Armastajad Londonis. Барбара Картленд

      Esimene peatükk. 1880

      Lanthia ratsutas üksinda läbi metsa nagu ikka igal hommikul.

      Ta mõtles, et terves universumis ei ole midagi meeldivamat kui läbi kevadiste lehtede voogavad ning neid kuldseteks maalivad päikesekiired.

      Lanthia jutustas endale lugu, sest millal iganes ta metsas ei ratsutanud, tundusid jutud talle lihtsalt mõtteisse voolavat.

      Ja ta ütles tihtipeale oma isale, et oli tema raamatukogu raamatute ja tema jutustatud lugude kaudu terves maailmas reisinud.

      „Need kõik tunduvad nii tõelised, isa,“ ütles ta oma isale ikka ja jälle.

      Isa naeris.

      Sir Philip Grenville oli juba väga noorest east olnud väga tulihingeline reisimees, kuid nüüd oli ta rahul, kui sai olla oma maakodus.

      Ta pigem kirjutas oma kogemustest, kui neid juurde tekitas.

      Tohutu, paljude raamatutega täidetud raamatukogu, kust raamatud kippusid peaaegu kõigisse teistesse tubadesse tikkuma, oli Lanthia jaoks juba päris pisikesest peale ellu kutsunud tuhandeid muinasjutte, kus Lanthial endal oli alati peaosa.

      Ta kujutles end Himaalaja mäestikule ronimas, nagu ta isa seda püüdnud oli, või ratsutamas lõputuid miile üle maha jäetud maastiku Tiibetisse, kus leiab kaljul kükitava kloostri, kuhu ükski eurooplane polnud varem oma jalga tõstnud.

      Kõikides ta unistustes saatis teda keegi eriline, kes tabas lennult ta mõtteid ning nautis uue maailma avastamise seiklust sama palju kui ta isegi.

      Ta kujutles, et sellal, kui ta rändas mööda Niilust või Amazonast, oli tema see, kes nähtamatut saatjat juhendas.

      Teistel kordadel juhendas mees teda.

      Lanthia oli alati olnud üksildane laps.

      Kui ta sündis, oli ta ema olnud kolmekümne üheksa aastane.

      Kui austusväärne Elizabeth Ford oli abiellunud Philip Grenville’iga – isa polnud sellel hetkel veel baronetiseisuses – said nad poja ja pärija vaid aasta pärast abiellumist.

      Kuna Philip Grenville tahtis reisida mööda maailma ja ta naine saatis teda alati, ei olnud neil rohkem lapsi.

      Nad olid leppinud sellega, et see on kogu nende pere ning olid loobunud lootmast, et neile võiks veel lapsi sündida.

      Ootamatult, üsna viimasel hetkel, nagu keegi seda mainis, saabus nende ellu Lanthia.

      Ta vanemad olid nii õnnelikud ja elevil, justnagu oleks saatus neile kinkinud erilise kingi hetkel, mil nad seda kõige vähem ootasid.

      Lanthia nägi välja, nagu oleks ta pärit muinasjutust.

      Sir Philip oli uhkem oma tütre kui oma kirjutatud raamatute või tohutu raamatukogu üle ja ta veetis palju aega, vestes Lanthiale lugusid, mis tüdrukut paelusid, kuni tollele hakkas tunduma, et elab neis lugudes, mitte lihtsalt ei kuula neid.

      Praegu ratsutas ta läbi isa maavaldusse kuuluva metsa.

      Ta kujutles õndsalt ette, kuidas ratsutab Indias lõõskava päikese käes suursugusesse paleesse, kus ta koos maharadžadega peatub.

      India oli tal tihti mõtteis, sest just sinna oli paigutatud praegu ta vend David. Too teenis asevalitseja assistendina.

      Vend ei kirjutanud talle just kuigi tihti, kuid kui ta seda tegi, tundus Lanthiale, nagu ta oleks ise Indias avastusretkel.

      Oma mõtteis rändas ta asevalitseja paleest Kalkutas loode piirialadele, kus paljud vaenulikud suguharud iga kivi ja põõsa taga luurasid ning kujutles enda ees ootavaid ohte liigagi hästi ette.

      David oli talle viimasel korral, kui lühikest aega kodus puhkusel viibis, jutustanud, kuidas nad kõik venelaste sissetungi ees hirmu tundsid.

      Ta peaaegu nägi kasakaid ratsutamas üle inimtühjade väljade India suunas, mida peeti Briti krooni kõige suursugusemaks juveeliks.

      Kuid tsaar ise ja teda teenivad kasakad olid otsustanud varem või hiljem selle enda kätte haarata.

      „Me peame kogu aeg valvel olema,“ jutustas David oma õele, kes teda pärani silmil kuulas.

      „Venelased infiltreeruvad kohalike suguharude sekka,“ jätkas David, „ning õhutavad nende seas mässu. Nad peavad igal pool kohalike indialastega salasepitsusi ja me ei tea kunagi kindlalt, millist pahandust nad plaanivad enne, kui see juba käes on.“

      David jutustas ka Lanthiale, kui kaunid on paleed ja kui kütkestav on India.

      Kui David tagasi Indiasse pöördus, tundis Lanthia, nagu ta oleks koos vennaga.

      Oma mõtteis elas ta India põletava päikese all naeratavate inimeste ja oivaliste mälestusmärkide keskel.

      Praegu oli päike ta põskedel vaid kergelt soe, kuid see säras ta kaunitel juustel, justkui oleks tal peas kübar.

      Üksinda ratsutades oli nii palju lihtsam vaid hobuse selga hüpata. Milleks vaevata end jakkide, kübarate ja muidugi kinnastega, mille kandmist oodati igalt ratsutavalt preililt?

      Lanthia kaunist musta täkku kutsuti jumalate kuninga järgi Jupiteriks ja Lanthia pidas teda pärast oma vanemaid sama kalliks.

      Jupiter näis mõistvat kõike, mida Lanthia talle rääkis. Tallipoisid olid talle jutustanud, ja ta teadis, et see vastas tõele, et kui oli kätte jõudnud aeg, mil ta tavaliselt tallis käis, ootas Jupiter teda alati oma latri ukse juures ta samme kuulates.

      Nüüd metsas aeglaselt piki sammaldunud radasid liikudes rääkis Lanthia oma hobusega:

      „Täna, Jupiter, ratsutasime me üle India kuumade tasandike ja olime tänulikud iga varju eest, mida meil leida õnnestus.“

      Lanthia meelest Jupiter kuulas teda ja ta jätkas:

      „Kusagil suures ja uhkes palees saame me teada saladuse, mis saadab meid homme uuele avastusretkele. See juhatab meid väga ohtlikku olukorda, millest päästame end kõige viimasel minutil justkui imeväel!“

      Jupiteriga kõneldes nägi ta seda kõike oma vaimusilmas juhtumas ning teadis, et vaid jumalad said teda hukkumisest päästa.

      Lanthia looga samal hetkel lõppes mets ja ta nägi eespool kodu paistmas.

      See oli väga kaunis maja, mis oli Grenville’i perekonnale juba rohkem kui kakssada aastat kuulunud ja tegelikult oli selle ehitanud lausa üks Grenville, kes oli üks esimesi kuningas James I loodud baroneti tiitli kandjatest.

      Sajandite jooksul oli maja oluliselt laiendatud ja Sir Philipi vaarisa oli selle alla hulgaliselt raha pannud.

      Too oli peale tohutu raamatukollektsiooni toonud majja ka paljusid tänapäevaseid mugavusi, mis polnud ta esivanematele kättesaadavad olnud.

      Maja ümbritsesid arvukad puud ning sinna juurde kuuluv aed oli Lanthia emale eriti suur uhkuse ja rõõmu allikas.

      Kui Lanthia ema oli abiellunud ta isaga, polnud nad päris oma kodu pärast kuigi palju muretsenud, olles hõivatud maailmas ringi rändamisega.

      Kui nad Inglismaal olid, peatusid nad tihti Lanthia isa vanemate juures, kellel oli nende sealoleku üle ainult hea meel. Just nemad hoolitsesid Davidi eest, kui too sündis.

      Niipea kui Elizabeth oli piisavalt tugev, et oma imikust poja juurest lahkuda, kibeles Lanthia isa uuele avastusreisile.

      Seekord Aafrikasse, kuna tahtis üles otsida suguharu, millest inimesed väga vähe teadsid, kuid millel oli iidne suuliselt edasi kantud ajalugu.

      Alles nüüd, kui Sir Philip oli vananemas nagu ka ta naine, kuigi viimasele ei meeldinud seda tunnistada, tundsid nad kodus olemisest rahulolu.

      „Ma nii väga tahaksin koos sinuga avastusreisile minna, isa,“ ütles Lanthia peaaegu kohe, kui oli rääkima õppinud.

      Selleks et lapsele rõõmu valmistada, võtsid nad Lanthia lühikestele Mandri-Euroopa reisidele kaasa.

      Selleks ajaks kui