Minu võitlus 4: Tants pimeduses. Karl Ove Knausgard

      Originaali tiitel:

       Karl Ove Knausgård Min kamp Fjerde bok 2010 Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital This translation has been published with the financial support of NORLA Toimetanud Hille Lagerspetz Korrektuuri lugenud Kristiina Sirkel Copyright © Forlaget Oktober AS, Oslo 2010 All rights reserved © Tõlge eesti keelde. Sigrid Tooming, 2018 ISBN 978-9985-3-4381-4 ISBN 978-9985-3-4563-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com./kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS

      PIKKAMÖÖDA UKERDASID MU KAKS KOHVRIT saabuvate lendude saalis pagasilinti mööda lähemale. Need olid vanad, kuuekümnendate aastate lõpust, olin leidnud need päev enne kolimisauto tulekut aidast ema asjade hulgast ja kohe pihta pannud, need sobisid minu ja mu stiiliga, ajakohatu ja voolujoonetuga, mis mulle istus.

      Viskasin koni seina äärde tuhanõusse, vinnasin kohvrid pagasilindilt maha ja tassisin lennujaama ette platsile.

      Kell oli viie pärast seitse.

      Süütasin uue sigareti. Aega oli lahedalt, kuhugi ei olnud kiiret, kellegagi ei olnud vaja kokku saada.

      Taevas oli pilves, ent õhk ometi karge ja klaar. Maastiku kohal oli justkui kõrgmäestiku hõngu, ehkki lennujaam, mille ees ma seisin, asus õige napilt üle merepinna. Üksikud puud, mida nägin, olid kängus ja kõverad. Mäetippudel, mis sulgesid vaate, olid lumised harjad.

      Minu ees valgus lennujaamabuss kiiresti täis.

      Kas minna sellega?

      Rahast, mis isa oli mulle sõiduks vastumeelselt laenanud, pidi jätkuma kuni mu esimese palgani, mida lootsin saada kuu aja pärast. Teisest küljest ei olnud mul aimu, kus asub hostel, ning võõras linnas kahe kohvri ja seljakotiga ringi trampimine ei oleks mu uuele elule olnud kuigi hea algus.

      Ei, võtan parem takso.

      Välja arvatud väike trett lähedal asuvasse kiirtoidukohta, kus ma sõin kaks vorsti, mis olid asetatud karpi kartulipüreest padjale, jäin ma kogu õhtuks hostelituppa, pikutasin voodis, tekk selja taga toeks, ja kuulasin kõrvaklappidest muusikat, kirjutades Hildele, Eirikule ja Larsile. Alustasin kirja ka Linele, kellega olin suvel käinud, aga panin selle esimese lehekülje järel kõrvale, riietusin lahti ja kustutasin tule, kuigi vahet ei olnud, suveöö oli valge, oranž kardin hõõgus toas nagu silm.

      Harilikult uinusin ma igasugustes oludes kergesti, aga tol ööl jäin kauaks üles. Juba nelja päeva pärast algab mu esimene tööpäev. Juba nelja päeva pärast astun ma Põhja-Norra rannikul ühes väikeses külas klassi ette – kohas, kus ma ei olnud kunagi käinud, millest ma midagi ei teadnud ega olnud seda isegi pildil näinud.

      Mina!

      Kaheksateistaastane Kristiansandi poiss, kes oli äsja lõpetanud gümnaasiumi, kolinud äsja välja kodunt, kel ei olnud muud töökogemust kui mõni õhtu ja nädalavahetus parketivabrikus, veidi kaastööd kohalikule ajalehele ning kuu aja pikkune äsja lõppenud suvine tööots psühhiaatriahaiglas, ja nüüd pidi ta minema Håfjordi kooli klassiõpetajaks.

      Ei, ma ei suutnud magada.

      Mida õpilased minust mõtlevad?

      Mida ma neile ütlen, kui astun esimeses tunnis klassi ette ja nemad istuvad pingis?

      Ja teised õpetajad, mida nemad minust mõtlevad?

      Koridoris avanes uks, kuulsin muusikat ja hääli. Keegi kõndis laulda ümisedes mööda koridori. Kostis hüüatus: „Hey, shut the door.” Kohe seejärel lämbusid kõik hääled. Keerasin külge. Kindlasti tegi suikumise raskeks ka valges öös magamise pentsikus. Ja kui mõte, et mul und ei tule, juba juuri ajas, muutus uinumine ilmvõimatuks.

      Tõusin üles, panin riidesse, istusin akna alla toolile ja hakkasin lugema. Erling Gjelsviki „Viiki”.

      Kõik raamatud, mis mulle meeldisid, rääkisid enam-vähem ühest ja samast. Ingvar Ambjørnseni „Valged neegrid”, Lars Saabye Christenseni „Beatles”, Ulf Lundelli „Jack”, Jack Kerouaci „Teel”, Hubert Selby „Lõppjaam Brooklyn”, M. Agejevi „Romaan kokaiiniga”, Finn Alnæsi „Koloss”, Agnar Mykle „Lasso ümber proua Kuu”, Jens Bjørneboe kolm raamatut metsikuste ajaloost, Klas Östergreni „Džentelmenid”, Axel Jenseni „Ikaros”, J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”, Ola Baueri „Kumalasesüdamed”, Charles Bukowski „Postkontor”. Raamatud noortest meestest, kes ei leia ühiskonnas oma kohta, kes tahavad midagi enamat kui rutiin, midagi enamat kui perekond, ühesõnaga noored mehed, kes jälestavad keskklassielu ja otsivad vabadust. Nad sõitsid ringi, jõid ennast pildituks, lugesid ja unistasid suurest armastusest või suurest romaanist.

      Kõike seda, mida nemad tahtsid, tahtsin ka mina.

      Kõigest sellest, millest nemad unistasid, unistasin ka mina.

      Suur igatsusvalu, mida ma alati hinges kandsin, andis järele, kui ma lugesin neid raamatuid, ja tuli kümnekordsena tagasi, kui ma panin raamatu käest. Nii oli olnud kogu gümnaasiumiaja. Ma vihkasin autoriteete ja olin voolujoonelise ühiskonna, selle keskklassiväärtuste ja materialistliku inimkäsituse vastane, kuigi ma olin selles ühiskonnas üles kasvanud. Ma põlgasin seda, mida mulle gümnaasiumis õpetati, ka kirjanduse kohta; kõik, mida ma teadma pidin, kõik tegelikud teadmised, ainus tõeliselt vajalik, oli raamatutes, mida ma lugesin, ja muusikas, mida kuulasin. Ma ei hoolinud rahast ega staatusesümbolitest, ma teadsin, et elu väärtus peitub mujal. Ma ei tahtnud minna ülikooli, ei tahtnud omandada haridust nii konventsionaalses õppeasutuses, tahtsin läbi Euroopa lõunasse rännata, magada mererannas, odavates hotellides, teel leitud sõprade pool. Äraelamiseks teha ettesattuvaid juhutöid, pesta hotellis nõusid, lossida või lastida laevu, korjata apelsine ... Sel kevadel olin ma ostnud raamatu, kus olid nimekirjad kõikvõimalikest ja -võimatutest töödest, mida võis leida eri Euroopa riikides. Aga selle kõige lõpptulemuseks pidi olema romaan. Tahtsin istuda mõnes Hispaania külas ja kirjutada, sõita Pamplonasse ja plagada härgade eest, minna edasi Kreekasse, istuda mõnel saarel ja kirjutada ning tulla aasta või paari pärast Norrasse tagasi, seljakotis romaan.

      Niisugune oli plaan. Seepärast ei olnud ma pärast gümnaasiumi lõppu erinevalt oma paljudest sõpradest läinud ajateenistusse ega astunud ülejäänute kombel ülikooli, vaid olin seadnud sammud Kristiansandi tööbüroosse, kus ma palusin nimekirja vabadest õpetajakohtadest Põhja-Norras.

      „Räägitakse, et sa hakkad õpetajaks, Karl Ove,” ütlesid tuttavad suve lõpul.

      „Ei,” vastasin ma. „Ma hakkan kirjanikuks. Aga niikaua on vaja millestki elada. Ma töötan aasta põhjas, panen raha kõrvale ja sõidan siis läbi Euroopa lõunasse.”

      Enam ei olnud see üksnes idee, vaid tegelikkus: juba järgmisel päeval pidin ma minema Tromsø sadamasse, sõitma liinilaevaga Finnsnesi ja sealt bussiga lõuna poole väikesesse Håfjordi külla, kus kooli majandusjuhataja mind kokkuleppe järgi ootas.

      No kus ma siis magada sain.

      Kraamisin kohvrist välja pooliku viskipudeli, tõin vannitoast klaasi, valasin sinna sortsu, tõmbasin kardina eest ja võtsin esimese judisemapaneva punnsuutäie, silmitsedes akna taga kummaliselt valendavat elamurajooni.

      Kui ma järgmisel hommikul kella kümne paiku ärkasin, polnud mu rahutusest jälgegi. Pakkisin asjad, tellisin vastuvõtu telefoniautomaadist takso, seisin hosteli ees, kohvrid kõnniteel, ja tegin oodates suitsu. Esimest korda elus sõitsin ma kuhugi, kust ma ei pidanud tagasi tulema. „Tagasit” ei olnud enam olemas. Ema oli meie maja ära müünud ja kolinud Førdesse. Isa elas uue naisega kaugemal Põhja-Norras. Yngve elas Bergenis. Ja mina olin teel esimesse päris oma korterisse. Seal saan ma päris oma töö ja teenin oma raha. Esimest korda valitsesin ma oma elus kõiki elemente.

      Aga oh kurat, kui hea tunne mul oli!

      Takso sõitis mäest üles, viskasin koni maha, astusin selle surnuks ja tõstsin kohvrid pagasiruumi, mille taksojuht, vana ja vatsakas valgepäine kuldketiga mees, mulle lahti tegi.

      „Sadamasse,” ütlesin ma ja istusin tagaistmele.

      „Sadam