Liblikamaja. Marcia Preston
et plekilise kraanikausi kohal hambaid pesta. Seejärel läksin emale head ööd ütlema ja leidsin ta pimedast elutoast diivaninurgas kerratõmbunult istumas. Ta kallistas mind loiult ühe käega.
Desinfektsioonivahendi lehk, mis talle tööl alati külge jäi, segunes mõni kraad kangema veinilõhnaga. Ma teadsin, et pimeduses tema kõrval laual seisab veinipudel.
„Sina peaksid samuti voodisse heitma,” ütlesin ma ja toetasin pea tema pehmele rinnale. „Sa oled alati väsinud.”
„Ma heidangi, kullake. Üsna varsti. Maga hästi.” Ta suudles mu juukseid ja saatis mu sellega magama.
Unes olin ma kookonivangistuses cecropia-röövik. Ma närisin ja kraapisin, kuid ei suutnud tungida läbi siidikiudude, mis ma olin endale ümber kudunud. Ärkasin paanikavõpatusega ja avastasin jalgade ümber keerdunud lina. Rapsisin end vabaks ja lamasin lahtiste silmadega pimeduses, oodates, millal puperdav süda jälle normaalselt lööma hakkab.
Lahtisest magamistoa uksest kumas ikka veel hämarat valgust. Ma võtsin voodi jalutsist šenillteki ja läksin elutuppa.
Ema magas tasa norsates diivanil, tühi veinipudel seisis tema väljasirutatud käsivarre all põrandal. Kuukiir valgustas liivakellakujulist armi tema käsivarre siseküljel, mille saamisloost ta kunagi ei rääkinud. Ema hingamine ei muutunud, kui ma teki tema jalgadele laotasin ja siis lõuani tõmbasin.
Külmetavate jalgadega pugesin ma tagasi oma voodisse ja tundsin taas pitsitust rinnus. Kuid seekord olin ma enda peale vihane. Täna õhtul emaga koju sõites, kui kuupaiste mu kätele langes, olin ma ühe viivu vältel uskunud, et me läheme tõepoolest homme sisseoste tegema.
3. peatükk
Üks, kaks, kolm, juhhei, põder veini jõi.
Pesunööri peal pärdik tantsu lõi.
Nöör see puruks raksatas, pärdik maha prantsatas.
Väikese sinise paadiga taevasse kõik läksid nad.
Ma olin üsna osav nöörihüppaja, Cincy oli parem, kuid Samantha ei teinud ühtegi apsu. Mitte ainumastki. Me pidime tema jaoks uue reegli välja mõtlema, vastasel korral oleks kogu vahetunni tema kord olnud. Sam oli pikk ja kõhn, tema pikad punased lokid mäslesid kargamise taktis ümber pea ja ta luges rütmisalmi ilma hingeldamata. Ta väitis, et kavatseb pärast keskkooli Kanada hokivõistkonnas professionaalseks mängijaks hakata.
Sami parim sõbranna oli Patty Johnson. Patty tasakaalutunnetus ei olnud kiita, kuid tal oli lai tedretähniline näolapp, kus suu iga asja peale naeris, ja pealegi varustas just tema meid hüppenööriga. Viiendas klassis kohtusime igal vahetunnil neljakesi mänguväljakul. Me lugesime kooris rütmisalmi ja loendasime nöörist ülehüppeid, kuni kargaja eksis – või Samantha jõudis sajani. Me teadsime palju salme, kuid põdralugu kõlas nii elukogenult ja hukatuslikult, et sellest sai meie lemmik. Mitu aastat hiljem kolledžis kuulsin ma ühe džässmuusiku suust neidsamu vana lastelaulukese sõnu ja tundsin liigutavat hingesugulust.
Mõnikord liitus meiega teisigi tüdrukuid. Kui meid seisis ringis kuus või rohkemgi ja me lugesime kooris salmi nagu marssivad sõjaväelased, siis meelitasid meie ühtesulanud hääled ligi hulga pealtvaatajaid. Niisugused korrad tekitasid meis elevust, nagu oleksid meil külalised. Kuid mulle meeldis kõige rohkem siis, kui me olime ainult neljakesi, muretud ja vahvad.
Nendel harvadel päevadel, kui ma ei saanud pärast tunde koos Cincyga koju minna, hakkas mul lõpukella helisedes kõhus keerama ja ma mõistatasin, kas ema on juba kodus ja missuguses seisundis. Harilikult jõi ta veini, mis tegi teda malbeks ja hellaks. Kui ma esitasin oma palved kolmanda klaasi ajal, siis lubas ta mulle peaaegu kõike. Pärast kolmandat klaasi oma soovidega lagedale tulemine oli samuti edukas, ent riskantne – järgmisel päeval võis ta loa andmist eitada. Kuid nendel haruharvadel kordadel, kui ema jõi viskit, muutus ta õelaks. Hiljem, algaja keskkooliteadlasena järeldasin ma, et veini ja viski erinev mõju oli ilmselt psühhosomaatiline; verre imbudes ei olnud vahet, mis sorti alkohol see oli. Tõenäoliselt jõi ema veini härdameelsetel hetkedel ja viskit siis, kui oli ärritunud. Kuid algkoolis teadsin ma vaid seda, et neid ainsaid kordi, mil ema minu vastu käe tõstis, saatis alati kirbe viskilehk.
Seitsmekümnendatel aastatel ei pidanud keegi ninakale võsukesele kõrvakiilu andmist lapseahistamiseks. Isegi mitte laps. Sellegipoolest olin ma kümnendaks eluaastaks õppinud ema äraolekul maja läbi otsima ja kogu kange kraami kraanikausist alla valama. Uhtusin alkoholilõhna rohke veega minema ja panin tühja pudeli sinna, kust olin selle leidnud, nii et ema arvaks, nagu oleks ta eelmisel õhtul kõik ise ära joonud.
Veini ma ei puutunud. Purukainena oli ema üsna rõõmutu ja muretses liiga palju.
Pühade ajal ei aidanud aga isegi vein. Tänupühade ajal muutus ema närviliseks ja jõuludeks oli ta sünge nagu äikesepilv. Mul oli ainult üks hägune mälestus rõõmsatest jõuludest – mamps, paps ja mina kilgendava kuuse kõrval; nad naersid, kui ma õõtsusin edasi-tagasi vedruga kiikhobusel, mille kaelas ilutses punane lehv. Viimased koos veedetud jõulud, mina olin siis kolmene. Igal aastal, kui kaubamajade vaateakendele ilmus kuld-kard ja kunstlumi, koukisin ma selle mälestuse ajusopist välja ja elasin üha uuesti läbi, et seda tuhmumast hoida.
Ema teeskles alati reipust, kui me kingitusi avasime, kuid tema silmis puudus sära ja tema silmanurgad olid nukralt längus nagu meie kasutatult ostetud diivani padjad. Ainus säde süttis siis, kui ta pakkis lahti minu isetehtud kingituse.
Et mul ei olnud kingituse ostmiseks raha, siis jätkasin ma esimeses klassis alguse saanud traditsiooni, kui õpetaja aitas meil apelsinimahlapurgist vildiga ülekleebitud ja litritest sädelevat pliiatsitopsi meisterdada. Ema oli sellest vaimustatud – pärast seda, kui ma selgitasin, mis asi see üldse on – ja see otsustas tema saatuse. Teises klassis jagas klassijuhataja meile punase-rohelisekirjuid polüestriribasid, mis ma kohusetruult pajakindaks põimisin – see oli vististi maailma kõige jõledam näputöö. Kolmandas klassis valmistasime klassipildile kuldseks maalitud kipsraami ja neljandas klassis juhendas härra Burns, kuidas T-särke batikatehnikas värvida ja neile puulehtedest šabloonidega mustreid peale trükkida. Viiendas klassis jättis kunstikalduvusteta klassijuhataja meid iseenda hooleks. Sattusin paanikasse.
Nagu tavaliselt, aitas Cincy mind hädast välja. Ta nõidus oma täistuubitud kapi ülemiselt riiulilt välja tillukeste merikarpidega täidetud ämbri. „Ma korjasin need ühel suvel rannalt, kui me empsiga ookeani ääres käisime,” ütles Cincy. Ta valas ämbri liivase sisu voodile.
Ema õmbluskarbist leidis Cincy kuldset metallniiti, mis pärines kuuekümnendatest, kui Lenora oli helmeid keedeks lükkinud. Cincy kandis neid sageli koolis. Mina kaevasin endale karbi põhjast peenikese musta niidi, mis oli pehme ja helkis nagu atlass. See moodustas merikarpide kriitja haprusega täiusliku kontrasti.
Tol sügisel, kui päevad lühenesid ja õhtud viluks muutusid, istusime iga päev rätsepaistes Cincy voodil ja nokitsesime pastelsetest spiraalikujulistest aaretest emadele kaelakeesid teha. Töö kulges vaevaliselt. Enamikule karpidest oli vaja kruviotsaga pisikesed augud sisse puurida, enne kui neid sai niidi otsa ajada. Lenora leppis muheldes sellega, et tal oli keelatud tütre tuppa piiluda, ja ma nägin teda ainult siis, kui me koolist tulime või kui ta meid sööma kutsus. Sel detsembril, me olime siis peaaegu üheteistkümneaastased, rääkis Cincy mulle oma isast.
Naistekeskse maailmaga harjunult ei tulnud mul pähegi imestada, mis nende pere meespoolest oli saanud. Minu kodu katuse all olid isad tabuteema. Ühel õhtul, kui me jätkasime kaelakeede meisterdamist, tõstis Cincy kuhja kortsus riideid tualettlauale ja ajas ümber foto laigulistes riietes mehest.
Pildi paremas allservas seisis: „Armastusega Lenorale. Esimese klassi reamees Harley Jaines.” Ma võtsin pildi põrandalt üles. „Kes see on?”
„See on mu paps,” vastas Cincy nagu möödaminnes. „Ta tapeti Vietnami sõjas.”
Fotol olev noormees oli tõmmu ja sõduri siilisoengule vaatamata sain ma aru, et tema juuksed on tintmustad. Mees seisis lehestiku taustal, mis oli sama tihe nagu Lenora verandadžunglis.
„Ta