Noore loodusuurija seiklused. David Attenborough

      „Kui olin siia alles jõudnud,” rääkis Tiny, „palkasin ühe makuši indiaanlase endale tööd tegema. Kui olin talle avanssi andnud, sain teada, et ta on piaiman – nõid ja ravitseja. Kui oleksin seda varem teadnud, ei oleks ma teda palganud, sest nõiad pole kunagi head töölised. Varsti pärast raha kättesaamist teatas ta, et ei kavatse enam tööd teha. Ütlesin, et kui ta üritab lahkuda enne, kui on saadud raha jagu tööd ära teinud, annan talle peksa. Noh, seda ei saanud ta lubada, sest siis oleks ta end häbistanud ja tal poleks enam teiste makušide seas võimu olnud. Hoidsin teda senikaua, kuni ta oli oma ettemaksu välja teeninud, ja siis ütlesin, et lasku aga jalga. Seepeale ütles ta, et kui ma talle rohkem raha ei anna, puhub ta mu peale, ja kui ta seda teeb, muutuvad mu silmad veeks ja voolavad välja, ma saan düsenteeria, mu sisikond langeb välja ja ma suren. Mina aga vastasin: „Lase käia, puhu mu peale,” ja ma lihtsalt seisin ja lasin tal puhuda. Kui ta oli lõpetanud, ütlesin: „Noh, ma ei tea, kuidas makušid puhuvad, aga ma olen kaua aega akavaide juures elanud ja puhun nüüd sinu peale nagu akavaid.” Niisiis tõmbasin end õhku täis ja karglesin tema ümber ja puhusin. Ütlesin talle, et nüüd jääb ta suu kinni ja ta ei saa enam midagi süüa; et ta keha paindub taha, nii et kannad ja pea puutuvad kokku, ja siis ta sureb! Noh, seejärel lasin tal minna ega mõelnud sellele rohkem. Läksin mägedesse jahile ja tulin tagasi alles mitme päeva pärast. Varsti pärast mu saabumist tuli mu indiaanlasest töödejuhataja ja ütles: „Peremees Tiny, see mees on surnud!” Ma vastasin: „Paljud inimesed on surnud, poiss. Millisest mehest sa räägid?” – „Sellest, kelle peale te puhusite, ta on surnud,” ütles ta. „Millal ta suri?” küsisin mina. „Üleeile. Ta suu jäi kinni, nagu te ütlesite, ta hakkas tahapoole painduma ja suri.””

      „Ja tal oli õigus,” ütles Tiny lõpetuseks. „See mees oli tõepoolest surnud, just nii, nagu ma olin öelnud.”

      Tekkis pikk paus. „Aga Tiny,” ütlesin mina, „sellele peab ju mingi seletus olema. See ei saanud olla lihtsalt kokkusattumus.”

      „Noh,” ütles Tiny, vaadates süütult lakke, „ma märkasin ta jalal väikest haavandit ja teadsin, et külas, kust ta tuli, oli hiljuti kaks teetanusejuhtumit. Võib-olla oli see asjaga kuidagi seotud.”

      Papagoi ja tikatiga hommikusööki jagades arutasime Tinyga meie päevaplaane. Jack otsustas, et peab enne loomade püüdmist puurid, joogikünad ja söögianumad lahti pakkima.

      Tiny pöördus ülejäänute poole. „Kuidas teiega on, poisid? Kas teid huvitaksid mõned linnud?” Noogutasime innukalt. „Tulge siis minuga, ehk mul õnnestub teile mõnda näidata. See ei ole siit kuigi kaugel,” ütles ta mõistatuslikult.

      Meie jalutuskäik koos Tinyga läbi Rupununi jõge ääristava võsastiku oli tõeline metsatarkuse õppetund: poole tunni jooksul juhtis ta meie tähelepanu augule palgis, kust pudenes saepuru (puidumesilase töö), sõrgade jäetud jäljerajale, hunnitule lillale orhideele ja makuši kalameeste mahajäetud laagrile. Peagi keeras ta rajalt kõrvale, manitsedes meid vaikselt olema. Üritasime nüüdseks tihedamas alustaimestus tema tasast sammu jäljendada.

      Siinseid põõsaid kaunistas mingi ronitaim, kattes neid heleroheliste silmustena ja rippudes loorina nende vahel. Üritasin rippuvat taime hooletult käeseljaga eemale lükata, aga tõmbasin käe valu pärast kiiresti tagasi, sest selle ronitaime varred ja lehed olid relvastatud pisikeste teravate ogadega. Mu käsi oli katki ja veritses ja ma ütlesin midagi valjemini, kui oleksin tohtinud. Tiny keeras ringi, sõrm huultel. Ettevaatlikult läbi lehesegadiku samme seades järgnesime talle. Peagi oli põõsastik nii tihe, et kõige hõlpsam tundus selle alt lihtsalt läbi roomata, ja edasi liikusimegi kõhuli vingerdades.

      Viimaks Tiny peatus ja me roomasime tema kõrvale. Ta lõikas ronitaimede tihedasse vaipa, mis rippus meie ninadest mõne sentimeetri kaugusel, ettevaatlikult väikese piiluaugu ja me vaatasime läbi selle välja. Meie ees laotus soine järv, mille pinda katsid vesihüatsindid. Hüatsint õitses paiguti, nii et sametrohelisele vaibale moodustusid väikesed õrnlillad laigud.

      Meist umbes viieteistkümne meetri kaugusel varjutas vesihüatsindid hiiglasliku haigruparve serv. Parv ulatus üle järve keskosa teise kaldasse välja.

      „Olge lahked, poisid,” sosistas Tiny. „On teil sellest kasu?”

      Noogutasime Charlesiga vaimustatult.

      „Noh, mind teil siin vaja pole,” jätkas Tiny. „Lähen tagasi hommikust sööma. Edu!” Ja ta vingerdas hääletult minema, jättes meid kahekesi läbi ronitaimede piiluma. Vaatasime haigruid. Parves oli segunenud kaks liiki: hõbehaigur ja väiksem ameerika siidhaigur. Nägime läbi binokli, kuidas nad omavahel jagelevad ja oma õrnu filigraanseid päid tõstavad. Aeg-ajalt tõusid paar tükki püstloodis õhku, vehkides hullunult nokaga, ja laskusid siis niisama äkki, kui olid tõusnud.

      Järve kaugemas otsas nägime kõrgilt seismas mitut pikka jabiru-toonekurge, mustad paljad pead ja erepunased pundunud kaelad haigrute puhta valge seas hästi silmatorkavad. Kaugel vasakul, madalamas vees oli sadu parte. Osa oli rivistunud väikestesse rügementidesse, kõigi nokk sõjaväelise täpsusega samale poole suunatud, teised ujusid eskaadritena järvel. Meie lähedal sõtkus lootoselind ettevaatlikult vesihüatsindi ujuvatel lehtedel, jaotades keharaskust mitme taime peale tohutult pikkade varvaste abil, mis sundisid teda jalgu tõstma umbes samamoodi, nagu inimene kõnnib räätsadega.

      Kõige ilusamad olid meist mõne meetri kaugusel toimetavad roosa-luitsnokkiibised. Nad sulistasid asjalikult madalas vees ja sõelusid toitu otsides muda läbi nokkade, nähes seejuures välja rabavalt kaunid, sest nende suled olid valguse käes omandanud kõige õrnemad roosad varjundid. Kuid iga paari minuti tagant tõstsid nad ringivaatamiseks pead ja me nägime, et nende nokaotsad on laienenud lamedateks ketasteks, mis on kentsakas vastuolus nende kehade graatsia ja iluga ning annab neile veidi koomilise väljanägemise.

      Seadsime kaamera üles, et kaunist stseeni filmida, aga ükskõik, kuidas me seda nihutasime, ikka tõkestas meie vaadet mõni eespool kasvav väike põõsas. Pidasime sosinal nõu ning otsustasime riskida lindude eemalepeletamisega ja liikuda üle lopsaka rohu paar meetrit edasi, ühe põõsa alla, mis paistis parajalt suur, et me mõlemad koos kaameraga sinna ära mahuksime. Kui meil vaid õnnestuks ärevust tekitamata kohale jõuda, peaks meile avanema segamatu vaade kõikidele lindudele järvel – partidele, haigrutele, toonekurgedele ja iibistele.

      Nii vaikselt kui võimalik tegime piiluaugu ronitaimelooris suuremaks. Kaamerat enda ees lükates vingerdasime välja rohule. Charles jõudis ohutult põõsani ja mina järgnesin talle. Aegluubis, et äkiliste liigutustega mitte linde hirmutada, panime statiivi püsti ja kruvisime kaamera paika. Charles oli kaamera juba iibistele fookustanud, kui ma oma käe tema omale asetasin.

      „Vaata sinna,” sosistasin, osutades vasakule, järve kaugemasse serva. Läbi madala vee lähenes pladistades veisekari. Tundsin kohe muret, et see võib iibised eemale peletada, just nüüd, kui olime valmis neid filmima, aga linnud ei pööranud karjale mingit tähelepanu. Veised tulid päid kõigutades raskel sammul