Liblikamaja. Marcia Preston
liiga rõõmus. Minu ema ees seisis veinipokaal, mille põhjas eretas tumepunane tilk.
Kas te soovite kohvi, proua Lee?
Tänan, kuid kas teil midagi kangemat pole? Teate, pikk tööpäev selja taga.
„Hei, emps. Mida sina siin teed?”
Mõlemad emad naersid sellel oh-lapsed-no-mis-sa-nendega-teed-moel, nagu see vanematele kombeks on. Ma heitsin pilgu kellale. Ema oli alles kahekümne minuti eest töö lõpetanud, kuid leidnud aega roosa hotellivorm enne siiatulekut teksaspükste vastu vahetada. Ta vihkas oma vormiriietust.
„Läks pimedaks ja ma tulin sulle järele,” lausus ema. „Pealegi arvasin ma, et mul on aeg Cynthia emaga tutvuda.”
Ta rääkis oma lahkel häälel. Minu lihased lõtvusid, ent üksnes õige pisut. Ma vaatasin temalt Lenorale ja siis tagasi. „Ma pidin ju ööseks siia jääma, kas mäletad? Sa ise ütlesid, et ma tohin.”
Cincy seisis minu kõrval, paberkott munadega käes, suu pooleldi naerukil, ja silmitses uudishimulikult minu ema.
Ema kehitas õlgu ja tema plastklambri vahelt lipsas välja veel üks kaneelikarva juuksesalk. „Küllap sa küsisid siis, kui ma olin unine.” Ta pöördus Lenora poole. „Pärast kümnetunniseid vahetusi olen ma sageli unine. Peaksin saama kolm vaba päeva, kuid hotellis on töökätest puudus ja lõpuks kujuneb ikka välja nii, et ma raban viis-kuus päeva ühtejutti.”
Lenora vangutas pead. „See on ju piinamine.”
„Nojah, kuid üle neljakümnetunnised otsad on poolteise kohaga töötamine.” Ema ajas selja sirgu ja surus mõlemad käed ristluukohale. „Jumal tänatud, et homme on vaba päev.”
„Bobbie võib täna ööseks siia jääda,” märkis Lenora. „Te saaksite end välja magada.”
Ema vaatas minu poole. „Bobbie?”
Ma ei olnud talle oma hüüdnime maininud ja tema hukkamõist oli ilmselge.
„Palun, kas ta tohib siia jääda?” küsis Cincy. „Kaks cecropia7 valmikut peaksid homme kooruma.”
Ma teadsin vastust juba ette. Nurumine oleks hiljem üksnes häda kaela toonud.
„Võib-olla järgmisel nädalavahetusel,” kostis ema. „Mul ei ole ammu vaba laupäeva olnud. Meil Robertaga on vaja sisseoste teha.”
„Muidugi.” Lenora hääl oli siiras ja sõbralik. „Kuid teadke, et Bobbie on alati teretulnud. Kui teie nädalavahetusel töötate, siis saatke ta julgelt siia. Ma olen kogu aeg kodus.”
Ema kukal tõmbus vaevumärgatavalt jäigemaks ja ma asusin tegutsema. „Lähen toon oma koti.”
Jooksin Cincy tuppa, haarasin tema voodil vedelevate asjade seast oma padjapüürist märsi ja lidusin kähku tagasi kööki, et minu äraolekul seal midagi ei juhtuks. Cincy seisis endisel kohal ja uudistas äärmise huviga minu ema. Ei tea, mida ta nägi. Nad olid korra varem meie majas vaid põgusalt kohtunud, kui me Cincyga pärast tunde minu poolt läbi põikasime, et ma saaksin emale kirjakese jätta, ja ta ootamatult sealt eest leidsime. Ta oli peavalu pärast töölt vaba päeva võtnud ja oli koguni tänulik, et me teda rahule jätsime.
„Ma helistan sulle homme ja küsin, kas nad on juba koorunud,” laususin ma Cincyle.
„Olgu. Kui nad on koorunud, siis võid neid tagasi jõudes vaatama tulla.”
„Tagasi jõudes?”
Cincy põrnitses mind. „Sisseostude tegemiselt.” Tema hääles kõlas kadedus.
„Aa. Jajah.”
Korraga taipasin ma, et Cincy kujutab ette ema ja tütre lõbusat ostlemispäeva, millest ei puudu ka uute riiete proovimine, mis talle endale nii väga meeldis. Mind huvitas, kas ka Lenora nägi asja selles valguses. Ta naeratas mulle, kuid tema pilgust oli võimatu midagi välja lugeda.
Lühikese mäest allasõidu kestel ei vahetanud me emaga ainsatki sõna. Kagutaevasse oli kerkinud kahvatu kuu ja tema merevaikkollane pale peegeldus Columbia kilgendaval veel, kui meie auto rehvid sillale müdisesid. Õpetaja oli rääkinud, et see on kogu jõe ulatuses viimane säilinud puusild. Ma kerisin aknaklaasi alla, kuid ei tajunud jõe maagilist peibutust nagu nendel kordadel, kui ma üksi üle silla läksin. Täna õhtul oli jõgi kõigest sügavas unes hiiglane, väikeste tüdrukute eludest mõõtmatult kaugel.
Ema hakkas laulma häälega, mis oli sama hõbedane ja selge nagu jõelt heiastuv valgus. „Ma vaatan kuud ja mind näeb kuu läbi vana tammepuu. Kuu, mis särab minule, paistku ka mu armsale.”
Autorattad veeresid tüminal sillalt asfaldile. „Nüüd oled sa vist minu peale pahane,” ütles ema.
Ma ei vastanud. Põrnitsesin Shady Riveri harvade tulede poole.
„Ma tundsin end ilma sinuta üksildaselt, kullake.” Tema hääl oli nüüd leebe ja leplik. „Me satume nii harva ühel ajal kodus olema. Vähemalt ärkvelolekus.”
Pitsitus hinges andis veidi järele, kuid mul ei olnud endiselt midagi öelda. Tõmbasin suure sõõmu jõehõngulist õhku.
Ema ohkas ja muutis taktikat. „Mis pagana asi on käkk-roopia?”
Hakkasin itsitama, kuigi teadsin, et mind oli meelega naerma aetud, ja tundsin painavast pahameelest loobumise üle kergendust. „Mitte käkk-roopia! Cecropia. See on hiigelsuur ööliblikas, kellel ei ole suud. Ta ei saa süüa ja seetõttu elab ta väga lühikest aega.”
Haakisin pöidlad teineteise külge ja surusin sõrmi kokku-lahti nagu tiibu. Kuu lisas mu kätele varje. „Röövik ketrab endale siidikookoni, mis on pruun ja karvane nagu kookospähkel, aga muidugi mõista väiksem. Lenora loendab päevi ja teab, millal nukk koorub.”
Metamorfoosi mõistatustesse süüvides silmitsesin ma oma pantomiimi etendavaid käsi. „Kui nukk on valmis, siis eritab ta teatud laadi mahla, mis teeb kookonisse augu, ja poeb välja. Tema tiivad on märjad ja selja peal kortsus. Kuivades tiivad avanevad nagu puhkev õiepung.”
„Lenora rääkis sulle seda kõike?”
„Mh-mh. Ta on seda näinud.”
„Öök,” sõnas ema ja judises. „Kõlab vastikult.”
Ta hakkas uuesti laulma. „Läbi tule, läbi vee, olgu kurb või rõõmus meel, aga edasi me rühime…”
Ta tegi pausi, oodates, et ma kaasa lööks, kuid mul ei olnud tuju.
„Ü-hes-koos,” lõpetas ta.
See oli tema matkalaul. Ta laulis seda siis, kui me sõitsime Atlantast Oklahomasse, Oklahomast Albuquerque’i ja sealt edasi Shady Riverisse. Pikal teekonnal igavledes liitus minu ebamusikaalne lõõritamine tema kindla ja kõlava häälega, nii nagu saadaks keegi viiulit kammipillil. Ema laulu kuulates hakkasin ma uskuma, et igaüht siin maailmas on vähemalt ühe andega õnnistatud. Juurdlesin, mis see minu puhul olla võiks. Võib-olla saab minust teadlane nagu Lenora. Kui ma klassikaaslastele järele jõuan, siis kujuneb minust taibukas õpilane. Ehk antakse mulle koguni Noobeli teaduspreemia, millest õpetaja rääkis, ehkki ma ei saanud hästi aru, miks see preemia on ainult nooblitele ette nähtud.
Ema parkis oma päevinäinud Ford Fairlane’i konarlikule rajale varikatuse alla. Ta oli laulmast lakanud ja viibis juba mõtetega mujal. See vaikimine oli mulle tuttav.
Majja astudes otsisin pimedusest Rathbone’i, hulkuvat kassi, kes oli meid osaajaliselt adopteerinud. „Kiis-kiis?”
Vastust ei tulnud. Mingil imekombel õnnestus Rathbone’il majast sisse-välja käia, nagu talle endale parasjagu meeldis. Küllap oli emps mõne akna lahti unustanud.
Ema pani väikese lambi pliidi kohal põlema ja tegi võileibu, kallates mulle piima ja endale veini. Ma sõin võileiva ära, kuid jätsin piima puutumata. Ema jättis pool võileiba järele, kuid jõi veini ära ja valas klaasi uuesti täis.
„Hakka