Minu võitlus 4: Tants pimeduses. Karl Ove Knausgard
ma minnes, ja siis olingi ma möödas, ja siis oli juba hilja.
Kui ma oma korteriukse taga peatusin, vaatasin kella.
Külale ringi peale tegemine oli võtnud viisteist minutit.
Järelikult pidin ma järgmise aasta oma elust elama nende viieteistkümne minuti sees.
Mind läbis külmavärin. Astusin esikusse ja võtsin üleriided maha. Kuigi ma teadsin, et midagi ei juhtu, keerasin ukse lukku ja hoidsin seda lukus kogu öö.
Järgmisel päeval ma välja ei läinud, vaid istusin, kirjutasin ja vaatasin inimesi, kes ilmusid all tee peal vahetevahel nähtavale ja kadusid jälle silmist, käisin korteris edasi-tagasi, juurdlesin üha enam, mida küll öelda, kui õppetöö teisipäeval pihta hakkab, sõnastasin mõttes ühe avarepliigi teise järel, nuputades samas ka selle kallal, millist strateegiat õpilastega suheldes rakendada. Esimene ülesanne oli selgitada välja nende tase. Äkki teha kõigis ainetes kohe algul kontrolltöö? Ja juhinduda sellest? Või ei, kontrolltöö on liiga äärmuslik, liiga autoritaarne, liiga koolilik.
Või anda neile mõni kodune ülesanne?
Ei. Igas tunnis oli vaja täita nii palju aega, et parem oleks anda need ülesanded tunnis teha. Ma võin need homme välja mõelda.
Läksin magamistuppa ja heitsin voodisse, lugesin läbi kaks raamatut, mis ma olin ostnud, ja kui see tehtud, asusin artiklite kallale kirjandusajakirjas, mille olin Oslost hankinud, ilma et ma midagi eriti taibanud oleksin. Enamik sõnu olid mulle tuttavad, aga see, mida need tähistasid, jäi just nagu kogu aeg tabamatuks, nagu käiksid sõnad tundmatu maailma kohta, milleks vana maailma keel ei kõlvanud. Aga üks asi kerkis neilt lehekülgedelt suurema jõuga esile kui kõik muu, ja see oli ühe raamatu, „Ulyssese” kirjeldus, mis kõlas oma võõruses kohutavalt vaimustavalt. Meeletu kõrge torn, nagu ma seda ette kujutasin, mis otsekui läigib niiskusest, mida ümbritseb udu ja pilvetagune õrn, kahvatu valgus. Seda peeti modernismi peateoseks, ja modernismi all mõistsin ma kiireid madalaid ralliautosid, nahkkiivri ja -jopiga lendureid, dirižaableid, mis hõljusid pilvelõhkujate kohal tuledest tuikavates, kuid pimedates suurlinnades, arvuteid, elektroonilist muusikat. Nimesid Hermann Broch, Robert Musil, Arnold Schönberg. Sain aru, et sellesse maailma tõsteti elemente varasematest, ammuilma kadunud kultuuridest, nagu Broch tegi Vergiliusega ja Joyce Odysseusega.
Eelmisel päeval poes käies ei olnud ma mõelnud, et järgmine päev on pühapäev, ja sõin seepärast maksapasteedi ja majoneesiga leiba, kui korraga jälle uksekell helises. Pühkisin suu käeseljaga puhtaks ja läksin kiirel sammul esikusse.
Ukse taga seisis kaks tüdrukut. Ühe tundsin ma kohe ära. Tema oligi istunud põiki mu ees bussis, kui ma siia sõitsin.
Ta naeratas.
„Tere!” ütles ta. „Kas sa tunned mu ära?”
„Muidugi,” ütlesin ma. „Sa oled tüdruk bussist.”
Ta naeris.
„Ja sina oled Håfjordi uus õpetaja! Nii ma arvasingi, kui sind nägin, aga ma ei olnud kindel. Aga eile peol kuulsin.”
Ta andis mulle kätt.
„Minu nimi on Irene,” ütles ta.
„Karl Ove,” ütlesin ma naeratades.
„See on Hilde,” ütles ta ja noogutas teise tüdruku poole, kellel ma seejärel kätt surusin.
„Me oleme täditütred,” ütles Irene. „Ma olen täna Hilde pool külas. Aga tegelikult oli see ainult ettekääne, et sind vaatama tulla.”
Ta naeris.
„Ei. Ma tegin nalja.”
„Kas tulete sisse?” küsisin ma.
Nad vahetasid pilke.
„Hea meelega,” ütles Irene.
Tal olid jalas sinised teksased, seljas sinine teksajakk ja selle all valge pitspluus. Ta oli vormikas, rinnad pluusi all olid rasked ja puusad laiad. Tema juuksed olid blondid ja poolpikad, nahk kahvatu, nina ümber üksikud tedretähnid. Silmad olid suured, sinised ja õrritavad. Kui ma seisin tema kõrval esikus ja tundsin ta lõhnaõli lõhna, mis oli samuti raske, ja ta ulatas mulle küsival ilmel jaki, sest seal ei olnud riidevarna, läks mul jälle kõvaks.
„Ma võin sinu oma ka võtta,” ütlesin ma Hildele, kellel ei olnud seda mõju, mis ta täditütrel, ja kes ulatas mulle oma jaki kohmetult ja ujeda naeratusega. Riputasin jakid kirjutuslauatooli seljatoele ja pistsin käe taskusse, et pungitus ei paistaks. Kaks tüdrukut astusid ebaledes tuppa.
„Mu asjad ei ole veel saabunud,” ütlesin ma. „Nad jõuavad varsti.”
„Jah, siin on tühjavõitu,” ütles Irene naeratades.
Nad istusid diivanile, mõlemal põlved kõvasti koos. Mina istusin nende ette toolile, jalg üle põlve, et varjata pungitust, mis ei olnud vähenenud. Irene istus minust ju ainult meetri kaugusel.
„Kui vana sa oled?” küsis ta.
„Kaheksateist,” ütlesin ma. „Ja sina?”
„Kuusteist,” ütles Irene.
„Seitseteist,” ütles Hilde.
„Nii et sa lõpetasid just gümnaasiumi?” küsis Irene.
Ma noogutasin.
„Mina käin gümnaasiumi teises klassis,” ütles Irene. „Finnsnesi gümnaasiumis. See on internaatkool. Nii et ma elan seal ühikas. Sa võid mulle sinna külla tulla, kui tahad. Sa hakkad niikuinii varsti päris palju Finnsnesis käima.”
„Jah, hea meelega tulen,” ütlesin ma.
Meie pilgud kohtusid.
Ta naeratas. Naeratasin vastu.
„Aga tegelikult olen ma Hellevikast. See on järgmine küla. Teisel pool mägesid. Mõne kilomeetri kaugusel. On sul juhiluba?”
„Ei ole,” ütlesin ma.
„Kahju,” ütles ta.
Hetke valitses vaikus. Tõusin, tõin tuhatoosi ja tubakapaki ning keerasin sigareti.
„Kas ma võiksin ka ühe saada?” küsis ta. „Minu omad on jakitaskus.”
Viskasin paki temale.
„Mind ajas bussis täitsa naerma, kui me eile siia sõitsime,” ütles ta sigaretti keerates. „Paistis, nagu tahaksid sa aknast välja ronida.”
Tüdrukud naersid. Irene tõmbas keelega üle liimiriba, silus pöialde ja nimetissõrmedega paberi kinni, pistis sigareti suhu ja pani tule otsa.
„Seal oli ju rabavalt ilus,” ütlesin ma. „Mul ei olnud aimugi, kuidas siin välja näeb. Håfjord oli mulle ainult nimi, jah, õieti mitte sedagi.”
„Miks sa siia tööle tulid?”
Kehitasin õlgu.
„Ma sain tööbüroost nimekirja ja valisin selle.”
Keegi sammus ülakorrusel üle toa.
Kõik pöörasid näo lae poole.
„Kas sa Torilli oled juba kohanud?” küsis Irene.
„Jah, põgusalt,” ütlesin ma. „Kas sa tunned teda?”
„Muidugi. Kõik tunnevad siin kõiki. See tähendab Hellevikas ja Håfjordis.”
„Ja Fugleøyal,” ütles Hilde.
Saabus vaikus.
„Kas tahaksite kohvi?” küsisin ma ja kergitasin ennast toolilt.
Irene raputas pead.
„Ei, nüüd on vist aeg minema hakata. Või mis sina ütled?”
„Jah, vist küll,”