend aastat suitsetanud sada kakskümmend Marlboro Redi päevas ega hoolitseks hammaste eest.
Siis veel kaks reibast vanaprouat, keda olin kohanud esimesel päeval. Nad patrullisid käevangus tänaval, kõndisid mööda San Niccolòt, külastasid forno’t, siis köögiviljapoodi, siis lihunikku, kuni jõudsid Rifrullosse cappuccino’t jooma. Nad sooritasid selle majesteetliku jalutuskäigu iga päev, noogutasid mulle, juuksed hoolikalt soengusse sätitud, põsed alati puuderdatud ja huuled värvitud.
Ma ei olnud pääsenud vanamehest, kes tol esimesel päeval kirikus mu kõrvale istus. Nägin teda sageli tänaval ning ta naeratas mulle alati nii lootusrikkalt, et ühel päeval peatusin ja lasin tal end vestlusse tõmmates. Ta rääkis hingeldades üllatavalt head inglise keelt ja mul hakkas temast hale. Tema nimi oli Roberto ning pärast kaastundeavaldusi maitsetute Inglise köögiviljade pärast oli ta pannud käe mu käsivarrele ja silmitsenud mind ainiti. „Ja kes oli see, kes sind nii nukraks muutis?“ küsis ta, tabades mind ootamatult. Küünitasin inglasliku kõrkuse järele, mida olen kasutanud kaitserüüna kogu täiskasvanuelu jooksul, kuid silmitsedes tema artriidist kõverdunud sõrmi mu varruka ümber, läks mu süda pehmeks. Silmi kerkisid pisarad ja mu kaitsevallid langesid.
Olin võidelnud nii kaua – tähtajad, stress, karjääri kokkuvarisemine ja viimaks võitlus Naderi armastuse pärast – ning olin kurnatud. Andsin alla, lasin Vanal Robertol oma käsivart pigistada ja ennast tema kõhedal moel lohutada. „Lase olla,“ sõnas ta vaikselt. „ Pole oluline, unusta ta ära. Sa oled nüüd Firenzes!“ Ta naeratas mulle lahkelt ja paljastas plekilised hambad. Naeratasin talle vesiselt vastu. „Sa oled ilus naine ja peaksid olema ilusas kohas. Jää siia ja küll sa näed, ilu parandab su enesetunnet!“ See kohtumine oli kummaliselt liigutav.
Ühel õhtul läksin välja internetikohvikut otsima – kuigi ühel päeval ilmus ootamatult tasuta wifi, lülitati see välja täpselt kell kuus õhtul. Kõigepealt proovisin Rifrullot, kuid pimeduse saabudes muutus see elavast kohalikust kohvikust üheks Firenze trendikamaks baariks. Rifrullo Pavarotti asemel olid geelitatud juustega poisid, muusika mürtsus ja valitses hämarus. Baari ja selle ümbrusse kogunes kehvast ilmast hoolimata hulk noori ja ilusaid firenzelasi – tundus, et kõik itaallased suitsetavad –, tüdrukud pikkade juustega, mis voolasid seljal kosena alla, küpsed kehad pigistatud liibuvatesse teksadesse; nahkjakkides ja kitsastes teksades harjassoengu ja paksude kulmudega poisid. Nad olid hipsterite ja