Asum. Айзек Азимов
ta, „peatun ma hetkeks rinnatise ääres – ma tahan veidi ringi vaadata.”
Heatahtlikult viipas mees talle käega, Gaal kummardus üle õlakõrguse rinnatise ja sukeldus tema ümber avaneva panoraami vaatlusse.
Maapinda ta ei näinud. See oli kadunud inimese valmistatud keerukate ehitiste labürinti. Ta ei näinud muud horisonti, kui ühtlases halluses siksakkivat metalli taeva foonil, ja ta teadis, et nii on see kogu planeedipinna ulatuses. Vaevalt oli märgata mingit liikumist – mõni harv lõbusõiduk venis laisalt üle taeva –, kuid ta teadis, et biljonite inimeste tihe liiklus toimus selle maailma metalse katte all.
Polnud näha mingit rohelust, ei muru, ei mullapinda, ei mingit elu peale inimese oma. Ta tajus ähmaselt, et seal kusagil asus Imperaatori loss, selle ümber sada ruutmiili loomulikku pinnast, puude rohelus, vikerkaarevärvilised lilled. See oli tibatillukene saar teraseookeanis, kuid seda polnud näha kohast, kus tema seisis. See võis olla näiteks kümne tuhande miili kaugusel. Ta ei teadnud.
Igatahes peab ta varsti teostama oma ringreisi!
Ta ohkas valjusti. Ta adus, et on ometi viimaks Trantoril, planeedil, mis on Galaktika kese ja inimrassi südamik. Ta ei silmanud ühtegi selle nõrkustest. Ta ei näinud toidulaevade maabumist. Ta polnud teadlik kägiveenist, mis õrnalt sidus neid neljakümmet biljonit Trantoril ülejäänud Galaktikaga. Tema oli teadlik üksnes inimese võimsaimast teost: täielikust ja peaaegu põlastamapanevalt lõplikust maailmavallutamisest.
Ta eemaldus rinnatisest, silmis tühi pilk. Sõber liftist osutas istmele enese kõrval ja Gaal istus.
Mees naeratas. „Minu nimi on Jerril. Kas esimest korda Trantoril?”
„Jah, härra Jerril.”
„Seda ma arvasin. Jerril on mu eesnimi. Trantor lummab teid, kui teis on poeetilist temperamenti. Ent trantorlased ise ei tule kunagi siia ülesse. Neile see ei meeldi. Teeb neid närviliseks.”
„Närviliseks! – mu nimi, muide, on Gaal. Miks peaks see neid närvi ajama? See on suurepärane.”
„Subjektiivne arvamus, Gaal. Kui olete sündinud kuubikus, üles kasvanud koridoris, ja töötate kongis, puhkuse veedate ülerahvastatud Päikeseruumis, siis tulek siia ülesse, avarusse, kus te pea kohal pole midagi peale taeva, võib küll põhjustada närvisüsteemi kokkuvarisemise. Nad sunnivad lapsi alates viiendast eluaastast kord aastas siia ülesse tulema. Ma ei tea, kas sellest on mingit kasu. Tegelikult pole see piisav ja esimesel paaril korral kisendavad nad end hüsteerikasse. Nad peaksid alustama niipea, kui on rinnast võõrutatud, ja siis peaks seda tehtama kord nädalas.”
Ta jätkas. „Muidugi, sel pole õigupoolest mingit tähtsust. Sellest poleks midagi, kui nad üldse kunagi välja ei tuleks. Nad on õnnelikud seal all ja nad valitsevad Impeeriumi. Kui kõrgel me teie arvates oleme?”
Gaal vastas: „Pool miili?” ja imestas ise, et see kõlas naiivselt.
Vist kõlaski, sest Jerril kõgistas pisut naerda ja lausus: „Ei, ainult viissada jalga.”
„Kuidas? Aga liftil kulus oma …”
„Tean. Aga enamiku sellest ajast kulutas ta jõudmaks maapinnale. Trantori tunnelid ulatuvad miili sügavusele maa alla. Ta on nagu jäämägi. Üheksa kümnendikku sellest on nähtamatu. Tegelikult asume me nii sügaval all, et võime kasutada temperatuuri vahet maapinna ja paarimiilise sügavuse vahel, et end varustada kogu vajamineva energiahulgaga. Kas te teadsite seda?”
„Ei. Ma mõtlesin, et te kasutate aatomgeneraatoreid.”
„Kunagi kasutasime, jah. Kuid nii tuleb odavam.”
„Kujutlen.”
„Mida teie sellest kõigest arvate?” Hetkeks sulandus mehe heatahtlikkus nutikuseks. Ta näis peaaegu kavalana.
Gaal viivitas. „Suurepärane,” kordas ta jälle.
„Olete siin puhkusel? Reisimas? Vaatamisväärsustega tutvumas?”
„Mitte just päris. – Vähemalt olen ma alati tahtnud Trantorit külastada, kuid esmajärjekorras tulin ma siia tööle.”
„Ohoh?”
Gaal tundis kohustust selgitada: „Dr Seldoni Projekti Trantori Ülikooli juures.”
„Ronk Seldoni?”
„Oh, ei. See, keda mina mõtlen, on Hari Seldon, psühhoajaloolane Seldon. Mina ei tunne ühtegi Ronk Seldonit.”
„Harit ma mõtlengi. Nad kutsuvad teda Rongaks. Släng, teate. Tema aina kuulutab hukatust.”
„Tõesti?” Gaal oli tõemeeli üllatunud.
„Kindlasti peaksite te seda teadma.” Jerril ei naeratanud. „Te tulete tema juurde töötama, eks ju?”
„Nojah, ma olen matemaatik. Miks ta hukatust ette kuulutab? Mis liiki hukatust?”
„Mis liiki teie arvaksite?”
„Kardan, et ma ei kujuta ette mitte mingisugust. Ma olen lugenud töid, mida dr Seldon ja tema rühm on avaldanud. Need käsitlevad matemaatikateooriat.”
„Jah, need küll, mida nad avaldavad.”
Gaal sai pahaseks. Ta ütles: „Ma mõtlen, et ma lähen nüüd oma tuppa. Väga meeldiv oli teiega tutvuda.”
Jerril viipas ükskõikselt hüvastijätuks.
Gaal leidis oma toast teda ootava mehe. Hetkeks oli ta liiga hämmeldunud, et sõnadesse valada vältimatu „mida teie siin teete?”, mis keelele kerkis.
Mees tõusis. Ta oli vana ja peaaegu kiilaspäine, ja ta liikus longates, kuid ta silmad olid väga erksad ja sinised.
„Mina olen Hari Seldon,” sõnas ta hetk varem, kui Gaali hämmingus aju seadis näo kõrvuti meenutusega neist paljudest kordadest, mil ta oli näinud Seldoni fotot.
4.
PSÜHHOAJALUGU – … Kasutades mittematemaatilisi kontseptsioone on Gaal Dornick defineerinud psühhoajalugu matemaatika haruna, mis tegeleb inimkonglomeraatide reaktsioonidega kindlate sotsiaalsete ja ökonoomiliste stiimulite suhtes …
… Kõigi nende definitsioonidega kaasneb eeldus, et käsi>teldav inimkonglomeraat on piisavalt suur arvestatavaks sta>tistiliseks töötlemiseks. Sellise konglomeraadi vajaliku suuruse võib määrata Seldoni Esimese Teoreemi abil, mis … Edasiseks vajalikuks tingimuseks on, et vaadeldav inimkonglomeraat ise poleks psühhoajaloolisest analüüsist teadlik. Seda selleks, et tema reaktsioonid oleksid tõeliselt sihipäratud …
Kogu arvestatava psühhoajaloo alus seisneb Seldoni funktsioonide arendamises, mis toovad esile omadusi, mis on kongruentsed selliste sotsiaalsete ja ökonoomiliste jõudu>dega nagu …
GALAKTIKA ENTSÜKLOPEEDIA
„Tere päevast, sir,” lausus Gaal. „Mina … ma …”
„Te ei oodanud, et kohtume enne homset? Tavapäraselt me polekski kohtunud. See on lihtsalt sellepärast, et kui me tahame kasutada teie teeneid, peame töötama kiiresti. Muutub üha raskemaks saada uusi kaastöölisi.”
„Ma ei mõista, sir.”
„Vaatlustornis te vestlesite ühe mehega, kas pole nii?”
„Jah. Ta eesnimi on Jerril. Ma ei tea temast rohkem midagi.”
„Tema nimi ei tähenda midagi. Ta on Avaliku Ohutuse Komitee agent. Ta jälgis teid kosmodroomist peale.”
„Aga miks? Kardan, et ma ei mõista.”
„Kas see mees tornis minu kohta midagi ei öelnud?”
Gaal viivitas. „Ta vihjas teile kui Ronk Seldonile.”
„Kas ta