Minu võitlus 4: Tants pimeduses. Karl Ove Knausgard

Minu võitlus 4: Tants pimeduses - Karl Ove Knausgard


Скачать книгу
ütlesin ma.

      „You do mean yes?” märkis ta.

      „Yes,” vastasin ma ja punastasin uuesti.

      „So. What’s your name?” ütlesin ma ja pöördusin tüdruku poole, kes istus Camilla taga.

      Ta tõstis pea ja vaatas mulle otsa.

      Oi appi!

      Taevane arm, kui ilus ta oli!

      Sinised leebed silmad, mis naeratades ahenesid. Suur suu. Kõrged põsesarnad.

      „My name is Liv,” ütles ta ja naeris korraks.

      „Camilla, Liv. And you?” küsisin ma Stiani poole noogutades.

      „Mu nimi om Stian,” ütles ta.

      „Well,” ütlesin ma. „What will that be in English?”

      „Stian!” vastas ta.

      Kõik naersid.

      Kui kell tunnist välja helises ja ma klassist lahkusin, olin omadega täiesti läbi. Nii palju tuli pareerida, nii paljust aru saada, nii paljut ignoreerida, nii palju alla suruda. See, kelle nimi oli Camilla, oli haigutanud ja laialt ringutanud, ise mulle silma sisse vahtides. Tal oli seljas ainult T-särk ja tema suured ümmargused rinnad pungitasid valget riiet midagi varjamata. Mul läks kõvaks, võimatu oli end kaitsta, ükskõik kui püüdlikult ma ei üritanud mõelda muust. Milline vedamine, et ma istusin sel hetkel kirjutuslaua taga! Nagu sellest veel vähe olnuks, oli too, kelle nimi oli Liv, niisama veetlev kui ilus, ühtaegu uje ja aval, ja tema kerge taltsutamatus, mis peitus eelkõige lopsakates tumeblondides juustes ja hulgas kilisevates käevõrudes, aga ka vaoshoitud kehakeele ja säravate silmade vastuolus, sundis temast aina mõtlema, kui ta oli samas ruumis. Siis oli seal Stian, kes mängis kogu aeg taskunoaga, kasutades iga võimalust, et mulle koht kätte näidata, ning jättis tegemata kõik, mis ma teha palusin, ja tema sõber Ivar, kes naeris kõige peale, mis Stian ütles, kõmisev lollakas naer, millega iga kord kaasnesid kiired pilgud enda ümber. Aga tema pilk oli aval, vahel ka minu suhtes, tema õnnestuks mul ehk enda poole võita, paar korda oli ta naernud ka minu sõnade peale.

      Vajusin õpetajate toas diivanile. Neiu, kelle nimi oli Vibeke, peatus ja naeratas mulle. Ta oli üheksateistaastane, tema keha oli suur ja lai, nägu ümar ja leebe, silmad sinised ja rõõmsad, juuksed heledad, krussis, keemiliste lokkidega.

      „Kuidas läheb?” küsis ta.

      „Hästi läheb,” ütlesin ma. „Ja sul?”

      „Ikka hästi,” ütles ta. „Aga mul ei ole siin nii palju uut nagu sinul. Ma olen ise siin koolis käinud.”

      Ma ei osanud selle peale midagi öelda ja ta naeratas uuesti ning suundus töötuppa. Minu kõrval istus Jane, ka tema oli samast külast, pisut üle kahekümne, ja ka tema oli suurt kasvu: õlavarrelihased olid tal kindlasti kaks korda suuremad kui minul. Tal oli pikk, sirge, peaaegu rooma nina, lame nägu, kitsad huuled ja suu, mille nurgad hoidsid enamasti allapidi, nagu ei tahaks ta ka tuletangidega võtta midagi, mida enda ees nägi. Tema pilk oli pahur, jah, temast õhkus üleni pahurust. Aga olin näinud teda paaril korral naermas ja siis lõi ta üleni särama, muutus oli totaalne, tal oli raske naermist järele jätta, kui ta juba pihta oli hakanud, ja seda oli lust näha, kuidas ta võitles ja püüdis end kokku võtta.

      Peale noorte asendusõpetajate oli õpetajaskonnas ka üks vanem naine, Eva, ta ei olnud veel viiekümnene, aga nägi eakam välja, ta andis käsitööd ja kodundust, oli väikest kasvu ja kõhn, terava näo, heledate õhukeste juuste ja läbilõikava häälega ning istus praegu teispool lauda toolil, kudumistöö näpus. Ta oli minu suhtes skeptiliselt meelestatud, mida võis mõista selle põhjal, kuidas ta mind justkui vaatas ja ei vaadanud ka. Ja seda õigusega, sest mida mul sinna asja oli? Mida ma selle tööga saavutada tahtsin?

      Kui ma pärast inglise keele tundi õpetajate tuppa tulin, heitis ta mulle pilgu ja ma mõtlesin, et ta mõistis, mis tunded mind valdavad.

      See oli muidugi võimatu, aga mõtlesin ikkagi nii.

      Suurel vahetunnil läksin ma postkontorisse, mis asus küla teises otsas. Mäeveered olid päikesepaistel kiiskavrohelised. Meri sügavsinine. Miski selles valguses või vahest jahedas allhoovuses, mida ma õhus tajusin, just nagu selle all, mida päike üles soojendas, nii tüüpiline augustile, vallandas minus emotsioonid kõigist neist kordadest, kui ma olin pärast suvevaheaega kooli läinud: ülevus ja ootusärevus, et äkki juhtub tänavu midagi vaimustavat.

      Viimase majarea taga seljandikul vilksatas rohelise sekka juba kollast. Sügis saabus siin muidugi varem. Noogutasin autole, mis möödus. Juht, kes nägi välja nagu mõne koolilapse ema, noogutas vastu ja ma sammusin kruusasest kallakust alla postkontorisse, mis asus hariliku elumaja alumisel korrusel. Nimekastid seisid trepikojas, tagapool oli kontor, kus oli lett, seintel plakatid ning postkaartide ja ümbrikega alused.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4QAYRXhpZgAASUkqAAgAAAAAAAAAAAAAAP/sABFEdWNreQABAAQAAABkAAD/4QQHaHR0cDov L25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wLwA8P3hwYWNrZXQgYmVnaW49Iu+7vyIgaWQ9Ilc1TTBNcENl aGlIenJlU3pOVGN6a2M5ZCI/PiA8eDp4bXBtZXRhIHhtbG5zOng9ImFkb2JlOm5zOm1ldGEvIiB4 OnhtcHRrPSJBZG9iZSBYTVAgQ29yZSA1LjYtYzEzMiA3OS4xNTkyODQsIDIwMTYvMDQvMTktMTM6 MTM6NDAgICAgICAgICI+IDxyZGY6UkRGIHhtbG5zOnJkZj0iaHR0cDovL3d3dy53My5vcmcvMTk5 OS8wMi8yMi1yZGYtc3ludGF4LW5zIyI+IDxyZGY6RGVzY3JpcHRpb24gcmRmOmFib3V0PSIiIHht bG5zOnhtcE1NPSJodHRwOi8vbnMuYWRvYmUuY29tL3hhcC8xLjAvbW0vIiB4bWxuczpzdFJlZj0i aHR0cDovL25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wL3NUeXBlL1Jlc291cmNlUmVmIyIgeG1sbnM6eG1w PSJodHRwOi8vbnMuYWRvYmUuY29tL3hhcC8xLjAvIiB4bWxuczpkYz0iaHR0cDovL3B1cmwub3Jn L2RjL2VsZW1lbnRzLzEuMS8iIHhtcE1NOk9yaWdpbmFsRG9jdW1lbnRJRD0ieG1wLmRpZDpBQTZD RjhFNjIwMjA2ODExODIyQUZENTQ1MkMxNEZGNCIgeG1wTU06RG9jdW1lbnRJRD0ieG1wLmRpZDo0 MzBBNjNGMEU5NzUxMUU4ODk3NTg2QjRGOUQ1NjI0QiIgeG1wTU06SW5zdGFuY2VJRD0ieG1wLmlp ZDo0MzBBNjNFRkU5NzUxMUU4ODk3NTg2QjRGOUQ1NjI0QiIgeG1wOkNyZWF0b3JUb29sPSJBZG9i ZSBQaG90b3Nob3AgQ1M2IChXaW5kb3dzKSI+IDx4bXBNTTpEZXJpdmVkRnJvbSBzdFJlZjppbnN0 YW5jZUlEPSJ4bXAuaWlkOjAyRjZGQkZFQTREMkU4MTFBQkZGODY5QjQyRUYxQkE1IiBzdFJlZjpk b2N1bWVudElEPSJ4bXAuZGlkOjE5NDg3Q0VFQTREMkU4MTE5ODc1QzNGRDU0MEZENDM4Ii8+IDxk Yzp0aXRsZT4gPHJkZjpBbHQ+IDxyZGY6bGkgeG1sOmxhbmc9IngtZGVmYXVsdCI+dGFudHMgcGlt ZWR1c2VzX2thYXMuaW5kZDwvcmRmOmxpPiA8L3JkZjpBbHQ+IDwvZGM6dGl0bGU+IDwvcmRmOkRl c2NyaXB0aW9uPiA8L3JkZjpSREY+IDwveDp4bXBtZXRhPiA8P3hwYWNrZXQgZW5kPSJyIj8+/+0A SFBob3Rvc2hvcCAzLjAAOEJJTQQEAAAAAAAPHAFaAAMbJUccAgAAAgACADhCSU0EJQAAAAAAEPzh H4nIt8l4LzRiNAdYd+v/7gAOQWRvYmUAZMAAAAAB/9sAhAABAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEB AQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAgICAgICAgICAgIDAwMDAwMDAwMDAQEBAQEBAQIBAQICAgEC AgMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwP/wAARCAMg AjwDAREAAhEBAxEB/8QBFAAAAQEJAQAAAAAAAAAAAAAAAAUBAgMEBgcICQoLAQEBAQEBAAMBAQAA AAAAAAAAAQIDBAUHCAYJEAACAQMDAwIDAwUFDgwMAS0BAgMRBAUAEgYhBwgxE0EiCVEyFGFxIxUK gUIWeBnwkaEzthe31xg4mDlZGrFSJCW1NnZ3uInJSsHR4WJyskM0NXVWJzco8XS01SZGltZXWDpT c7NFVWeXKoLCVGTE1GWVpWaGR4eIKZKiY0TFpqdIaEkRAAICAQIEAwUEBAcJDQgBBQABEQIDITFB EgQFUWEGcSIyEwfwgbFCkYIUCKHB0SMzQxVSYnKys3QWNzjh8dJzkzREVJQ1dRcYklNj0yS0VVai wmRFJjb/2gAMAwEAAhEDEQA/AOS/hXBOGXnAeC3Fzw3il1eXPGMHd391LxzDT3c7TY21naaa4ksT NNPN7hLs7OxPXXRxChLY6USaKom4DwG4YR2/COGLLIrD2xxbBBloRQ0FgCG6fChGo2nrxNQvBEpe cL7eJavFBwXiJvVR/crxfC7VMXXcKWO5Fan5K6jiFG4heB
Скачать книгу