Armastajad Londonis. Барбара Картленд
„Mulle meeldiks see väga!“
Ta oli The Langhamis olnud korra koos ema ja isaga, kui oli alles väike tüdruk, ning pidas seda kütkestavaks hotelliks.
The Langham oli üks Londoni uusimatest hotellidest ja omanike sõnul oli Inglismaa suurim hoone, kui Wales’i prints selle 1865. aastal avas. Hotell uhkeldas mitte vähema kui viiesaja toaga, muutes oma rivaalid, nagu Claridges ja The Grosvenor, pisikesteks. Kui Sir Philip pidi raamatute kirjastamiseks või mõnel muul põhjusel Londonisse minema, peatus ta oma naisega alati The Langhamis.
Nende viimane reis oli kaks aastat tagasi, kuid tol korral ei võtnud nad Lanthiat kaasa, kuna too oli õpingutega hõivatud.
Lanthia arvas aga siis, ja ka praegu, et ta vanemad olid tegelikult tahtnud kahekesi olla, ja ta teadis, et The Langhamis oli nende jaoks nii palju õnnelikke mälestusi.
Ta mäletas, et ka talle oli hotell suurt muljet avaldanud ja mõned lood, mida isa talle seal ööbinud inimeste kohta rääkis, olid jäänud talle meelde.
Talle meenus nüüd, kuidas isa oli talle tagasi kodus olles jutustanud romantilisest romaanikirjanikust Louisa Raméest, kes elas The Langhamis.
Lanthia teadis, et Louisa Raméed tunti maailmas pseudonüümi Ouida all, mis tuli sellest, kui kirjanik ise oli väikelapsena püüdnud hääldada oma nime – Louisa.
Ouidaga kohtumisest saadik, oli isa naise romaane ostnud – viimasel ilmus peaaegu igal aastal uus raamat. Ning Lanthiale meenus, kuidas ema mitmeid peatükke ette luges ja kuidas nad koos nende peale naersid.
Eelmisel aastal, kui isa oli just Ouida viimase romaani ostnud, oli ta Lanthiale jutustanud, kui kummaline Ouida on.
„Ta on hoopis teistsugune kui ükskõik kes, keda ma kohanud olen,“ lausus isa.
„Miks ta hotellis elab, isa?“
„Mul pole tõesti õrna aimugi,“ vastas ta. „Ta läks The Langhamisse esimest korda kahekümne kaheksa aastaselt ja on seal sellest saadik elanud. Nad jutustasid meile, kui seal olime, et Ouida võtab külalisi vastu voodis ja just seal kirjutab ta kõik oma raamatud!“
„Voodis, isa! Kui veider!“
„Ta on tõepoolest üks väga kummaline naine. Talle meeldib töötada küünlavalgel ning hoiab päikesevalguse eemalhoidmiseks akende ees musti sametkardinaid.“
„Ma kuulsin, et teda ümbritseb kogu aeg sülemite kaupa lilli,“ lisas leedi Grenville, „ja et lilled on lillad. Ouida tohutu voodi on keset tuba ja ta kirjutab kirjutussulega violetsetele kirjapaberitele.“
Tol ajal oli Lanthia valjult naernud, mõeldes, et see kõik kõlab naeruväärselt.
Nüüd mõtiskles ta, kas tal õnnestub The Langhamis peatudes selle kuulsa autoriga kohtuda.
„Mis sa arvad, kas sa saaksid meid tutvustada, isa?“ küsis ta.
„Ma kahtlen, et ta ikka veel hotellis elab, mu kullake, ja isegi kui elab, siis ei arva ma, et ta sinuga väga innukalt kohtuda tahaks.“
„Ja miks siis mitte?“
„Sest,“ vastas ema, „Ouida eelistab kohtuda pigem meeste kui naistega. Mulle räägiti, et tema korraldatud pidudest hotellis võtsid alati osa nägusad armeeohvitserid, kuid naisi kutsuti väga vähe.“
Tol hetkel oli see tõesti väga kummaline tundunud ning nüüd meenus Lanthiale see lugu ja tekitas tunde, et pelgalt viibida samas hotellis, kus peatub selline kummaline ja veider kirjanik, oleks põnev.
„Mis sa arvad, millal ma minema peaksin, ema?“
„Me peame proua Blossomilt küsima, millal talle sobiks minna, kullake, kuid ta on mulle kogu aeg kinnitanud, et teeb meeleldi kõike, mida palun ja ma tean, et talle meeldib väga Londonis käia, kui tal see võimalus avaneb.“
Proua Blossom oli Bristoli piiskopi ainus tütar ja ta oli esimest ja ainust korda abiellunud ühe meremehega, siis kui ta tütarlapsepõlv ammu möödas oli.
Mees lõpetas meresõidu, et minna elama onult päritud majja Huntingdonshire’is, kus ta oli surnud viis aastast pärast abiellumist, ilma et nad oleksid lapsi saanud.
Murtud südamega jäi proua Blossom üksinda elama elu, mis tundus ilma abikaasata tema jaoks tuhm ja õnnetu.
Seetõttu oli ta leedi Grenville’i palunud, et too talle mingit tegevust leiaks, kuid see polnud lihtne ülesanne.
Kuid leedi Grenville’il oli õnnestunud proua Blossomis äratada huvi mitme heategevusürituse vastu krahvkonnas, kus tema tähelepanu ja abi kahel käel vastu võeti.
Lähedal asus üks orbudekodu, kus proua Blossomit oli keelitatud tüdrukutele akvarellidega maalimist õpetama, milles ta oli tegelikult üsna suur asjatundja.
Proua Blossom oli leedi Grenville’ile äärmiselt tänulik, et too oli ta elu muutnud palju huvitavamaks, kui see muidu olnud oleks.
Lanthia teadis vägagi hästi, et kui ta ema paluks proua Blossomil teda Londonisse viia, siis oleks viimane vägagi valmis seda tegema.
„Hea küll, ema, küsi proua Blossomilt. Aga ma ei taha teist eemal olla kauem kui peab.“
„Ainult seniks, et osta kauneid kleite ja midagi erilist balli jaoks.“
„Ma loodan, et mul õnnestub valida midagi sellist, mis sulle meeldiks,“ lausus Lanthia kahtlevalt. „Oleks kohutav, kui olen kulutanud suurel hulgal raha ning teie isaga peaksite mu valikuid kohutavateks.“
Leedi Grenville naeris
„Ma olen su maitset alati laitmatuks pidanud, kullake, ja sa tead täpselt, millist valget kleiti ma soovin, et sa kannaksid. Hoia meeles, sa oled debütant, vaatamata sellele, et sind pole Londonis seltskonnale esitletud.“
„See oli vaese vana vanaisa süü, et ta eelmisel aastal ära suri, kui mina oleksin pidanud hoopis koos sinuga Londonis olema. Nüüd, peaaegu üheksateistkümnesena, olen ma peaaegu nii vana, et võiksin olla lesknaine!“
Ema naeris taas.
„Me plaanisime isaga sind Ascoti viia, seal saab loomulikult palju pidusid olema.“
Lanthia hüüatas rõõmust.
„Oh, ema! Sa polegi mulle sellest rääkinud!“
„See pidi üllatus olema, aga Ascot on vaid üks põhjus, miks ma tahan, et sa endale ilusaid kleite valima hakkaksid, sest kui mu jalg just kiiresti ära ei parane, pole meil Londonisse minekuks just palju aega jäänud.“
„Selleks et teie isaga saaksite Ascotis võiduajamist vaadata ja mina igal õhtul pidudel käia!“
Lanthia suudles ema põsele.
„Sa ei rääkinud seda mulle, ema, aga see kõlab kõik nii põnevalt.“
„Ma kardan vaid, et ma ei pruugi piisavalt terveks saada. Kui arst täna hommikul käis, ütles ta, et järgmiseks kuuks olen jälle endine, kuid senimaani peaksin ma liikuma võimalikult vähe.“
„Muidugi tuleb sul teha täpselt nii, nagu ta ütleb. Oh, ema, see oleks kõige imelisem asi, mis minuga juhtunud on, kui saan minna koos sinu ja isaga Ascoti! Ma ainult soovin, et saaksime mõne hobuse kuldkarika võistlusele registreerida.“
Sir Philip kõkutas naerda.
„See on midagi, mida ma kindlasti endale lubada ei saa, kuigi mulle meeldiks, kui ma oleksin võidusõiduhobuse omanik!“
„Ehk su raamatut saadab suur edu, isa, nii et sa saaksid järgmine aasta osta endale hobuse, mis on nii hea, et me saame ta Ascoti võistlema viia.“
„See on lihtsalt üks neist kordadest, kus „kui soovid oleksid hobused, siis sõidaksid kerjused ratsa“, Lanthia, ära tekita minus kiusatust osta midagi meeletult ekstravagantset, sest kogun sulle pulmadeks raha, selleks puhuks kui aeg kord nii kaugel on.“
„Sinna läheb küll tükk, tükk aega, isa. Ma ei soovi kellegagi abielluda.“
Конец