Noore loodusuurija seiklused. David Attenborough
ajas looma vaid rohkem marru ning vääneldes ja möirates raputas ta silmuse maha. Kolm korda saadi see paika ja kolm korda raputas kaiman selle maha. Siis läks silmus neljandat korda ümber looma lõugade. Aeglaselt, keppide abiga, nihutas Jack seda edasi. Ja äkki, enne kui roomaja taipas, mis toimub, tõmbas ta silmuse kinni ja ohtlikud lõuad olidki kindlalt suletud.
Nüüd pidime silma peal hoidma tema üüratul sabal. Olukord hakkas ärevam paistma sealt, kus seisime mina ja Charles, sest Teddy, turvalisuse huvides veel ühe silmuse ümber kaimani lõugade sidunud, palus vapišanadel pihttara mudast välja tõmmata. Kaiman lamas liikumatult, pikk pea august väljas, ja vaatas meid kurjalt oma kollaste pilkumatute silmadega. Enam polnud tema ning Charlesi ja minu vahel muud kui vesi. Jack aga hüppas kaldalt vette otse augu ette, kaasas pikk kepp. Kummardudes lükkas ta kepi auku, nii et see ulatus mööda roomaja pikka soomuselist selga alla, ja sisse küünitudes fikseeris selle, pannes looma ligaste kaenlaaluste alt köie läbi ja kinnitades poolsõlmega kepi külge. Teddy ühines temaga ja sentimeeterhaaval tõmbasid nad kaimani august välja, sidudes ta keha köiega kepi külge. Viimaks olid ka tagajalad, sabatüvi ja saba ise kindlalt kinni seotud ning loom lebas ohutult meie jalge ees, mudane vesi lõugade ümber laksumas. Ta oli kõigest kolm meetrit pikk.
Nüüd tuli ta üle järve auto juurde transportida. Kinnitasime kepi esiotsa kanuu pära külge ja sõudsime kaimanit enda järel vedades tagasi naiste laagrisse.
Jack juhendas vapišanasid, kui nad aitasid meil looma veokisse laadida, ja kontrollis siis ükshaaval üle kõik sõlmekohad, et veenduda, ega ükski pole lahti tulemas. Naised, kel polnud suitsutamiseks ühtki kala, kogunesid veoki ümber, uurides meie saaki ja püüdes ära mõistatada, miks ometi peaks keegi väärtustama niisugust ohtlikku kahjurit.
Sõitsime üle savanni tagasi. Charles ja mina istusime kummalgi pool kaimanit, jalad viieteistkümne sentimeetri kaugusel tema lõugadest ja hinges lootus, et toornahast lassod ongi nii tugevad, kui räägitakse. Rõõmustasime mõlemad, et olime nii varakult kinni püüdnud sellise muljet avaldava looma. Aga Jack jäi vaoshoitumaks.
„Pole paha,” ütles ta, „alustuseks.”
2
Tiny McTurk ja piraajad
Pärast nädalat savannides avastasime endagi üllatuseks, et oleme kokku pannud päris suure haruldaste loomade loomaaia. Olime kinni püüdnud suur-sipelgaõgija, hulga loomi olid meile toonud vaquero’d ja ka Teddy Melville oli andnud oma panuse, loovutades mitu oma majas jõlkuvat lemmikut – lärmaka aara Roberti, kaks trompetlindu, kes olid elanud pooleldi kodustatult kanade keskel, ja Chiquita, kaputsiinahvi, kel vaatamata sellele, et ta oli täiesti taltsas, oli komme meie taskutest asju varastada, kui me temaga süütult mängisime.
Loomakogu kindlalt Timi hoole all, otsustasime laiendada oma otsinguid Lethemi lähiümbrusest väljapoole ja külastada Karanambot umbes sada kilomeetrit põhja pool. Karanambos elas Tiny McTurk, karjafarmipidaja, kes oli meid enda juurde kutsunud, kui me temaga oma kolmandal päeval Georgetownis kohtusime. Ütlesime Timile head aega, ronisime laenatud maastikuautosse ja asusime teele.
Pärast kolmetunnist sõitu läbi ilmetu võsase savanni nägime horisondil puudest moodustunud riba, mis kulges risti teega, mida mööda me sõitsime. Polnud ühtki märki kurust või lagendikust, mis lubanuks arvata, et seal on läbipääs; paistis, et tee kitseneb ja saab otsa. Olime kindlad, et oleme eksinud, ent siis nägime, et tee sukeldub otse puude vahele kitsasse hämarasse tunnelisse, mis on täpselt nii lai, et meie džiip sealt läbi mahuks. Puutüved kummalgi pool teed olid põimunud väikeste põõsaste ja liaanidega ning meie pea kohal kokku puutuvad oksad moodustasid peaaegu ühtlase lae.
Siis külvas päike meid korraga üle. Puuderiba lõppes niisama ootamatult, kui oli alanud, ja meie ees oli Karanambo: rühm laia kruusaväljaku ümber pillutatud toortellistest ja õlgedest maju, mille vahel kasvasid mango-, nakra-, guajaavi- ja laimipuud.
Tiny ja Connie McTurk olid autot kuulnud ja meid tervitama tulnud. Tiny oli heleda nahaga pikk mees, parajasti seljas õlised khakikarva tööriided. Me olime katkestanud tema tegevuse töökojas, kus ta vormis uusi rauast noolepäid. Connie, mehest lühem ja sale, kena oma sinistes teksapükstes ja pluusis, tervitas meid soojalt ja juhatas majja. Me sisenesime ühte kõige veidramasse ruumi, kus ma kunagi viibinud olen. See näis sisaldavat omaette maailma, vana ja primitiivset ning ka uut ja mehaanilist – see oli siinse mandri mikrokosmos.
„Ruum” pole ehk päris täpne sõna, sest kahest kõrvuti asetsevast küljest oli see taevale avatud, ümbritsevad seinad vaid kuuskümmend sentimeetrit kõrged. Ühele seinale oli pandud nahkne sadul ja sealsamas väljas kandis pikk puidust põikpuu nelja päramootorit. Ruumi teises kahes küljes, puuseinte taga olid magalad. Ühel seina vastas seisval laual oli raadioaparaat, mille kaudu Tiny pidas ühendust Georgetowni ja ülejäänud rannikuga, ning selle kõrval seisid suured raamatuid täis riiulid. Teisel seinal rippus suur kell ja barbaarne valik tulirelvi, vibupüsse, vibusid, nooli, puhkpüsse, õngenööre ja üks sulgedest vapišana peakate. Nurgas märkasime mõlahunnikut ja külma vett täis indiaanlaste savikannu. Toolide asemel oli ruumi nurkadesse riputatud kolm suurt rõõmsavärvilist Brasiilia võrkkiike ja ruumi keskel, jalad sügavale kinnitambitud muldpõrandasse surutud, seisis hiiglaslik, umbes kolme meetri pikkune laud. Meie kohal, ühel katusetaladest rippus nöör oranžide maisitõlvikutega ning siin-seal moodustasid taladele laotatud üksikud lauad mulje kohatisest laest. Vaatasime imekspanuga ringi.
„Siin pole ühtegi naela,” ütles Tiny uhkelt.
„Millal te selle ehitasite?” küsisime meie.
„Noh, pärast Esimest maailmasõda veetsin aega sisemaal, pesin loodes teemante, jahtisin, kaevasin kulda ja tegin muud säärast, siis aga mõtlesin, et oleks aeg paikseks jääda. Olin juba teinud kaks või kolm reisi Rupununi jõel. Sõitsime neil päevil kärestikest üles paatidega ning mõnikord kulus meil selleks kaks nädalat ja mõnikord terve kuu, olenevalt jõe seisust. Minu arvates oli see kena kant – mitte liiga palju inimesi – ja ma otsustasin oma kodu siia rajada. Tulin mööda jõge üles, otsides kohta, mis jääks kõrgendikule – et oleksin kaboura-kärbestest kõrgemal ega tekiks probleeme äravooluga –, aga jõele piisavalt lähedale, et saaksin kõik oma asjad rannikult paadiga ära tuua. Muidugi on see maja tegelikult ajutine. Ma panin selle kiiruga püsti, kui tegin plaane ja tõin kohale materjali ühe tõeliselt uhke residentsi ehitamiseks. Need plaanid on mul endiselt peas olemas ja vajalikud materjalid kõrvalhoones valmis, nii et ma võiksin hommepäev ehitama hakata. Aga millegipärast” – ta vältis Connie pilku – „ei õnnestu mul sellega kuidagi algust teha.”
Connie naeris. „Ta on seda kakskümmend viis aastat rääkinud. Aga kindlasti olete kõik näljased, nii et istume maha ja hakkame sööma.” Ta läks laua juurde ja viipas meile, et me istet võtaksime. Laua ümber oli viis külili keeratud apelsinikasti.
„Palun vabandust nende jubedate vanade asjanduste pärast,” ütles Tiny. „Need pole pooltki nii head kui apelsinikastid, mida sai enne sõda. Varem olid meil toolid, aga põrand on üsna ebaühtlane ja toolijalad kippusid pidevalt ära murduma. Kastidel pole jalgu, mida murda, nii et need kestavad kauem, ja tegelikult on need niisama mugavad.”
Eined McTurkide juures olid üsna keerulised. Connie oli tuntud kui Guyana üks parimaid kokki ja meie ette pandud söök oli kahtlemata oivaline. See algas kirevahvenaga, hõrgu kalaga, mida Tiny maja juurest Rupununi jõest sageli püüdis. Eine jätkus pardipraega – Tiny oli linnud lasknud eelmisel päeval – ja lõppes viljadega väljas kasvavatelt puudelt. Ent kaks lindu, üks väike papagoi ja üks musta-kollasekirju tikat, võitlesid omavahel meie toidu pärast. Nad lendasid meie õlgadele ja lunisid maiuspalu, ja kuna meie ei olnud päris kindlad, kuidas niisuguses olukorras käituda, olime lindudele taldrikutelt palukesi valides veidi liiga aeglased. Väike papagoi otsustas end seepeale tseremooniast säästa, istus Jacki taldrikuservale ja hakkas tegutsema omatahtsi. Tikat lähenes asjale teisiti: ta nokkis oma nõelterava nokaga aina Charlesi põske, et mehele tema kohustusi meelde tuletada.
Connie tegi sellele kõigele aga peagi lõpu, ajas linnud minema ja pani spetsiaalselt neile valmistatud toidu alustassiga laua teise otsa. „Nii